Montreali deemonid. Justin Petrone
Читать онлайн книгу.
See on jabur. Nad tahtsid 400 dollarit edasi-tagasipileti eest New Yorgist Montréali.“
„No ma ütlen. Selle raha eest peaks tasuta sületants hinna sees olema!“
Hetkeks vilksavad mu vaimusilma eest mööda lennukis patseerivad alasti naised, ma ohkan ja üritan selle peast heita, enne kui on liiga hilja.
„Misasja?“ kergitab ta kulmu. „Sellest piisab sinu kiimaajamiseks?“ Ta kõhistab naeru.
„Ei,“ raputan ma pead.
„Kuule, mees, sa oled haige.“
„Ee, tähendab, kes seda üldse endale lubada saab? 400 dollarit edasitagasipileti eest New Yorgist Montréali? Ma vean kihla, et sama raha eest saab lennata Pariisi ja tagasi.“
„Ma ütlen sulle, kes – rikkad inimesed, kes ei ole ajakirjanikud ja kel on ükskama, kui palju neil raha kulub,“ ütleb Dan ning heidab pilgu oma iPhone’ile, arvatavasti selleks, et tippida enne Burlingtoni lendamist oma naisele veel üks „ma armastan sind“ – sõnumike. Ja sa tead, et kohe pärast maandumist tipib ta naisele „rattad maas, juba igatsen“ või midagi sellist. Kuid selline ta juba on. Ta on tore mees, selline mees, keda sa tahad oma sõprade hulka.
Burlington on külmem, kui ma ootasin. On päikesepaisteline päev, kuid puhub jahe põhjatuul, mis räsib tumerohelisi männipuid ja Ameerika Ühendriikide lippe lennujaama ees. Lennujaam näeb välja täpselt samasugune kui Spokane’i ja Salt Lake City oma, needsamad restoranid, sama raamatupood nendesamade pornoajakirjadega. Kui suure osa oma ajast olen ma veetnud seda sodi vahtides? Kuid? Aastaid?
„Aa, kuule, kuidas sa Montréali saad?“ pärib Dan.
„Bussiga.“
„Misasja? Me oleme ajakirjanikud, aga nii vaesed me ka pole! Mina igatahes üürin auto. Tule kaasa. Me võime kulud pooleks teha.“
Samal ajal kui Dan endale autot korraldab, pean mina lõpetama ühe oma artikli ja jooma ära järjekordse kohvi, päeva kolmanda, kirjanike mürgi.
Hõõrun oimukohti ja üritan keskenduda. Olen selliseid artikleid kirjutanud tuhandeid, tähtaeg turjas, suur kell tiksumas, tagunud klaviatuuri, otsides juhtlõiku, mis haaraks lugeja tähelepanu, pildudes sisse ohtralt ehkkisid, kuigisid ja pealegisid nagu mõni ajakirjanduslik tippkokk. Nätaki! Litaki! Valmis!
Aga ma ei suuda mingit tööd teha, kuna ma vaatan, kuidas kaks lesbit saabuvate reiside saalis tatti panevad. Ühel neist on pikad hobusesappa köidetud juuksed. Tema on selle paari naine. Teisel on lühikesed juuksed ja seljas roheline jakk. Ma peaksin teda meheks, kui ta poleks nii sale. On tore näha, kuidas nad tunnevad end piisavalt vabalt, et seda avalikult teha. Mingil põhjusel aga tekitavad nad minus tülgastust. Võib-olla seepärast, et nad meenutavad mulle mu endist kallimat, Lilithit. Hüva, mis tahes, ma tipin edasi.
Samal ajal kui ma parasjagu taas oma meelekohti hõõrun, hakkab telefon värisema ja ma loen sõnumit: „Sedaanis teisel pool tänavat.“ Pakin oma asjad, astun uksest välja ning näen Dani pikka ja sõbralikku jakivarrukas kätt Burlingtoni tuules kullakarva auto kohal viipamas.
„Kas Champlaini järv kuulub Suurde järvistusse või Sõrmejärvistusse?“ mõtiskleb Dan valjult, juhtides meid üle põhjapoolsete sildade. Mina tipin oma põlvedele asetatud sülearvutil, kuid minu pilk pöördub hetkeks tee ääres kõndivale teismelisele tütarlapsele, kelle pikk seelik on tuule meelevallas.
„Ma tahan sõrmitseda tema järvistut,“ ütlen ma.
„Kuule, pervo, ole nüüd. Ma räägin tõsiselt. Champlaini järve voolab Saint Lawrence’i jõgi, nii et ses mõttes kuulub see pigem Suurde järvistusse. Ja lõppude lõpuks,“ köhatab ta kurgu puhtaks, „on see palju suurem kui Sõrmejärvistu järved.“
„Nalja teed praegu või?“
„Üritan vestlust arendada!“
Siinkohal meenub mulle, et enne ülikooli astumist kasvas Dan tegelikult Vermontis üles, nii et võib-olla inimesed räägivadki ajaviiteks sellistest asjadest siin Burlingtonis, Winooskis ja St Albansis, kuni kena piirini kesk maisipõlde, kus Ameerika Ühendriikidest saab Kanada, miilidest kilomeetrid ja STOP-märgist ARRÊT.
„Mu vanaema perekond on Montréalist pärit,“ ütlen ma, vaatan teele ja mõtisklen, kui mitu korda mu sugulased on selsamal teel sõitnud.
„Misasja? Päriselt?“ Dan tõuseb oma istmel sirgu, pöörab end minu poole ja hoiab üht silma teel. „Sul on Kanadas sugulased? Millised nad on?“
„Rikkad.“
„Kena! Aga, ee, kui rikkad siis täpselt? Jaht? Eralennuk?“
„Enam-vähem.“
„Kuule, vinge! Nii et, kui sa just ei pane mu küsimust pahaks, aga miks sa ikka veel Biomedias töötad? Kas sa perekonna varandusest midagi endale ei saa?“
„Tahaks küll! Aga ei, perekonnad läksid igiammu omavahel tülli ja iga kord, kui keegi suguvõsa kokkutulekul kanadalasi mainib, jäävad kõik äkki vait, nagu oleks peeru lastud. Nemad vihkavad meid ja meie neid. Nii see on ja nii on see alati olnud.“
„Uhh! Miks?“
„See on üks pikk ja keeruline lugu, millega ma sind hea meelega tüütaksin, aga ma pean selle artikli kella kolmeks valmis kirjutama, muidu lööb Margot mu maha.“
„Kas sa tahad öelda, et sa pole kunagi oma Kanada sugulastega kohtunud?“
„Mitte ühegagi.“
„Nii et sa pole kunagi Montréalis käinud?“
„Eih.“
„Nalja teed või!“ karjatab Dan ja laseb roolist lahti. Auto kaldub peaaegu vastassuunavööndisse, enne kui Dan taas roolist kinni rabab.
„Kurat võtaks, mida sa teed?“ kiunun ma. „Kas sa tahad meid maha tappa? Kes siis mu uudiskirja teeb?“
„Sa tahad mulle öelda, et meie maailmarändurist ajakirjanik on käinud Singapuris ja Tōkyōs ja Hyderābādis, aga pole kunagi sattunud Montréali, mis ometi asub meil üle õue?“ hüüab ta ja nõjatub siis minu poole. „Oi, mees, sulle meeldib seal! Sulle meeldib seal väga.“
„Miks?“
„Küll sa näed!“
Pisut enne Kanada piirile jõudmist lõpetan ma esimese artikli ning asun teise kallale, sülearvuti mu põlvedel Dani roolimise taktis edasitagasi libisemas. Olen seda teinud juba aastaid, iga kell, igal pool, olgu siis Honolulus või Dubais, ei mäletagi neid kõiki. Ükskord kirjutasin kaaneloo San Francisco lennujaama tualettruumis, sest kõik terminali istekohad olid hõivatud. Te oleksite pidanud nägema, kuidas ma seal väikses räpases latris klahve tagusin.
Aga selline mu elu kord on – pikk segane hägu lendudest, hotellidest, tähtaegadest, ärevusest ja sodist. Kirjutamisega elatise teenimine on nagu aadrilaskmine, iga sõna on järjekordne piisk mu elumahla, järjekordne tilk minu verd. Aga mu hing? Unustage ära. Mul pole hinge. Mu mune muudkui pigistatakse. Lugejad on vampiirid. Inimesed maksavad selle eest, et saaksid imeda. Ma tulen neile vastu.
Tippides tabab mind üha suurem ärevus ja sügelustunne. Näen silmapiirilt paistvat hiidlaksu, tänase tähtaja lõpust paistvat päästeotsa, mis haarab mind viimaks oma haardesse ja peksab mind oimetuks, sellele järgneb imeline laskumine, see hõrgutav adrenaliinivoog, kui ma taas tunnen end enam-vähem normaalse inimesena, olgu siis kas või pelgaks pooleks tunniks.
Dan on oma istmel rahutu ja niheleb, krutib raadiot edasi-tagasi, ta on kofeiinilaksu all. Otsime midagi rõõmsameelset ja lustakat, näiteks tantsumuusikat, midagi, mis annaks särtsu, kuid igalt poolt tuleb neid letargilisi seitsmekümnendate hitte, otsekui kõikjal mujal oleks 2011, aga Põhja-Vermontis endiselt 1977.
„Oeh. Nagu mu isa oleks lastud muusikat valima. Mida kuradit me nüüd kuulame?“ Dan äigab kätega vastu rooliratast. Mina üritan samal ajal Champlaini järve põhjatut sina telefonikaamerasse pressida ning loobun siis sellest mõttest.
Ning