Sopp, saast ja surnud. Ann Granger
Читать онлайн книгу.
kaunis maja Cheltenhamis teda uhkusega. See seisis teiste pastelsetes toonides või valgete majade vahel. Selle kõrgetest akendest avanes vaade tänavale, kus kunagi, ajal, mil Cheltenham oli olnud moodne kuurortlinn, sõitsid tõllad, ja nüüd mürisesid autod. Aga tänav oli säilitanud siiani oma suursugususe.
Lucas hindas seda. Ta oli alustanud nullist ilma ühegi nõuandeta ja töötanud ennast üles, nagu ta tavatses oma uutele tuttavatele öelda. Kõik, mis tal oli, oli ta saavutanud ise. Peale selle maja siin oli tal ka väike korter Londoni Docklandis. Aga seda kasutas ta rohkem peatuspaigana, kohana kus olla, kui äriasjad pealinna kutsusid. Korter oli „uus raha” ning mõjus kogu oma sära ja uhkuse juures ikkagi võltsina, millest polnud võimalik vabaneda.
Aga mitte see maja siin. Tõsi on, et viis aastat tagasi, kui Lucas selle ostis, oli see olnud pisut unarusse jäetud, kuid siiski säilitanud „kitsastesse oludesse” sattunud kõrgaadelliku aura. Kehva seisukorra ja vananenud torustiku tõttu oli ta saanud selle väga mõistliku hinnaga. Pärast seda oli ta kulutanud selle renoveerimiseks ja sisustamiseks väikese varanduse. Selle hulka kuulus ka väga kalli sisekujundaja teenus. Alguses polnud Lucas disaineri valitud helesiniste ja kollaste toonidega eriti rahul. See oli tundunud liiga naiselik. Aga nüüd nägi ta, et disaineril oli olnud õigus. Värvid tõid esile kõrged laed, reljeefsed karniisid ja laerosetid ning ajastule vastava mööbli.
Lucase kodu interjööri oli näinud vähesed. Ta elas siin üksi. Kunagi väga noore mehena oli ta olnud abielus. See ei kestnud kuigi kaua ja ta oli otsustanud, et abielu pole tema jaoks. Ja peale kõige muu läheks lahutus tänapäeval maksma miljoneid.
Muidugi kuulusid ta ellu ka naised. Ta pidas legendaarset „väikest musta raamatut”, kus oli kirjas mitme saadaval oleva daami telefoninumber, kellele vajaduse tekkides Londonis kavaleriks olla. Kõik nad teadsid, et on ainult number tema telefoniraamatus. Aga kui Lucas nad välja viis, oli ta heldekäeline, ja kui nad olid „väga tublid tüdrukud”, tegi ka hinnalisi kingitusi. Kõik see oli ärikokkulepe nagu kõik muu Lucase elus. Tüdrukud olid rahul. Kui mõni neist välja langes, asendas Lucas ta teisega. Kõik olid tegelikult kõrgema klassi hoorad, aga piisavalt kallid, et nendega mitte oma mainet kahjustada. Kõik olid kas „modellid” või „näitlejannad”. Lucasele tuleb au anda, et ta oskas olla nendega siiralt sõbralik. Kõik pidasid teda suurepäraseks meheks. Tegelikult nad meeldisid Lucasele. Ta lihtsalt ei soovinud ühegagi neist püsisuhet.
Tal oli aeg-ajalt suhteid ka abielunaistega, rikaste igavlevate prouadega, kel oli palju aega ja seiklushimu. Nad teadsid, et Lucas on diskreetne ega hakka hooplema. Lucas teadis, et nemad tahavad ainult lustida. Talle – ja ka naistele – meeldisid väljakutsed ja väike risk. Ta oli neid alati usaldanud ja siiani oli see usaldus ennast ära tasunud. Aga ükskord on alati esimene kord…
Mis puutus meestesse, siis suurem osa pidas teda „toredaks poisiks”. Peale nende, kes olid teda tüssanud ja kes rääkisid temast kui „sellest neetud Lucas Burtonist”. Lucasele ei meeldinud tüssatud saada ja tavaliselt tegi ta tagasi. Üldiselt oli ta sõnapidaja mees, hoidis oma mainet ega andnud teistele võimalust enda üle valitseda. Seetõttu säilitas ta viisakad suhted isegi nendega, keda ta oli tehingutest välja tõrjunud, niisiis polnud tal kuigi palju vaenlasi. Kõik olid ühel meelel, et Lucas oskab oma sarmiga raha välja võluda. Isegi need, kes kirusid ta nime maa põhja, nõustusid sellega, kuigi hapult.
Praegusel hetkel ei tundnud Lucas ennast eriti võluvana, ja koduuksest sisse astumine ei tõstnud ta tuju nagu tavaliselt. Ta tundis ennast kohutavalt. Ta oli Mercedese renditud garaažis porist puhtaks pesnud. (Tolle perioodi majade puudus oli see, et neil polnud garaaži.) Ka kingad oli ta garaažis puhtaks teinud ja ta peab saama neist lahti niipea kui võimalik. Ta võttis need jalast ja silmitses. Need pole enam hinnalised jalavarjud, pigem nagu tuvide kemmerg. Sedasorti löga nagu seal farmis, on kerge tuvastada ja väiksemgi plekk ütleks politseile – kui nad peaksid kunagi ta jälile jõudma –, et see auto on olnud Cricket Farmis. Ta ei julgenud määrdunud Mersuga sõita ega riskinud minna autopesulasse, kus see oleks äratanud tähelepanu ja kommentaare. Niisiis oli ta sunnitud selle töö ise ära tegema nii hästi kui suutis, kuid teadis, et kohtueksperdid võivad ikkagi midagi leida.
Koduteel oli ta visanud porise kaltsu ja taskurätiku sobivasse konteinerisse. Aga tal oli kolmaski probleem. Autot pestes avastas ta oma pahameeleks, et vasakul küljepeeglil oli kriimustus. Küll väike, aga väga nähtavas kohas. Lucas polnud kindel, kus see kriimustus oli tekkinud. See võis juhtuda sellel neetud taluõuel või pärast väravast paaniliselt välja sõitu, kui ta pööras põllule, et helistada. Ta lootis, et kriimustas peeglit just seal vastu lagunevat kiviaeda. See oli olnud sellises seisukorras, kus ei märgata midagi. Kui ta kriimustas autot taluõuel, oleks asi tunduvalt tõsisem. See oleks kuriteopaigale jäetud jälg.
„Kuriteopaigale!” pomises ta valjult viskit klaasi valades. Noh, nii võmmid seda nimetavad, kui nad sinna jõuavad ja selle leiavad. Varem või hiljem nad jõuavad. Mida hiljem, seda parem. Aga oli liiga palju loota, et surnukeha kunagi ei avastata. Mõne hullumeelse hetke jooksul, kui ta oli põllule keeranud, tundis ta ennast optimistlikult. Aga Lucas oli realist. Varem või hiljem läheb keegi sinna farmi.
Ta peab sellest kriimustusest ise vabanema. Ta ei saa autot tavalisse töökotta remonti viia. Seal tuntakse teda ja jäetakse meelde. Ka ei saa ta helistada meestele, kes käivad kodus väiksemaid vigu parandamas. Ta peab seda ise tegema. Pagan võtku, teismelisena oli ta vanu romusid edukalt üles putitanud. Ta teeb seda kohe homme hommikul. Politsei ei jõua temani, kui ta auto korralikult klantsima lööb ja peegli ära parandab. Miks nad peaksid? Ainult kui see teine ei räägi… see on veel üks asi, mille ta peab täna õhtul korda ajama. Erinevalt kriimustusest ei saanud Lucas sellega hommikuni oodata.
Ta läks kööki, klaas käes. Lucas ei teinud endale süüa, välja arvatud hommikune saiaröstimine. Ta kas helistas restorani ja tellis midagi koju või läks välja sööma. Aga täna ei tahtnud ta näha ühtegi hingelist, sest ta oli ärritatud ja seda võidaks märgata. Ka polnud tal kõht tühi, kuid ajas iiveldama. Ta peab midagi hamba alla saama.
Ta uuris tulutult peaaegu tühje kappe, kus polnud midagi peale hommikueineks vajaliku: marmelaad, kohv, tee, avatud suhkrupakk, millest oli talle jätkunud juba pool aastat, poolik maisihelbepakk ja millegipärast karp sardiine. Talle ei meenunud, et ta oleks kunagi sardiine ostnud. Ka külmkapis polnud midagi peale või, piima ja poole tosina õllepurgi. Miks pole seal kas või tükikestki juustu? Kõikidel teistel inimestel on külmkapis juustu!
Esimest korda taipas ta suure ehmatusega, kui haletsusväärsed ta toiduvarud on. Ta oli pidanud ennast alati meheks, kes ei vaevu majapidamisega jändama. Aga praegu kerkis ta silme ette hale pilt vananevast poissmehest, kel pole sugulasi, naist ega partnerit, kes temast natuke hooliks. Isegi mitte vastutulelikke sõbratare. Nemad ei hooli. Kunagi oli seesugune eraldatus tundunud vabadusena. Nüüd sundis see teda mõtlema – kas tõesti? –, et ta on luuser? Ta tõrjus selle mõtte eemale. Ta on praegu lihtsalt endast väljas. Kes pagan seda pärast laiba otsa komistamist poleks?
Lõpuks avastas ta terve paki šokolaadiküpsiseid, mille koristaja oli ilmselt ostnud oma lõputute teejoomiste juurde. Naine käis kolm korda nädalas ja tal polnud suurt midagi teha. Õnneks ei tule ta enne esmaspäeva. Võib-olla ostis tema need sardiinid. Aga Lucas ei osanud arvata, miks.
Ta jõi viski ära, keetis suure kruusitäie kohvi ning läks selle ja šokolaadiküpsistega oma kabinetti plaani pidama. Tal on vaja selge peaga mõelda.
Ta tundis ennast juba palju normaalsemalt ja oli valmis kontakteeruma isikuga, kes oli korraldanud kohtumise – selle, kust ta oli pidanud nii kiiresti põgenema. Sellel tutvusel on nüüd ilmselgelt lõpp. See isik pole võib-olla alguses nõus, aga küll ta aru pähe võtab, küll Lucas selle eest hoolitseb. Ja mida rohkem ta sellele mõtles, seda rohkem tundus talle „näiline kokkusattumus” kahtlane. Et kõikidest kohtadest just seal lamab surnukeha, inimese surnukeha, justkui teda oodates kohas, kus nad pidid kohtuma.
Ei, ei, seesuguseid kokkusattumisi juhtub filmides ja raamatutes.
Neid juhtub ka päriselus, aga ta peab kindlust saama. Kas võib olla, et ta on mingi õela nalja ohver? Kas keegi inimestest, kellele ta on äris liiga teinud, ei läinud ta