Montreali deemonid. Justin Petrone
Читать онлайн книгу.
aga siis ei saa ma teid sisse lubada.“ Ta hakkab mult rohelisi lehti käest ära võtma, seejärel võtab ka kollase.
„Mis kuradi jura see veel on?“ pomisen endamisi.
„Andestust?“
„Ei midagi, lihtsalt kunagi varem pole mul seda probleemi olnud,“ ütlen ma. „Tavaliselt on visiitkaardist piisanud.“
„Vaadake siia,“ näitab ta mulle mingit blanketti. „Siin on kirjas, et registreerumiseks peate te mulle esitama pressikaardi.“
„Kas te tahate, et ma läheksin kohalikku politseijaoskonda ja hangiksin selle? Ma tulin siia New Yorgist. Ma olen juba peaaegu kümme aastat ajakirjanikuna töötanud!“
„Siis peaks see teil ju juba ammu olema.“
„Kuulge,“ hingan ma sügavalt välja, „palun laske mul osa võtta. Ma olen kaugelt tulnud.“ Naeratan pisut ja üritan silmi volksutada.
Linnuke kallutab mu palvet vaagides pead küljelt küljele. Siis ütleb ta: „Ma pean ülemuselt küsima.“
„Ma tänan.“
Ta tipib kaugemale, aga hoiab silmad valvsalt minu peal. Seisan ja ootan, vaatan, kuidas ta telefonis kellegagi räägib, pea viltu, ilmselt oma bossiga, kes see ka ei ole. Näen Dani ühe laua taga, ta teeb oma arvutiga tööd, kuid ta selg on minu poole. Viimaks lõpetab linnuke kõne.
„Hästi, härra Cruz, täna teil veab, sest mu ülemus ütles, et teid võib kirja panna ilma pressikaardita.“
„Suur tänu teile.“
„Niisiis on siin taas teie paberid ja siin on teie kott,“ pistab ta paberid ja ühe musta riidekoti mulle pihku. „Võtke ikka, see on hea kott. Ja nüüd minge ja hankige endale kohvi. Te näete väsinud välja.“
„Ma olengi väsinud,“ ütlen ma, hoides käes kotti, mida ma ei tahtnud. „Ma olin öö otsa üleval.“
Palais’ pressikeskuses on korralik võileivamääre, keeksid, hommikukrõbinapakid ühekordseks kasutamiseks, piima- ja mahlakannud, kohvitermosed.
Ah, tasuta kraam, ajakirjaniku pahe, hüvitis selle eest, et lömitad terve oma elu ja müüd maha oma hinge. Müü maha oma süda karbitäie riisikrõpsude eest, müü maha oma unistused tasuta koti eest. Valan endale tassi kohvi, pillan tasuta koti ja paberid tooli kõrvale maha, löön jalaga need laua alla ning sean end sisse ühe pressikeskuse ümmarguse laua taha Dani vastu, kes kurdab parajasti mingi firma üle, kes andis välja pressiteate mingi uue patendi kohta ja arvab, et see on eriti kõva lugu, ning kelle suhtekorraldusraisakotkad ei jäta vaest Jankauskast kuidagi rahule. Nad helistasid talle kell seitse hommikul. Kujutad ette? Dan hõõrub silmi ja haigutab.
Äkitselt meenub mulle mu võtmata rohi, kuid ma ei kujuta ette, kuidas saada see taskust suhu nii, et keegi ei märkaks.
Kõigepealt koban taskus ringi, otsekui otsiksin visiitkaarti. Tuvastan tillukese tableti ning tõmban selle pöidla ja väikse sõrme vahel välja. Siis toetan käe lauale kohvitassi kõrvale ning piilun Dani poole, kes nüüd vastab mu pilgule.
„Mis on?“ küsib ta.
„Ei midagi.“
„Miks sa mind niimoodi vaatad?“
„Mismoodi?“
Dan raputab pead ning keskendub taas artiklile enda ees.
Tõstan nina sügamiseks käe, tablett sõrmede vahel. Sügan ninaotsa nimetissõrmega, ravimil lasen aga mööda väikest sõrme huultele veereda.
„Kuule, mees, kas sa nokid nina?“ sosistab Dan mulle punnissilmi.
„Ei,“ ütlen ma, tablett keele all.
„Näeb küll niimoodi välja.“
„Ei noki.“
„Kuule, miks sa täna nii veidralt käitud?“
„Miks sina nii veidralt käitud?“
„Idikas,“ pomiseb ta endamisi, raputab pead ning jätkab tippimist.
Tõstan viimaks oma tibatillukese kohvitopsi huultele ja uhun ravimi alla. Suur edu! Nüüd tuleb vaid tops uuesti täis võtta.
Vaatan taas üles. Dan istub üle laua ja toksib oma sülearvutil nagu õnnis töönarkomaan, ajakirjanduse kuldne kehastus, ülesannete majakas. Täna on tema uudiskirja tähtaeg. Ta haigutab ja hõõrub silmi. Näen juba, kuidas nende alla moodustuvad läbipaistvad ringid nagu sünged hallid pilved.
„Kuule, kas sina pidid neile pressikaarti näitama?“ küsin ma.
„Mida?“ mühatab ta. „Ei.“
„See neiu ei nöökinud sind?“ osutan ma vastuvõtulaua poole.
„Ei, ma jõudsin vara kohale, teda veel polnud. Mingi mees pani mind kirja.“
„Vara? Millal sa siis tööle hakkasid?“
„Mees, ma olen juba mitu tundi kirjutanud,“ mõmiseb ta.
„Kas sa eile õhtul avamisel käisid?“
„Ääh. Ma olin liiga väsinud. Aga sina?“
„Mis sa arvad?“
„Sa näed väsinud välja.“
„Olengi,“ ütlen ma, kuid tunnen ka tühjust, muidugi kui tühjus on tunne. Ma ei ole mitte keegi. Kas mitte budistid selle poole ei püüdle? Kas nad siis ei saa aru, et tühjusest ei leia mingit valgustatust, kuna tühjuses on ainult veel rohkem tühjust?
Sirgeldan need mõtted paberile ning mõtlen, kuidas mu terapeut neid võiks tõlgendada. Kindla peale leiab ta viisi, kuidas oma raha ära teenida. Ning ta näeb välja sedavõrd Al Pacino moodi, et see on täiesti hämmastav. Ta otsekui olekski Al Pacino, ristiisa, saatana advokaat ise. Ma tahan nii väga tormata ta Manhattani kontorisse sisse ja hakata hõikama lööklauseid nagu „Juhhuu, poisu on elus!“ või hüpata lauale püsti, vehkida kätega ja kisendada: „Tervita mu väikest sõpra!“, ning siis küünitada allapoole, haarata temast kinni, tõmmata ta lähemale ja öelda: „Fredo, sa murdsid mu südame, sa murdsid mu südame!“. Mida mu raviarst sellisest etendusest veel arvaks, ah? Kuidas ta küll seda tõlgendaks?
Mõte sellele toob viimaks naeratuse mu huulile ning ma panen märkmiku kinni. Seejärel astun koridori, et teha üks telefonikõne.
„Doktor Di Dio vastuvõtt.“
„Jah, tere, minu nimi on Adam Cruz,“ ütlen ma. Seisan koridorinišis veejahuti kõrval, käsi suu ees, et keegi mind pealt ei kuuleks.
„Vabandust, härra, kas te saaksite pisut valjemini rääkida?“
„Ma olen doktor Di Dio patsient. Minu nimi on Adam Cruz.“
„Kuidas ma saan teile abiks olla, härra Cruz?“
„Kas ma saaksin rääkida doktor Di Dioga?“
„Kas te soovite aega kinni panna?“
„Ei. Kas doktor Di Dio on majas?“
„Kas tegu on hädaolukorraga?“
„Jah, omamoodi küll. Ma soovin rääkida doktor Di Dioga. Kas te saate mind ühendada?“
„Vabandage, härra, kuid doktor Di Diol on praegu kohtumine ühe teise kliendiga. Kas ta saab teile tagasi helistada?“
„Jah, muidugi, sobib. Kui ta ikka täna tagasi helistab.“
„Ma arvan, et see ei ole probleem, härra,“ lausub ta. „Kas te ütleksite mulle oma telefoninumbri?“
Annan talle oma mobiilinumbri ning ta lubab, et hea arstionu helistab mulle tagasi, kui tema vastuvõtt poole tunni pärast läbi saab. Siis me mõtleme koos välja, kuidas minu retsepti Montréalis uuendada saaks. Kindlasti on see võimalik.
Naasnud pressikeskusse, vaatan mõne minuti jooksul üle programmijuhi ning joonin alla sessioonid, mis on