Minu Prantsusmaa. Elu nagu sirelivein. Eia Uus
Читать онлайн книгу.
need kaanepildid – ja nüüd olen ma justkui ühte neist sisse astunud. Woolfi sõnul on naisel, kes tahab kirjutada, vaja oma tuba, aknast vaadet, pisut taskuraha ja ust, mis käib lukku. Istun voodile ja vaatan seda kompositsiooni. Kõik on olemas.
Ma eeldasin, et ma elan kusagil kapis, magan kitsal voodil, mind käsutatakse ja koheldakse kui töölist, aga ei ole nii. Kõik on hoopis hästi. Kuigi ma oleksin ka sellega päris kaua leppinud, sest Eestis mind hetkel küll midagi ei oota. „Mul vist pole sinna tagasi koju ikka nii kiiret, et nüüd paari kuud siin niiviisi ei võiks elada,” mõtlen endamisi.
Lähen linna peale. Läheduses on palju restorane ja butiike. Paar minutit kõndimist ja olen Bastille’ juures. Veel kümmekond minutit ning olen Seine’i jõe ääres. Päike paistab ja soe ja ilus on. Kõik on jälle nõnda jaburalt prantslaslik nagu esimesel korral: inimesed pikkade saiadega, palju suitsetajaid, restoraniesised sööjaid täis. Kõnnin pisut lummatult ringi, kuni avastan Seine’i äärest rannad. Olin neist kunagi kuulnud – suve kuumimatel kuudel tehakse jõeäärsed, linnatasandist tükk maad madalamal asuvad alad randadeks; muusika mängib, kohale on toodud isegi liiv, üles on seatud rannavarjud, basseinid, dušid, lamamistoolid, lastele lõbustused, lisaks baarid, DJ-puldid. Jões ujumas muidugi ei käida.
Jalutan veel pisut ringi, imestan, et olen märkamatult Notre-Dame’ini jõudnud, ja Eiffeli torn paistab, üldse mitte kaugelt. See seal on Louvre, seal on suur ja väike palee, see seal peab olema d’Orsay muuseum. See tähendab, et Triumfikaar on samuti kõndimiskaugusel! Hämmastav. Triinuga olime igale poole metrooga sõitnud, nii et mul polnud aimugi, et kõik üksteisele nii lähedal on.
Varsti jalutan koju tagasi. Tahtsin ju üksi olla ja vaikust. Randades algavad kontserdid, on iga-aastase muusikafestivali aeg.
Leian üles Galignani suure raamatupoe Rivoli tänavalt, ostan ühe ingliskeelse Voltaire’i ja loen seda pisut kodumaja ees pargipingil. Mõtlen, et Voltäärivanale võiks see meeldida, et temanimelisel bulvaril tema raamatut loen.
Enne magamaminekut lähen rõdule ja seal see on: Pariisi lõhn. Mitte ükski koht, kus olen käinud, ei lõhna nii.
Tagasi Normandias, tuleb Zuzanna mulle L’ Aigle’i linna rongile vastu. Ta räägib, et sõbrad Pariisist – Francesca, Massimo ja nende väike tütar Sandra – on ikka veel külas ja et mina pean nüüd mõne öö raamatukogutoas lahtikäival diivanil magama.
Zuzanna kurdab, et nüüd on meil kahe lapse asemel hoida kolm ja kolmas on väike vastik ärahellitatud jonnipunn-piripill, kes teeb asja raskemaks ka sellepärast, et teised lapsed tema ees esinevad ja seega palju rohkem pahandusi teevad ja vastu vaidlevad.
Majja sisenedes näen võõrast meheselga minema kõndivat. Lähen kööki ja seal on Sébastieni sõbra naine Francesca, keda näen esimest korda. Francesca viipab grimasse tehes oma mõni hetk tagasi lahkunud mehe poole ja ütleb tugeva aktsendiga inglise keeles: „Ära kunagi abiellu! Usu mind. Ära kunagi abiellu, ükskõik kui tore ta ka poleks.”
Ent paari päevaga selgub, et Valerianid on kõige harmoonilisem abielupaar, keda ma kunagi näinud olen. Nad käivad pikkadel jalutuskäikudel ja väljasõitudel ning võtavad lapsed kaasa, nii et saan puhata ja oma asju teha.
Nad on sõbralikud ja suured – nad on tõsiselt suur paar: pikad ja laiaõlgsed. Ükskõik kui kondine see naine ka poleks, peaks ta ikka L-suurust kandma, sest ta on lihtsalt nii suure kondiga. Nad naeravad palju ja ennastunustavalt, nad oskavad elu nautida. Massimo juttudes käivad vein, klassikaline muusika ja seks käsikäes. Nad on ühelt poolt hästi tavalised: käivad teksades ja mugavates jalatsites, suitsetavad ja joovad liiga palju, loevad lehti ja raamatuid, ning teiselt poolt eksootilised oma kõrgkultuuri, araabia maade armastuse ning autos mängiva Rahmaninoviga.
Tuleb välja, et Sandra on adopteeritud ning ta ei salli oma ema. Ma pole varem näinud, et viieaastane tüdruk niiviisi oma ema vastu võitleks. Isale ta pisut allub, aga suurte skandaalide ja jonnimistega. Céleste’i pere meelest on põhjuseks asjaolu, et seda last nii väga oodati ja siis ta ära hellitati. Õnneks läheb kordades lihtsamaks, kui Sandra vanemad linna tagasi lähevad – laps teab, et meist kellegagi ei õnnestu tal oma etendusi korraldada. Kui isa lähedal oli, siis olukorras, kus vesivärvidega joonistades Sandral lill kõige paremini välja ei tulnud, möirgas too nagu marutõbine lõvi, rebis karjudes pildi ribadeks ja lõi laualt kõik asjad põrandale – ka Émile’i pildi, värvid ja veepotsikud –, ning tagatipuks lükkas lauakese teise toaotsa. Vaene poiss istus liikumatult toolil, pintsel käes.
Ühel õhtul küsib Sébastien, miks ma kõik „tähtsad asjad” pooleli jätsin ja siia tulin. Räägin talle ning ta vastab: „Siis sa meeldid mulle. Ma jätsin samuti Kanadas karjääri ja kolisin Aafrikasse. Ja hiljem jätsin oma hea töö ja turvalise elu Londonis, et armastuse pärast Nepali ümber asuda… Ma austan inimesi, kes on valmis tegutsema õnne nimel. Või südamerahu nimel.”
Temagi hakkab vist minuga leppima.
Mulle jõuab õige tasapisi kohale, et ma nüüd elangi siin ja et see, kõige ilusam maja, kus ma elanud olen, on nüüd kodu.
Suure toa uks on tavaliselt lahti. Sealt pääseb vee äärde terrassile, kus on suured lillepõõsad ja teine söögilaud.
Kodusaar on kujult nagu silm – ja laugudeks on jõed.
KUIDAS LASTEST PRANTSLASED SAAVAD
Mida teha pisikestega lasteaiapäeva lõpus? Koju joonistama, teleka ette? Ei, ikka parki ja kohvikusse. Pariis ju.
Paari kuuga on asjad muidugi märkimisväärselt muutunud, ent mäletan liigagi hästi oma esimesi ahastust täis päevi…
Pärast sumedat augustit Normandias ja kirjandusüritusi täis nädalat Eestis jõuan Pariisi, meie hurmavasse korterisse. Vahetan ruttu riided ja läheme Céleste’iga lastele järele. Émile on mõned päevad käinud uues koolis, kodunt mitte väga kaugel. Teel sinna kuuleb üks naine meid inglise keeles rääkimas ja peatab meid, mille peale Céleste talle midagi kiires prantsuse keeles vastab. Juba edasi kõndides ütleb ta mulle: „See naine tahtis sind endale saada. Unistagu edasi! Kõik tahavad, et nende lapsed mitut keelt õpiks, aga selle jaoks on kolmapäevad, mitte minu au pair!”
Võtsime kodunt kaasa tõukeratta ja selga vinnasin kokkuvolditud lapsekäru. Nelja-aastane Émile hakkab Pariisi kesklinnas tõukekaga sõitma, ilmselgelt kiiremini, kui meie kõnnime, ja ma mõtlen, millesse ma end mässinud olen – minu närvid ei kannata sellist asja, et ma pean pidevalt muretsema väikelapse pärast, kes iga hetk liikluses surma võib saada. Praegu on Céleste ka, aga kui teda pole? Ja kui mul pisike ka veel on?!
Anaïs on esimesi päevi lasteaias. Toome ka tema ära ja Céleste tutvustab harilikku päevakava: „Täna on ilus ilm, aga vihmasel päeval võite lasteaeda veel umbes tunniks mängima jääda. Émile käis enne Normandiasse kolimist samas sõimes, kõik kasvatajad tunnevad teda seal. Kõige olulisem on, et sa enne parki minekut Anaïsil mähkme vahetad ja Émile’il vetsus käia käsid.”
Kodunt välja tulles sain lisaks rattale ja kärule koti, milles on vesi, mähkmed, salvrätid, niisked salvrätid, puuvili ja veel midagi näksida. Céleste õpetab, et iga päev tuleb lastele midagi erinevat kaasa võtta – söök ei tohi tüütavaks muutuda. „Mõnel päeval võid nendega võtta pagarist šokolaadisaia või minna kohvikusse kakaod jooma.”
Vaatan ringi, näen graatsilisi inimesi välikohvikutes suitsetamas ja tõesti ei kujuta end nende vahel umbkeelsena kahe rahutu ja lärmaka lapsega istumas.
Seda, et toidust ei tohi tüdineda ja maitsemeeli tuleb iga päev erutada, kinnitab ka maailmakuulus elustiiliraamat „Prantslannad ei lähe paksuks”13. Siis ma seda veel ei tea ning mõtlen pahuralt, mis maitseelamusi ma väikelapsele leiutama pean – ta joob porgandipüreed ja kõik.
Céleste räägib, et pean lastega iga päev pargis käima hakkama,
Mireille Guiliano, eesti k 2011.