Mõrvahooaeg. Ann Granger
Читать онлайн книгу.
koosviibimisele… võib jääda mulje, et ma üritan midagi enamat. Mis pole tõsi!” lisas ta kähku.
Õe vastus kõlas pisut pahaselt. „Ausõna, Alan, ma ei tea kedagi, kes tühja asja pärast nii palju õiendaks! Sa ajad jaburat juttu. See on lihtne küllakutse. Sa ise ütlesid, et pead kõigepealt küsima, kas tal on mingeid plaane. Kui tal ei ole, aga tahaks, et on, võtab ta kutse meelsasti vastu. Ja kui ta ei taha sinuga tulla, siis ta keeldub. Usu mind,” lisas ta salvavalt, „ta oskab väga hästi oma mõtteid avaldada.”
„Jah,” vastas Markby rusutud häälega.
Ajaleht kerkis ja sahises taas, seekord ägedamalt. Selle alt ilmus nähtavale Pauli uniste silmadega nägu. „Mis kell on? Jalgpall… telekas… tass teed…”
„Sulle meeldivad need perejõulud,” tegi Laura lõpliku järelduse. Ta vajutas teleripuldi nuppu ja ekraan lõi helendama. „Me vaatame koos „Võlur Ozi” ja mängime mänge. Lahendame silpmõistatusi. Sel aastal on Matthew ja Emma küllalt suured, et osaleda. Me teeme kaminasse ehtsa tule ja küpsetame restil kastaneid, sina ja Paul kannate puud sisse. Meil saab olema väga lõbus.”
Telefon helises Meredithi saabumisõhtul just siis, kui ta peekonist ja munadest koosnenud õhtusöögi järel nõusid pesi. Alani hääl ei tulnud talle ootamatult, kuid tal läks pisut aega, et enda oma enne vastamist rahulikuks sundida.
„Ja-jah, reis läks hästi, tänan… jah, ma olen veidi väsinud. See oli pikk sõit.”
Alani hääl liini teises otsas oli kõhklev. Ta küsis, kas Meredith sooviks homme õhtul temaga kusagile sööma tulla. Kutse esitati ükskõikse häälega, justkui poleks sellest midagi, kui Meredith keeldub, kuid see ei suutnud varjata lootust, et kutse võetakse vastu.
Mehe tunnetatav närvilisus parandas Meredithi enesetunnet. Ta oli olukorra peremees, nagu oli harjunud. „Kas pubis?” küsis ta rõõmsalt. „Ei, mul pole midagi selle vastu. Tuled mulle kell seitse järele? Jah, ka mina ootan sinuga kohtumist. Ah jaa, Alan!” Ta tõstis toru, mida ta oli juba ära panemas, kõrva juurde tagasi. „Suur tänu kaardi eest!”
Toru vajus vaikse klõpsatusega hargile. Meredith säras näost ja õnnitles ennast. See polnudki nii raske, ega ju? Ta oli olnud sõbralik ja tavaline, polnud kokutanud, eputanud ega itsitanud. Alan oli reaalse mõtlemisega mees ja soovis realistlikku suhet. Meredith kortsutas kulmu. See kõlas nagu mingi tutvumiskuulutus. Kes sooviks realistlikku suhet? Mina, kinnitas Meredith enesele taas.
Ta lahkus otsustavalt telefoni juurest ja läks elutuppa. Gaasikamina ja ühe lambi mahedas valguses nägid mööbli rõõmsavärvilised sitskatted välja otsekui soojad ja mugavad pesad. Ükskõik, mis toimub väljas, siin on mõnusalt turvaline.
Ta kõrva häiris käivitatava auto mürin. Meredith astus laisal sammul akna juurde, paotas kardinat ja vaatas välja. Vastasmaja oli sellega siin väga sarnane. Maja välisuks oli lahti ning seest langev valguskiir joonistas välja etikul seisva naise silueti. Naine viipas hüvastijätuks külalisele, kes sõitis suure autoga minema. Vist Granadaga. Auto kadus pimedusse, selle esilaternad valgustasid teed. Naine läks tagasi majja ja sulges ukse. Kohe muutus kõik kottpimedaks ja Meredith adus esimest korda, kui kehv on Pooki tänavavalgustus. Nende tänaval oli ainult üks laternapost ja seegi tänavanurgal. Naise välimuse kohta ei osanud Meredith öelda midagi peale selle, et ta on pikk ja sportlik. Küllap preili Needham, mõtles Meredith. Millegipärast oli ta kujutanud ette, et preili Needham on eakas vanapiiga saksiku olemise ja endisaegsete kommetega, mitte aga noor, kellel käivad külas mehed, kes sõidavad suurte autodega. Aga võib-olla arvab preili Needham temast samamoodi, mõtles ta irooniliselt.
Meredith tuli akna juurest ära, lülitas kamina välja, kontrollis, kas ees- ja tagauks on lukus, läks üles magamistuppa ja vajus laias voodis kohe sügavasse unne.
Ka teisel pool teed, preili Needhami magamistoas, kustus tuli.
Riigimajas, kus elasid Brissettid, togis proua Brissett abikaasat ribide vahele. „Ära unusta pööningult preili Mitchelli jaoks jõuluehteid tuua, Fred.”
Laura Danby lamas ärkvel ja mõtles selle üle, kas peaks tellima suurema kalkuni, kui jõuluks tuleb rohkem külalisi.
Mõne miili kaugusel Bamfordis vähkres Alan Markby oma laias voodis. Ta mõtles selle üle, et kui ta läheb homme Meredithile järele nagu kokku lepitud, võib naine olla muutunud, või leiab Meredith, et tema on muutunud, ja millest nad siis räägivad. Ja kuidas peaks talle Laura kutse esitama. Ja mida Meredith võiks selle peale kosta. Ta jäi nende muremõtete saatel magama, tundes samas rõõmu, et nad siiski kohtuvad.
kaks
Bamford oli jõulureede hommikul just selline, nagu proua Brissett oli hoiatanud. Meredithil oli õnne, et ta leidis supermarketi taga parklas autole koha, kui üks teine ostja minema sõitis. Ainuüksi pilk läbi poe klaasuste oli verd tarretama panev. Hullunud rahvamass tõukles siia-sinna, kohmakad ostukärud kaupa kuhjaga täis, vedades järel vinguvaid, pahuraid, higistavaid ja väsinud lapsi.
Meredith pööras uksele selja. Ta tuleb siia pärast, kui muud asjad aetud. Ehk on siis vähem rahvast. Ta läks turule. Ent seal oli olukord peaaegu sama hull. Müügilauad olid lookas kõiksugu jõuluehete ja kaunistuste all, mis proua Brissettile nii väga meeldivad. Kandikutelt müüdi kahtlaselt roosasid ja kollaseid maiustusi. Pappkastid olid pungil allahinnatud mänguasju ja tsellofaanist pakkimispaberit. Köögiviljade hinnad olid tõusnud laeni. Meredith ostis kaks naela mandariine ja lahkus löödult. Ta ei saa ometi toituda mandariinidest ja mõnest peekonilõigust, kuni jõulud on läbi. Ta läks High Streetile, ostukott pekslemas vastu teiste inimeste jalgu, kes teda omakorda vastu nügisid. Keegi noor naine sõitis talle lapsekäruga tagantpoolt valusasti vastu jalgu, ja kui Meredith ringi pööras, sai talle osaks vihane pilk, mis käskis tal ennast teelt ära koristada. High Street oli kaunistatud värviliste elektripirnide ja kuusekontuuridega, mis süüdatakse ilmselt õhtul. Valjuhääldi pea kohal pasundas plekiselt jõululaule, neid kostis ka igast poest, otsekui tuletamaks meelde, et jõuludeni on jäänud ainult neli ostupäeva.
Meredith peatus lillepoe ees ja vaatas kõhklevalt selle aknast sisse. Tõenäoline – isegi rohkem kui tõenäoline –, et Alan Markby osatb talle jõulukingi. Võib-olla annab ta selle üle juba täna, kui nad sööma lähevad. Oleks piinlik saada kingitus ise midagi vastu kinkimata. Habemeajamiskreem või deodorant tunduvad liiga intiimsed. Potilill? Alan armastas aiatööd. Meredith avas ukse ja astus poodi.
See sarnanes korratu kasvuhoonega. Jõulueelse soodusmüügi ootel oli iga vähegi vaba pind kaupa täis topitud, põrand kaasa arvatud. Õhk poes oli niiske ja läppunud. Lõhnas komposti ja kunstväetise järele. Tagaruumist ilmus nähtavale noor, pealtnäha pirtsakas naine roosas kitlis.
„Ma sooviksin potilille,” selgitas Meredith. „Midagi, mis õitseb jõulude ajal. Võib-olla on teil midagi natuke erilist?” Ta pilk peatus jõulutähtedel. Nende punased lehed olid väga dekoratiivsed.
„Mis hinnaga?” küsis neiu asjalikult.
„Ma ei tea. Mis need maksavad?”
Ilmnes, et mõned olid väga kallid. Tegelikult peaaegu kõik. Meredith väljus poest jõulukaktusega.
Mööda tänavat edasi astudes, ostukott käes ja paberisse pakitud lillepott kaenlas, kuulis Meredith, et teda hüütakse.
„Vabandage!” kostis otsustav hääl. „On teil hetk aega?” Pikk kõhn kulunud sõdurisinelis nooruk, jalas sinised teksapüksid ja peas villane müts, seisis talle teele ette. Tema habe oli ajamata, pesemisega paistsid lood natuke kehvad olevat ja kindlasti oli noormees alatoitunud, kuid tema hääl kõlas haritult. „Kas te oleksite nii kena ja kirjutaksite meie petitsioonile alla?” küsis ta nõudlikult.
Meredith nägi, et noormehel on käes märkmealus. „Mille kohta?” küsis ta kahtlevalt.
„Jahipidamise keelamise kohta riigimaal.” Noormees torkas aluse Meredithile kannatamatult nina alla, otsekui kartes edasist pärimist.
Rahvas tungles nende ümber ja Meredith püüdis saada selgusele, mida talt õieti paluti. „Millise jahi?”
„Rebase.