Montreali deemonid. Justin Petrone
Читать онлайн книгу.
tema nimi. Tal oli kombeks tõusta voodis istukile, tõmbuda kössi, käed ümber põlvede, ja hakata meie suhte kallal tujutsema. Mõtlen hetkeks tema peale, sellele, kuidas ma haarasin ta endasse, sukeldusin õhtuti tema sisse, kustutasin oma nälga tema pehmuse järele, kes ta oli mu käte vahel nii väike. Meenutan siis seda, kuidas ta ei saanud ühtegi orgasmi, kohe mitte ainsatki, ning mõtisklen, kas ta hakkas neid saama siis, kui temast sai lesbi.
„See on Carole King,“ tuleb mulle tema nimi viimaks meelde.
„Õigus! Mu ema kuulas teda kogu aeg.“
„Minu oma ka.“
Miski minus on surnud, ma ei suuda seda varjata, ma ei suuda enam teeselda.
„Kurat… keera see kinni,“ ütlen ma. „See lugu masendab mind.“
„Ära räägigi,“ pahvatab Dan.
Kuid me ei keera seda kinni. Lapsepõlve meeldivad mälestused naelutavad meid paigale. Oleme hüpnotiseeritud. Lummatud. Kui me vaid saaksime ajas tagasi minna ning olla veel korra süütud väiksed poisid.
„Kuule, kas ta oli kanadalane?“ küsib ta minuti pärast.
„Kes? Mu ema? Mu ekspruut?“
„Ei, tohman. Carole King!“
„Ma ei tea.“ Kui lugu lõpeb, lülitab Dan raadio välja. Jääb vaid vaikus ja maisipõllud ja oranžid ja punased puulehed. Ning siis jõuame piirile.
„Härrad, milline on teie omavaheline suhe?“ küsib Québeci piirivalvur energilise aktsendiga ja kahtlustaval toonil. Ta on eskimotaoliste pisikeste pilusilmadega, paks ja karvane, otsekui merilõvi ja morsa armuvili, ning tema nägu katab karjuvalt matšolik punane vunts.
„Me oleme mõlemad ameeriklased,“ vastan ma ja naeratan. Piirivalvur vaid vahib mornilt ega saa naljast aru.
„Las ma tegelen sellega,“ sosistab Dan mulle ja paneb oma käe mu käsivarrele. „Ee, ma arvan, et mu kolleeg siin tahtis, öelda seda, härra ametnik, söör, et me oleme ajakirjanikud. Me töötame samas firmas.“
„Te olete ajakirjanikud, ah?“ mühatab ta, lehitsedes aeglaselt meie passe. Tema j kõlab nagu ž. Ajakirjanikust saab ažakiržanik. „Mis ažalehes te töötate?“
„See pole ajaleht,“ ütleb Dan. „Me töötame Biomedia Groupis. See on üks internetifirma.“
„Näidake mulle visiitkaarti.“
„Kurat,“ sosistab Dan mulle taas, värisevi käsi oma rahakotis lappamas. „Minu omad on kotis ja kott on pakiruumis. Kas sul on kaasas?“
Õngitsen rahakotist visiitkaardi ja ulatan selle Danile, kes annab selle omakorda piirivalvurile, kes uurib seda väga pikalt.
„Mis on teie reisi eesmärk?“
„Aa, me läheme Montréali konverentsile, härra ametnik, söör,“ ütleb Dan istmel niheledes. Ma pole oma heatujulist sõpra kunagi näinud end nii ebamugavalt tundmas. Võiks arvata, et saabume Põhja-Koreasse. Või üritame sealt lahkuda.
„Kui kauaks kavatsete jääda?“
„Oh, sugugi mitte kauaks. Mõneks päevaks,“ naerab Dan valjusti ja võltsilt. „Sugugi mitte kauaks, söör.“
„Me läheme laupäeval tagasi,“ ütlen ametnikule.
„Kas teil on autos tulirelvi?“ küsib ta, silmitsedes meie üürisedaani külge.
„Tulirelvi? Ei, ei mingeid tulirelvi, söör,“ naerab Dan edasi.
„Kas te veate maale illegaalseid uimasteid?“
„Uimasteid? Haa-haa! Ei, ei mingeid uimasteid, muidugi mitte, söör…“ Dani nägu on nüüd üleni roosa. „Kas sul on uimasteid?“ pöördub ta minu poole.
„Ei mingeid uimasteid,“ ütlen ma kaasreisija toolil istudes ja oma käsi põrnitsedes. Kardan üles vaadata.
Piirivalvur lappab meie passe, vaatab oma vidukil eskimosilmadega taas meie poole ning annab passid siis meile tagasi ja viipab, et me sõidaks punasest ARRÊT-märgist mööda. „Bienvenue au Canada,“1 mühatab ta.
„See oli küll lihtsam, kui ma ette kujutasin,“ ütleb Dan välja hingates ning teeb oma särgi ülemise nööbi lahti. „Viimane kord otsiti auto läbi. Isegi mu kingad.“
Jõudnud Québeci, märkan, et midagi on teistmoodi, kuid ei adu, mis täpselt. See ei ole maastik ega ka mitte majad, üldse mitte midagi konkreetset. Ning prantsuskeelsed liiklusmärgid mängivad meie navigeerimisoskustele vingerpussi: „Kas see silt tähendab „anna teed“ või „sõiduraja lõpp“?“ uratab Dan ühel hetkel, keerab tiheda liiklusega kiirteele ja peaaegu põrkab kokku ühe teise autoga, mille juht vehib rusikat, laseb signaali ja sajatab meie poole prantsuse keeles, kuid meie oleme kosmopoliidid, kes austavad teisi kultuure, nii et meid see ei loksuta.
Mida kaugemale põhja poole me sõidame, seda jahedamaks kisub. Taevas on madalamal ja sama sinine kui tolle tedretähnilise ingli silmad hommikusest rongist. Mõtlen taas sellele, kui väga ma tahtsin temasse sukelduda, tõmmata end tema lõhnast uimaseks, juua tema hormoone, kuid täna õhtul ei ole mul ühtegi naist ning ette on näha vaid veel kohvi, veel artikleid ning tohutut sodiplahvatust, mis saadab mind stratosfääri. Kui olen selle ära teinud, tunnen ma alati häbi. Ma tean seda. Ma kannan seda suurt häbi endaga kõikjal kaasas.
Kiirteel üle viimase künka kihutades näeme aga kauguses paistmas tööstushalli määrdunud plekki hallikassinise taeva ning tumepruuni- ja rohelisekühmuliste mägede taustal.
„Voilà!“2 ütleb Dan halva prantsuse aktsendiga. „Montréal!“
„Ma ei suuda uskuda, et mu vanavanaisa on Montréalist pärit,“ pomisen ma. „See on vist praegu omamoodi kojutulek.“
„Oo, mees, sulle meeldib Montréal!“ kiidab Dan. „Ma näitan sulle linna. Paari päeva pärast ei taha sa enam kunagi tagasi koju minna.“
Koju? Mis mu kodu siis on? Üksildane korter Brooklynis? Mingi osa minust loodab, et Danil on õigus ja ma ei pea enam kunagi sinna naasma.
„Üht asja tahtsin ma sulle Montréali kohta veel rääkida,“ ütleb Dan, kui me pärastpoole liiklusummikus istume ja vaatame meie ette laotunud virvendavat linna. Tema suured ja karvased käed on roolil nagu mõnel King Kongil. „Naised on siin neetult, neetult, neetult kuumad.“
„Jah?“
„Mida sa siis arvad, miks mulle meeldib siin käia?“
„Sa oled ju abielus?“
„Kuule, mees, see ei tähenda, et ma olen pime!“
Hoian silmi lahti. Pikajuukselisi jalakäijaid on küll ja küll, kuid tõelist naiselikku kuumust ei paista kusagil, vähemalt mitte sellist nagu see hommikuse rongi punapea. Mis toob meid tagasi algusse. „Ma olen kuulnud, et Montréalis on palju striptiisiklubisid,“ ütlen ma.
„Mitte seal, kus sina peatud,“ ütleb Dan ja naaldub istmele. „Konverentsikeskusele lähemal küll. Minu hotellile lähemal.“
„Kus sina siis peatud?“
„Ühes pisikeses disainhotellis, internetist leidsin,“ ütleb ta tehtud prantsuse aktsendiga. „Hôtel St-Denis.“
„Aga… kes läheb sellise suure konverentsi ajal striptiisiklubisse? Sa ju tead, et näed seal mõnd tuttavat?“
„Ja nemad näevad sind ka! Mis siis?“
„Mina küll mingisse striptiisiklubisse ei lähe, kui just mõni kohe üle tänava ei ole, ja siis ka hüppan lihtsalt sisse, vaatan selle üle ja hüppan jälle välja.“
Dan kõhistab naerda ja ohkab siis. „Seal, kus sina peatud, pole ühtegi striptiisiklubi,“ ütleb ta jälle.
Mu ära vaevatud, kurnatud ja reisimisest tuikavad
Tere tulemast Kanadasse. (prantsuse k)