Minu Prantsusmaa. Elu nagu sirelivein. Eia Uus
Читать онлайн книгу.
Hüüan Anaïsi vaatama, tal on kuuhullus nagu minulgi. Tema lemmikunelaulud on kuust, nende hulgas üks populaarsemaid Prantsuse laule „Au clair de la Lune”, mis algab sõnadega: „Kuuvalguses, mu sõber Pierrot, laena mulle sulge, et kirjutada üks sõna.” (Mitte nagu meil maakeeles, et „mõmm-mõmm magab karujõmm”.)
Seisan külmas köögis, laps süles, vaatan kuud. Anaïs annab sooja. Seejärel vaatame kuud lastetoa aknast ja ta ütleb, et see on sama kuu.
See on sama kuu.
Nii paljudes armastuslauludes kõlab mõte, et kuigi me oleme teineteisest eemal, vaatame me siiski sama kuud ja nii tunduvad vahemaad lühemad. Erinevatel mandritel võivad inimesed sama kuud näha ja Anaïs sai aru, et erinevates tubades on aknas sama kuu.
See kuuvalguse unelaul on ka maailma vanimal helisalvestisel. Kuulata seda 1860. aasta lauluhäält läbi kahina ja kohina on nagu kuulata vaimu.
Ma tean lasteaias juba kõigi laste nimesid ja kõigi ema või isa või mõlemat ja mõne teisi sugulasigi, kellega tänaval kohtudes tervitame. Esimesel õhtul, kui Anaïsi ära toomas olin, istusin lasteaia põrandal, mängisin robotit ja kõik lapsed parandasid mind plastist tööriistadega. Ühel hetkel käis mõtteis jõnksatus, mis viskas mu tagasi eelmisse ellu, kõrgete kontsade, õhukeste sukkade ja elegantsete kleitide maailma. See klõpsatus käis ära ja avastasin end uuesti räpaselt vaibalt, kus mind torkis haamrite, kruvikeerajate, saagide ja muuga mitmepealine kisav tittede jõuk, kes veel rääkida ei osanud ja lällas niisama. Ja nendel, kellel ei tilkunud nina, nirises suunurgast sülge ja mõnel oli ilmselgelt vaja mähkmeid vahetada. Tegin oma veidraid robotihääli edasi ja naersin. Ütlesin endale, et kõik on korras. Võib-olla ma peangi igas asjas lõpuni minema, et ma seda niipea tagasi ei hakkaks igatsema.
Mulle meeldib lasteaias käia, sest mõnel päeval nädalas on seal tööl lisaks tumedanahalisele turbaniga mammile ja ülisuurele blondile saksa juurtega tädile ja teistele naistele ka Xavier. Xavier näeb välja nagu üks populaarsemaid noori prantsuse näitlejaid Louis Garrel, ent kordades veel ilusam. Võimalik, et ta on kõige ilusam poiss, keda ma selle hetkeni elus näinud olen. Temast saaks täiusliku skulptuuri, kui tal poleks neid tumepruune lokke. Ma tahaksin nii väga küsida, mida temasugune elujõuline noor mees lasteaias teeb – miks ta mähkmeid vahetab ja ila pühib, kui ta võiks pidada ükskõik mis ametit, ka modelli või näitleja oma. Ta ei sobi sinna väikesesse väsinud värvidega lehkavasse ruumi.
Üks teine väga ilus mees, välimuselt üsna Xavieri sarnane, töötab aga kõrgema hinnaklassi kaubamajas – peldikupuhastajana. Tema töö on pärast iga külastajat prill-laud ära desin-fitseerida. Milline ressursi raiskamine! Temaga koos töötab seal ka piltilus noor naine, kes külastajate käed rätikuga ära kuivatab. Need kaunid elujõulised inimesed lähevad hommikul WCsse ja veedavad seal terve oma tööpäeva.
Eestis jääb vahel natukene ebaselgeks, miks prantslased pidevalt streigivad, kui pensioniiga tõsta tahetakse, ning miks just noored streigivad. Kuna rahvaarv on nii suur, ei pääse noored tasuvale tööle enne, kui vanemad inimesed on ameti maha pannud. Kui pensioniiga tõstetakse kas või üksnes kahe aasta võrra, tähendab see, et iga järgmine koole lõpetav lend jääb hea töö järjekorras aina tahapoole ja võimalus erialast karjääri teha nihkub kõrgemasse vanusesse. Niigi on seal juba kuuekümnese pensionieaga normaalne, et noored oma kahekümnendates tasuta või sümboolse summa eest tööd teevad. Selliseid palkasid nagu minul Eestis 21aastasena oli, võivad paljud siin hakata lootma alles 31selt. Mina ei kujutaks näiteks ette, kui peaks kümme aastat tasuta tööd tegema ja seetõttu vanemate juures elama. Kui Eestis on noorel võimalik vähemalt ettekandjana raha teenida, siis siin on ju kelneriteks üldjuhul vanemad mehed.
Prantsuse lapsed õpivad lugema hiljem kui eesti omad. Kui eesti keeles hääldatakse „kapsas” kapsas, siis prant-suse keeles jäetakse mõned häälikud üldse hääldamata ning teised hääldatakse erinevalt olenevalt sellest, kas nad on sõna alguses või lõpus, ja sellest, mis tähe või tähekombinatsiooni kõrval nad on. Lisaks veel häälikud nagu see hRrr või nasaalvokaalid, mis tähendab, et näiteks artikkel un tuleb välja justkui ninast, hääldatuna [a]. Kuidas peaks nelja-aastane veerima kirjapildist qu’est-ce que c’est häälduse [kes-kös-see] ja tähenduse „mis see on”? Ei ole nagu mis see on.
Kohe esimesel õhtul saan teada ühest harilikust prantsuse laste suhtlustõrkest. „Probleem on selles, et Anaïs veel „jah” öelda ei oska, sest nii väikesele suule on oui hääldada liiga keeruline,” selgitab Céleste. „Seega pead sa oma küsimused esitama nii, et ta saaks non vastata, muidu ütleb ta ei, kui tegelikult tahaks öelda jah. Aga ära muretse, ta saab kõigest aru. Kui midagi on vaja, siis räägi temaga lihtsalt asjad läbi, ta on tegelikult väga mõistlik, kui ta tunneb, et temaga arvestatakse. Muidu võib ta ka eitavalt vastata lihtsalt sellepärast, et sa tegid teda sisaldavad plaanid teda kaasamata.”
Millest te räägite? See on ju imik! Mis mõttes ma räägin temaga kõik läbi?!
Aga juba esimeste päevade jooksul saan aru, et kõik räägitaksegi ka üheaastase lapsega läbi. „Meie teeme nüüd nii, et Zuzanna läheb koos emaga turule, isa teeb pool tundi tööd ja sina ja Émile jääte natukeseks Eiaga ja aitate tal pesu pesta.
Mis sa sellest arvad? Ja kui pesud on pestud, tuleb isa teiega õue mängima.”
Ilmselt tänu sellele on meie pere lapsed minule harjumatult ratsionaalsed ja intelligentsed. Paar nädalat hiljem jutustab Émile mulle väga põhjalikult ja korrektselt, mis on kosmos, mis on tähed ja planeedid. Ühel hommikusöögil seletab Céleste lastele kannatlikult, kuidas makist muusika tuleb, alustades sellest, kuidas laulja selle plaadile laulab.
„Palun ära kunagi midagi nämmuta või titekeelt kasuta ning „sest mina käsin” ei ole põhjendus. Kui võimalik, ürita ka kõigile küsimustele vastata,” toonitab ta.
See ei pruugi olla kõikide prantslaste pedagoogika ning loomulikult on tänavail näha ka vanemaid, kes oma lapsi sikutavad või mõnitavad, aga nad on üldjuhul immigranditunnustega. Meie pere lapsed poes ei jonni – see on minule rõõmustav avastus, et kõik tited pole kodeeritud avalikult nutma ja kisama. Olen hirmuga mõelnud, kas mina olen ka lapsevanemana oma avalikus kohas karjuvate laste kisa korral kurtide kõrvadega ning ei märka, et see teisi häirib.
Aasta varem esimest korda Pariisi külastades hämmastasid mind lapsed, kes olid heledates puhastes riietes ja jalutasid rahulikult vanematega Champs-Élysées’ bulvaril või sõid restoranis rohelist salatit kanafileega, mitte viinereid friikartulitega. Ma ei usu, et nendelt tingimata lapsepõlv käest ära on võetud, vaid neid on lihtsalt teisiti programmeeritud. Kuna lapsele paar korda rahulikult ära selgitan, miks ma talle kohe seda kallist mänguasja ega ka selle kõrval olevat ei osta, ei tule ka ette piinlikke olukordi, kus terve poetäis rahvast vaatab mind ja last, kes poe põrandal kõhuli täiest kõrist nutab ja röögib: „Aga ma tahaaaaaaan!!!!”, nagu Eestis korduvalt näinud olen. Või nagu kuulsas prantsuskeelses kondoomireklaamis.
Laste küsimustele „kust juust tuleb” või „kust beebid tulevad” vastatakse pikalt ja põhjalikult ega öelda, et ära päri. Ühel õhtul veerin Émile’ile enne magamaminekut ette üht raamatut, kus mainitakse vanavanemate mustvalgeid fotosid sõjapäevilt.
„La guerre – qu’est-ce que c’est?” ehk mis on sõda, küsib ta.
Nelja-aastasele seletada, mis on sõda, on juba iseenesest keeruline, sest tema jaoks ei ole selliseid asju nagu religioon, riigipiirid, tuumarelvad, nälg ja muu seesugune. Seda on aga veelgi raskem seletada nelja-aastasele prantslasele, kui ise prantsuse keelt ei oska. Ta ei ole elus isegi ühtegi vägivaldset filmi näinud ega tundnud valu või peksmist. Tean sõna „püss”, sest meil on maal veepüstolid, millega lastele meeldib mängida, ja sõnu „palju”, „surm”, „nutma”, „inimesed”. Ülejäänu seletan häälitsuste ja žestidega.
Järgmisel