Minu Prantsusmaa. Elu nagu sirelivein. Eia Uus
Читать онлайн книгу.
mitte). Ta loeb igal hommikul vasakpoolse kallakuga ajalehte Le Monde (Maailm), ning ta suurima kire kohale konkureerivad söök ja poliitika – nagu igal normaalsel prantslasel.
Kui mõni kuu hiljem Céleste’il hädasti tööd on vaja ning talle pakutakse kohta teises juhtivas ajalehes Le Figaro, mis esindab parempoolseid vaateid, ei julge ta seda vastu võtta – kuigi tegu oleks prestiižika tööotsaga –, sest teab, et nad ei suudaks isaga enam kunagi omavahel normaalselt suhelda. Prantsusmaal võidakse sulle metroos kallale tulla selle pärast, mis lehte sa loed – ajaleht on sinu poliitiliste vaadete manifestatsioon või lausa isiklik usutunnistus. Mulle meeldib, et 1826. aastal asutatud ajaleht sai oma nime Beaumarchais’ näidendi „Figaro pulm” järgi. Ajalehe moto on näidendist pärit tsitaat: „Ilma vabaduseta kritiseerida ei ole kiitusel tõelist väärtust.”
Céleste’i ema Marguerite on pikk ja sale, suure mahagonivärvi juuksepahmakaga, mis on kaelal sirgesse soengusse lõigatud. Ta on alati meigitud, suu tume lillakaspunane, stiilsed ja natukene boheemlaslikud riided üll. Äge naine, ise vähemalt 60aastane. Ta on väga hoolitsetud ja hoolimata riiete lohvakusest näeb oma punutud kingades ja kirjudes pearättides äärmiselt elegantne ja graatsiline välja.
Pere on pärit Provence’ist ja Céleste sündis umbes aastal 1970. Mustvalgel fotol kuuekümnendatest on Gaston ja Marguerite nagu lavastatud ajastukompositsioon: kabriolett, mille eesotsale toetab stiilne päikeseprillidega nägus mees, ning naine, kes näeb välja nagu Cher samal ajal – väga pikad sirged mustad juuksed, pikk seelik, vestike särgi peal.
Céleste’i pere juures on aga minu jaoks kummaline see, et kõik kasutavad omavahel suheldes eesnimesid, nii et kunagi ei kuule sõnu nagu „ema” ja „isa”, rääkimata siis „emmest” ja „issist”. See on natukene õõvastav, kui kolmeaastane poiss, kes üle kõige maailmas oma vanemaid armastab, ütleb emale: „Mitte praegu, Céleste, ma olen hõivatud.”
Pisike Anaïs istub kõrgel köögilaual suure riiuli ees ja näitab näpuga: „See!” Riiul seinal on kümme korda kümme eraldi ruutu, igaühes maitseainega täidetud endine moosipurk, punase-valgeruuduline kaas peal.
Zuzanna võtab riiulilt soovitud maitseaineid ja loeb väikesele tüdrukule etikette ette. Ta avab purke ja nad nuusutavad kordamööda estragoni ja kaneeli, nelki ja kadakamarju. Saja maitseainega võib seda mängu üsna kaua mängida.
Sébastien küpsetab kõrval kooki. Traditsioon on, et sünnipäevalapselt küsitakse, mis kooki ta tahab. Ja siis see küpsetatakse, ükskõik, mida teised arvavad.
„Émile, mis kooki sa sünnipäevaks tahad?” küsis Sébastien mõni päev tagasi.
„Šokolaadi!” vastas viimaseid päevi kolmeaastane Émile otsekohe. Ta sõi mõtlikult veel mõne ampsu praetud suvikõrvitsat ning muutis siis meelt: „Ei, suvikõrvitsakooki tahan!”
Ta mõtles veel hetke, süda šokolaadist loobumise mõttest raske, ja teatas siis kindlalt nagu Napoleon: „Šokolaadisuvikõrvitsakooki!”
Ka pere võrratud gurmeekokad polnud varem sellist teinud, ent keegi ei küsinud lapselt, kas ta on ikka kindel.
Kook tuleb muidugi ülimalt hea: suvikõrvits sobib šokolaadiga imehästi!
Iga päev toob uusi võrratuid maitseelamusi, mis sünnivad, kombineerides asju, mida mina poleks julgenud kokku panna: siga ja mesi, kana ja anšoovised, melon ja pipar ja piparmünt, veisefilee ja hapukoor… Näiteks tuunikalasteiki praetakse soola peal – pannile ei pandagi õli ega muud rasvainet, vaid üksnes suureteralist soola, või pigem õrna maitsega soolaõit, mida kasutatakse ka söögi ajal. Olen teada saanud, et fleur de sel’i kogutakse Bretagne’i rannikul asuvatest soolarabadest käsitsi ja üksnes kolme suvekuu jooksul, ning see teeb soolaõie kalliks. Ent tema maitse on pere sõnul lauasoolast ja meresoolast nii palju parem, et selle ostmisel ei kaheldaks ka kõrgema hinna ees.
Iga päev süüakse ära ka oma kilo 35protsendilist crème fraîche’i, Eesti mõistes hapukoort. Hapukoor pole küll miski, mida mina siiani Prantsuse köögiga seostasin, ent see käib kõigesse.
Lisaks paljudele tundidele, mis kuluvad söögivalmistamisele, söömisele, söögikordadevahelistele nimedega maitsmiskordadele (nagu näiteks goûter8) ja teisipäevasele ning laupäevasele turulkäigule, käiakse ka vähemalt kord nädalas fromager’ käest juustu ja boucher’ käest liha ja poissonnier’ käest kala ostmas. Ning muidugi kolm korda päevas boulangerie’st ehk pagariärist erinevaid saiu ja sepikuid toomas.
Söögi ajal toitu imetletakse ja kiidetakse. Kiidetakse prantslasliku ülevoolava temperamendiga ja väga pikalt. Iga suutäie juures kiita ei pruugi olla imelik ega liialdatud.
„Näe, siit üle jõe naaber monsieur Bourgeois sündis ja kasvas meie majas,” jutustab Céleste ühel päeval aias suve lõppu nautides.
„Kusjuures, ta sündis sinu toas. Ta on lähikondsete külade puuseppmeister. Tema tegi kogu meie köögi sisustuse ja üldse väga suure osa ilusatest asjadest, mida sa majas näed. Ta on hästi sõbralik ja tore, kuldsete kätega härrasmees. Kui ta siin seda kõrvalmaja putitab, siis kutsume teda vahel õhtusöögile.” Naljakas, et kellegi nimi on mösjöö Buržuaa ehk härra Kodanlane! Kõlab üliprantslaslikult.
Lapsed vaidlevad, mis nende perekonnanimi on: kas üks või teine või kolmas või neljas või kaks nagu isal või teised kaks nagu emal. Uurin, miks Céleste abielludes mehe perekonnanime ei võtnud.
„Aga see kõlab ju nii tobedalt kuninglikult!” vastab ta. „Ma ei tea, palju sa ajalugu tunned, aga oli kord piirkond Prantsusmaal, praegune Allier, mida valitses Bourbonide dünastia…”
Hiljem võttis maakonna üle Burgundia dünastia. Burgundia Beatrice ehk Bourboni leedi abiellus aastal 1272 kuningas Louis IX poja Robert de France’iga. Sealt sai alguse piirkonna rikastumine ning tugev Bourboni dünastia, kust pärinesid Prantsuse kuningad Henri IVst kuni Louis-Philippe’ini, aastani 1848, kui monarhia Prantsusmaal kaotati.
„Jabur oleks ju 21. sajandil vabatahtlikult kuningate nime kanda! Igale prantslasele tulevad kohe meelde need ajalootunnis pähe tuubitud aastaarvud ja kõik need surnud inimesed maalidelt… Kuigi prantsuse vanasõna ütleb, et hea nimi on väärt rohkem kui kuldne vöö!”
Kohati tundub, nagu oleksingi sattunud kuningate järeltulijate Normandia lossi guvernandiks. Kõik on nii loomulikult poeetiline, arhailine, traditsiooniline.
„Oled märganud seda kuju seal kiriku ees?” küsib Céleste teemat vahetades. „See on üks tuhandest, kui mitte kümnest tuhandest mälestusmärgist Verduni lahingus langenud sõdurite auks. Aga nagu sa näed, on ta seal nii tobedalt keset platsi, et segab nii laupäevast turgu kui argipäevast parkimist ning linnavalitsus on otsustanud selle kolm meetrit paremale nihutada, kogudusemaja ette… Ja pool riiki on selle pärast raevus! Mitte-mitte-mitte keegi Prantsusmaal polnud sellest külast kuulnudki, paljud isegi sellest departemangust mitte, ent nüüd saadavad kümned inimesed ajalehtedesse vihaseid kirju, et kuidas saab niiviisi rüvetada meie langenud sõdurite au!
Naljakas. See väike kogukond siin, kes on harjunud rahulikult oma asju ajama, on äkitselt nagu pimedal maanteel auto valgusvihku sattunud kits, või öine varas, kelle kohal süttivad kõik tuled ja kes avastab, et politsei seisab tema ümber ringis. Ise arvas, et on väike märkamatu külake, ent näed, paariks päevaks suudab end kaardile upitada küll.”
Juba esimesel Prantsusmaa-laupäeval saadetakse mind üksi ja umbkeelsena turult väikesi mune ostma. Need kääbusmunad pidavat olema palju paremad kui ükskõik millised tavalised, ning kuna see on toidujumalanna jutt, usaldan seda.
Terve tee turule korrutan sosinal prantsuskeelset küsimust: palun üks rest neid mune. Terve tee on reaalselt võib-olla 20 sammu maja uksest kiriku ette, kus tibatillukesel