Montreali deemonid. Justin Petrone
Читать онлайн книгу.
kuidagimoodi, mida see suurte tissidega pisike ja pruun argentiinlanna räägib, ehkki hoian vaevu tagasi end täis kusemast, kuna olen tualetti tahtnud juba piiri ületamisest peale. Desayuno3 on kell kaheksa. Kena, kena, väga kena, siin on teie võti, aquí, aquí,4 trepist üles – jah, jah, si, si,5oui, oui6…
Ning siis kusen ma kraanikaussi, kuna tualett on hõivatud ja ma olen ootamiseks liiga meeleheitel. Lasen veel joosta, et varjata kuse siirupist haisu. See pole paha koht, vaatan ma ringi. Punased seinad, telekas. Internet toas ei tööta ja hall päevatekk näeb määrdunud välja, vaibad paistavad olevat kulunud, võib-olla on siin ka mingeid satikaid, aga ma ei muretse nende pärast, ma olen selline kutt, kes kuseb kraanikaussi, nii et mille pärast ma üldse muretsen?
Hotelli ees on üks hallipäine parm end sepistatud pingile sirakile visanud, suits sõrmede vahel rippumas ja jalg puhkamas nätsuarmidega, plekilisel ja täiskustud kõnniteel.
„Bonjour!“ 7 ütleb ta mulle.
„Bonjour,“ vastan talle ning astun majast välja kullakarva pärastlõunasse.
Ümmarguste tissidega prantsuse tüdrukud libisevad viirastuste kombel mööda, nende näod on siledad ja hirvelikud, silmad liiderlikud ja paksu lauvärvi all. Arutlen endamisi, mida need kuumad naised võivad minust arvata – väsinud naeratus, tumedad varjud silmade all, rasvased juuksed. Heidan pilgu oma peegelpildile poe vaateaknal. Nagu võiski arvata – ma näen välja nagu Johnny Depp pärast seda, kui ta on oma hotellitoa segi peksnud. Nende daamide arvates võin ma paista kas täitsa lahe või äärmiselt halb, kes teab.
Sean end sisse ühes kohvikus, mis reklaamib tasuta internetti, ning minus võtab maad hirm, kui kõik minu ees järjekorras seisjad tellivad prantsuse keeles ning indialasest kassiir teenindab neid hindi aktsendiga öeldud „oui, oui, s’il vous plaît“8 saatel. Lõpuks pomisen minagi närviliselt „bonjour“ ja „cappuccino“, noor musta T-särgiga immigrant Indiast muigab, vist mu prantsuse keele aktsendi üle, seejärel ohkab ning võtab mu raha vastu nagu muiste.
Kas kõik mu ümber teavad, et ma olen välismaalane? Paistab küll. Mulle meeldib endast mõelda kui moondujast, maailmarändurist, kes näeb kõikjal välja nagu kohalik ja sulandub igale poole, kuid tundub, et siin Montréalis see nii pole. Oma viimase artikli viskan ma kokku kofeiinihägus. Toksin kibekiiresti nurgas kohaliku kunsti müüginäituse all, vaatan, kuidas kohalikud rastapatside ja läikivate jopedega hipsterid olesklevad, rüüpavad oma latte’sid ja vatravad prantsuse keeles, ning soovin osata samamoodi oleskleda nagu nemad.
Ka see keel kõdistab ja võrgutab mind: kõik need kurgu-errid ning üksteisest eristamatud täishäälikud kõrgel, madalal ja keskel, udu kohvikuakendel, röstitud kohviubade aroom. Olen sõitnud New Yorgist põhja poole ja kuidagimoodi sattunud Pariisi. Ma teadsin, et Montréal on prantsuskeelne linn, kuid südames olin selles alati kahelnud, otsekui kõneldaks prantsuse keelt seal ainult kodus, kardinate taga, või pühapäeviti pihitoolis.
Mängin oma cappuccino’ga ja arutlen endamisi, kuidas võiks kirikuõpetaja reageerida minu pihtimustele. Olen üsna kindel, et mina lähen põrgusse. Nende mõõdikute järgi igatahes. Suurema osa oma täiskasvanuelust olen ma sodiga tegelnud. Ning mõelda, mu onu oli katoliku preester. Kardinal! Ma loodan, et ta valvab nüüd oma taevaselt toolilt Jeesuse kõrvalt mu teiste sugulaste järele. Mul on tunne, et nägemisest, mis minust on saanud, on tal juba ammu vastik hakanud ja ta on oma pilgu mujale pööranud.
Uudiskiri valmis, lähen taas trepist üles, vahetan riided ja kusen jälle kraanikaussi. Juba hämardub, tänav mu all hakkab muusikast ja häältest elavnema. Kohe kuidagi ei tõmba konverentsi avatseremooniale, sellele veini- ja juustusündmusele, et saaksin end rihmaks tõmmata, nagu korduvalt varem juhtunud, suruda kätt, tatistada inimeste peale, flirtida ja teeselda, kui rõõmus ma neid nähes olen. Mitte mingil juhul!
Homme õhtul olen ma seal muidugi kohal, see on mu töö, aga mitte täna, oo ei, minu seisukorras küll mitte, ma olen pöörane, ärevuses ning läbi kärsanud tööst, reisimisest, elust ja millest kõigest veel. Kogu pihkupeksmine, alkohol või mantrad ei suuda lahti sõlmida kõiki sõlmi mu selgroos. Juba kolm nädalat olen teel, Stockholm, San Francisco, New York, nüüd Montréal. Ja kõige selle krooniks pisut veini ja juustu, monsieur9? Ei. Non. Kindlasti mitte. Käigu nad kõige sellega kuradile!
Mul on tarvis pikka jalutuskäiku, võimalust jalgu sirutada, lasta hingel lennata, sügada seda, mis sügeleb. Kui ma piisavalt kauaks välja jään, unustan äkki sodigi. Kui ma ainult suudaks oma mõtted sellelt eemale hoida, võiksin terve nädala puhtalt hakkama saada.
Jah, piidlen end peeglist noogutamas. Ma vajan midagi teistsugust, midagi, mis juhiks mu mõtted sodilt eemale. Seiklust!
„Guérin!“ „Marius et Manny Chocolatier!“ „Les Mains Folles!“ Kollased ja rohelised sildid, naljakad kirjatüübid, mõned neist jääklaasil, kuid mida nad tähendavad?
Linn rullub lahti nagu must labürint, minust mööduvad kaubamajade vaateaknad, mida raamistavad nõiamütsi kombel taeva poole osutavate teravate katustega hooned oma ehissammaste ridade ja käänuliste rõdudega. Kus ma olen? Vaatan silti. Rue St-Denis? Arrondissement du Plateau-Mont-Royal? Ma ei suuda oma asukohta isegi korralikult hääldada.
Hägune ja pahaendeline kuu jälgib mind kogu aeg. Ta külvab kõiksugust segadust: autoõnnetused, kiirabi, enesetapud, orgasmid. Ning selsamal hetkel mõtlen, kui palju inimesi Montréalis parajasti kepib. Kepib või armatseb või on lihtsalt vahekorras. Teate küll. Ma näen neid tukslemas ja higistamas. Ma tahan ka ise olla üks neist, kuid ma ei tea, kus ma olen, ega tea, kuhu minna. Ma ei tea midagi.
Sukeldun oranžide ja kollaste seintega kohvikusse, muusika särab vastu Matisse’i ja Toulouse-Lautreci maalidelt, see on võbelev ja lopsakas anglopopp, needsamad sõnad murtud lubadustest, seesama kiretu naisvokaal. Nii et selle koha nimi on Une Crêpe?10? Kui maitsvalt prantslaslik!
Hõõrun oma nägu ja pigistan oimukohti. Pikk päev, pikk elu, pikk hetk möödas sellest, kui viimati libisesin väsimuse teispoolsusse. Ma pean mõnele naisele ütlema, et vajan teda, et mul on tarvis, et ta mind rahustaks. Ventilaatorid käivad mu pea kohal ringi.
„Une crêpe? Nutella-poire-amandes?“ 11 pomisen ma vigases prantsuse keeles musta põllega tüsedale daamile leti taga.
„Nutella-poire-amandes?“ tuleb kiiresti õige hääldusega punapõskne vastus.
„Oui.“
Ihuüksi ja ingliskeelne. Ettekandja, omamoodi ja ronkmustade juustega naine, astub oma vetruvates mustades saabastes pikal sammul mu laua juurde ja võtab mu tellimuse vastu… hakitud inglise keeles.
„Aga kuidas seda hääldada?“ osutan ma menüüle.
„Mida?“ nõjatub ta lähemale ning ma tunnen tema sinise särgiriide lõhna. „Aa… Lait de soya.“12
„Merci! Ma pean veel õppima,“ läheb mul korda naeratada.
„Pole midagi,“ põikleb ta mu lootusetu pilgu eest kõrvale, teeb kannapöörde ning kiirustab vetruval sammul leti poole. Tal on kena keha. Liigutan ta käigu pealt mõttes riidest lahti ning võtan tal kõik seljast peale saabaste. Naeratan selle mõtte peale endamisi.
Pannkook saabub minuti pärast. See on tuline ning üle pahteldatud kaneeli ja suhkruga, pruun ja valge, pehme ja kolmnurkne, magus ja mahe nagu suhkrupilved ja siirupipadjad. Kõik head asjad.
Ligi hiilivad niisked mälestused Chamonix’st, hiilivad Alpid, hämarik uduses öövihmas, mitte sõnagi
Jah, jah, palun. (prantsuse k)
Üks pannkook? (prantsuse k)
Üks pannkook. Pähklikreemi-pirni-mandli. (prantsuse k)