Sopp, saast ja surnud. Ann Granger
Читать онлайн книгу.
Eli sünge pilk siirdus Mortonilt Jessile. „Jah, šokk… seda see on. Mul on niigi jamasid. Mulle pole neid rohkem vaja, ja mitte siin. Sel naisel pole siia miskit asja, ei miskit! Keegi tegi seda meelega, viskas ta siia, seda ma ütlen. Keegi tõbras, kes tahtis, et mina ta leian, ja see pole aus!”
Eli oli nüüd silmnähtavalt erutatud. Jess otsustas ta mõneks ajaks rahule jätta. Ta andis Mortonile sellest märku. „Praeguseks suur tänu, härra Smith. Ma lähen ja viskan pilgu peale. Ehk annaksite oma tunnistuse seersandile ja räägiksite üksikasjadest.”
Eli piidles Phili kahtlustavalt. „Kas ma pean sellele alla kirjutama?”
„Pärast, söör, kui see on trükitud kujul. Te võite teha seda jaoskonnas, aga me võime ka teie juurde tulla,” ütles Morton.
„Ahah,” ütles Eli ja jättis taas kavala mulje.
„Kas sellega on probleeme, söör?”
Eli nohistas nina. „Ma pole just suur kirjamees. Kas kolm risti kõlbab?”
Valgesse riietatud kogud triivisid mööda mudamülkast, mis oli kunagi olnud taluõu ja läksid lahtise esiküljega lehmalauta hoovi kaugemas küljes. Mundris politseinik valvas kahe väravaposti – väravat ennast polnud – külge seotud sini-valge plastlindi juures. Kui Jess talle lähenes, kaitseriided seljas, kergitas konstaabel linti, et ta saaks selle alt läbi pugeda.
„Mis su nimi on?” küsis Jess.
„Wickham, proua.”
„Kas sa tead, kes teate vastu võttis?”
„Keegi helistas jaoskonda, proua. Jaoskonnast teatati raadio teel Jeff Murrayle ja minule patrullautosse. Me sõitsime siia ja leidsime selle vanamehe…”
Wickham osutas Eli Smithile, kes oli nüüd kätega vehkides süvenenud mingisse tiraadi. Phil, märkmik ühes käes, tegi teisega rahustavaid liigutusi, järgides vapralt Jessi eeskuju tunnistaja vaigistamisel, aga sellest polnud suurt kasu. Eemalt vaadates näis nagu tõrjuks ta kärbseid.
Tõenäoliselt hädaldab Smith jälle oma valduste pärast, mõtles Jess. Just see paistis vanapapit tõsiselt häirivat: mitte laiba leidmine, surma nägemine, vaid see, et see leiti siit, tema lehmalaudast. See ajas talle hirmu nahka.
Ja te mõlemad – sina ja Murray – läksite kuuri, lehmalauta, või mis iganes see on?”
„Noh, jah, proua. Tegelikult me ei uskunud teda päris. Me arvasime, et ta on ehk koduveini auru all.”
„Kas ta tuli teiega kaasa?”
Wickham raputas pead. „Ei. Ta jäi siia tee äärde. Ütles, et nägi seda juba korra ja sellest aitab. Me mõtlesime, et kui seal on tõesti laip, siis te ei taha, et seal liiga palju rahvast ringi trambib, nii et me läksime Murrayga kahekesi.”
Konstaabel tammus jalalt jalale ja Jessile tundus hetkeks, et ta hakkab oksele. „See on jube,” ütles Wickham.
„Kas sa pole mõrvaohvrit varem näinud?” Konstaabel oli väga noor. Jess oletas, et see oli tal esimene kord. Kunagi on see kõigil esimene. Ei teadmine vägivallast ega inimeste kurjusest – mitte miski – ei valmista sind ette šokiks seda nähes.
„Ei, proua.” Noormees näis häbenevat. Tal oli seda raske tunnistada, eriti naisterahvale. Jess andis talle armu ega teinud kaastundlikku nägu. Aga sellest hoolimata ei jätnud ta Wickhami ja ta partnerit noomimata.
„Järgmine kord, kui teid kutsutakse kahtlase surmajuhtumi juurde, ärge parkige autot pehmele pinnasele. Jätke see maanteele. Nüüd peame võtma kõikide teiste kõrval ka teie rehvijäljed.”
Nooruk oli löödud. „Jah, proua, palun vabandust.” Ta lisas kiirustades: „Aga ma leidsin värvijälje, proua, ja näitasin seda ühele nendest meestest.” Ta osutas kriminalistide meeskonnale.
„Värvijälje?” küsis Jess teravalt.
Vastuseks viipas konstaabel lähema väravaposti poole. Rooste vahel helkis hõbehall värvilaik. Jess kummardus seda vaatama. See oli tekkinud sinna hiljuti, kui auto kas siis kiirustades või väga hooletult hoovist välja sõitis. Ta võis kihla vedada, et kiirustades. Kiirustades sisse või välja sõites? Värv ei pärine Smithi veoautolt. See tuleb anda ekspertidele ja lasta neil välja uurida, mis marki auto on selle jätnud. Erinevad tehased kasutavad erinevaid värve. See värviplekk on tõeline vedamine.
„Väga hea,” ütles ta.
Noor konstaabel näis rahulolevana.
Tom Palmer astus laudast välja.
„Tere, inspektor Campbell!” Ta naeratas laialt.
Enne Jessi praegusele töökohale asumist olid kõik patoloogid olnud keskealised ning nende pikaajaline tutvus surma ja vägivallaga oli muutnud nad kuidagi ükskõikseks. Palmer seevastu oli noor ja siiani piisavalt innukas, et suhtuda oma töösse huviga. Ta oli korni päritolu. See kõlas ta häälest ning paistis välja tumedatest juustest ja silmadest. Võib-olla oli mõni laevahukust pääsenud Hispaania meremees ujunud kolm või rohkem sajandit tagasi kaljusele Cornwalli rannikule ja loonud kohaliku tüdrukuga pere.
„Ma olen seal lõpetanud. Noor naisterahvas, kahekümne ringis. Ma ütleksin, et ta on kägistatud: muljumisjäljed kaelal, lõhkenud veresooned silmades, keel suust väljas. Ta on rabeledes endale huulde hammustanud, kuid ei osutanud kuigi kaua vastupanu. Ta andis alla. Ma võin öelda rohkemat, kui saan ta lauale.”
„Kui kaua ta on surnud olnud?” küsis Jess.
„Hetkel ma ütleksin, et olen sama tark kui sina, aga mitte väga kaua. Kangestus on möödas, seega umbes kolmkümmend tundi? Oskan sulle hiljem täpsemalt öelda.” Palmer tõmbas õhukesed kummikindad käest. „Hirmuäratav koht, eks ole? Vaata seda maja. On lihtne ette kujutada, kuidas pimedal ja tormisel ööl lendab pööninguaknast välja Dracula.”
„Mulle pole Draculat vaja,” ütles Jess. „Mulle aitab tänapäeva õudustest.”
Ta läks lauta. Tüdruk lamas ikka veel maas, ja ootas nüüd, kui kriminalistid olid oma töö teinud, Jessi saabumist. Pärast Jessi lahkumist viiakse laip Tom Palmerile uurida.
Jess peatus korraks instinktiivselt austuse märgiks. Surm väärib viisakat käitumist. Pole teadmata, et politseinikud ja kriminalistid otsivad mõnikord stressirikka olukorra vastu abi mustast huumorist. Aga see siin oli surnud inimene, kuigi esmapilgul oleks võinud seda ekslikult pidada minema visatud elusuuruseks mannekeeniks, käed ja jalad ebaloomulikult kõveras asendis. Me kõik ei sure mõrvari käe läbi, mõtles Jess kaastundlikult, aga me kõik „lahkume”, nagu täiskasvanud tavatsesid ta lapsepõlves öelda, kui arvasid, et mõni laps juhtub kuulama. Ärge küsige, kellele lüüakse hingekella ja muu sarnane.
Ta läks lähemale ja kummardus laiba kohale. Tüdruk polnud veel täiskasvanugi, mõtles ta. Tema näol, kuigi moonutatud nagu praegu, oli säilinud lapselik priskus. Kindlasti oli ta olnud enne juhtunut ilus tüdruk. Ta nahk oli veatu, pikad paksud juuksed loomulikud blondid, kuigi pärani silmad olid pruunid. Tumedad plekid nende ümber oli pigem laiali läinud ripsmetušš kui sinikad. Jessi silme ette kerkis kujutluspilt noorest tüdrukust peegli ees ennast hoolsalt meikimas.
Ta oli Jessi pilgu läbi ka kenasti riides: uued teksapüksid, valge T-särk – nüüd porine –, üsna uued tossud. Roosa jakk vedeles ta kõrval maas. See tundus olevat üsna vähe kantud. Tüdrukul pidi olema kõikide nende uute riiete ostmiseks piisavalt raha. Kui osturetk oli toimunud hiljuti, õnnestub neil võib-olla leida pood, kus müüakse seesugusid jakke. Müüja võib isegi ostjat mäletada.
Ei ühtegi ehet, märkas Jess. Ei kõrvarõngaid, ei käekella. Nende puudumine viitab peaaegu alati röövimisele. Aga röövlid tavaliselt ei kägista. Nad kasutavad pigem nuga.
Jess tajus, et kriminalistide ülemus seisab ta kõrval. Võib-olla ootas too temalt samasugust reageeringut nagu noore konstaabli puhul. Aga Jess oli õppinud tegema nägu, mis ei väljendanud mitte midagi. Ta pööras pead ja vaatas mehele kulme kergitades otsa.
„Kas