Mõrvahooaeg. Ann Granger
Читать онлайн книгу.
nooruk. „Teil pole vaja muud, kui siia alla kirjutada!” Ta surus märkmealuse Meredithile lähemale. Selle külge oli niidiga kinnitatud pliiatsijupp, paber oli määrdunud ja enamik allkirjadest loetamatud. „Kui me suudame nad riigimaast eemal hoida, on neil peaaegu võimatu tegutseda. Nad käituvad valesti. Loomade tapmine on amoraalne. Kõik peavad selle vastu välja astuma.” Tema habemetüükas nägu oli kannatamatu. Oli selge, et ta pidas selgitamist allkirjade kogumise arvelt varastatud aja raiskamiseks.
„Ma ei tea Bamfordi jahiseltsist mitte midagi,” ütles Meredith ja leidis järsku, et noormees on talle vastumeelne, ta on pealetükkiv ja kamandav, käitub jultunult juba enne allkirja saamist ning selgitab upsakalt, miks ta peaks selle saama.
„Võtke pamflett!” Ta pistis Meredithile pihku kehvalt trükitud paberilehe. „Kirjutage alla, iga allkiri aitab. See on kuritegu. Rebasejaht on kuritegu.”
„Teil võib olla õigus või mitte,” ütles Meredith pahaselt. „Ma pole sellele kunagi mõelnud. Ja ma ei kirjuta ühelegi asjale sunniviisil alla. Nii et ärge pahandage. Ma loen teie pamfleti läbi,” ütles ta ja soovis häid jõule.
„Kas teile ei lähe metsloomad üldse korda?” nõudis noormees vihaselt. „Kas te ei näe, kui barbaarne see on? Kas te ei mõtle üldse loomade peale? Võiksite mõelda. Peaksite mõtlema. Igaüks peab alla kirjutama!” Ta sihtis Meredithi tulise pilguga. Selles väljendus hukkamõist. Nüüd ei oleks miski sundinud Meredithi petitsioonile alla kirjutama, ükskõik mille kohta see oleks käinud. Noormees ei meeldinud talle põrmugi. Ja kogu lugu.
„Jah, ma hoolin loomadest, kuid ma ei salli, et keegi kirjutab mulle ette, mida ma pean mõtlema!” Ta pühkis ilma pikemata tülitajast mööda.
Noormees põrnitses talle otsa ja jäi oma allkirjade ja pamflettidega uusi ohvreid luurama. Otsekui kutsutult lähenes neile tugevakondiline noor naine. Tema pead kattis punakaspruun kohev juuksepuhmakas ja ta hoiak oli enesekindel, milles ei puudunud ka kübeke ülbust. Tema nägu oli meikimata, kuid klassikaline: sirge nina, täidlased huuled ja ilusad silmad. Tal oli seljas sissekantud vihmakindel jope, jalas kintspüksid ja ratsasaapad. Naise kohta sobis sõna „puhtatõuline”. Ta oli igati vormis esivanemate järglane.
„Ega ometi,” mõtles Meredith jahmunult. „Ta ei julge…”
Kuid noormees julges küll. Jahipidamise vastu võitleja sulges amatsooni tee ja torkas talle märkmealuse nina alla. Meredith ei kuulnud, mida ta ütles, kuid seda võis enam-vähem oletada. Kasimatute vennaskonnal tuli harva väljendusrikastest sõnadest puudu. Punakaspruunide juustega naisratsanik vastas midagi tabavat ja lükkas noormehe – kelle nägu oli habemetüüka all punaseks tõmbunud –, enne kui too vastata jõudis, sõna otseses mõttes kõrvale nii raevukalt, et noormees lõi kõikuma, kukkus seljaga vastu Woolworthi kaubamaja ust ja astus siis edasi.
„Ma aimasin seda ette,” ütles Meredith talle kahjurõõmsalt.
Noormees viskas talle põlgliku pilgu ja teise, veel põlglikuma, noorele naisele. „Ennasttäis mõrd!” ütles ta. Ja lisas seejärel otsekui enesele: „Oota ainult… proovi seda teisel jõulupühal teha…” Ta lonkis minema.
Mis puutus Meredithi, siis unustas ta noormehe kohe, kui oli viimaks supermarketisse sisse pääsenud. Siin oli igaüks enda eest väljas. Meredith alustas vabandustega ja püüdis oma ostukäruga kedagi riivamata liikuda. Kuid varsti sai talle selgeks, et see on aja raiskamine. Kärul oli asjast oma arvamine, sel oli kalduvus liikuda krabikombel, külg ees. Valjuhäälsed reklaamid alandatud hindadega kaupade kohta lisasid segadust ja pahameelt. Meredith oli elanud mitu aastat riigis, kus kaupa nappis ja valik oli väga väike. Diplomaatiline korpus, kuhu ta kuulus, sõltus suuresti sellest, mida saatkonnad sisse vedasid, või hulgifirmadest, mis olid loodud välismaalaste vajaduste rahuldamiseks. Nähes nüüd kolme või nelja liiki lihakonserve ja poolt tosinat kohvisorti, kõike külluslikult, läksid Meredithi karvad turri. Ta oli kergelt šokeeritud, kuuldes emasid lastelt küsimas, mida nad soovivad, ja lisades siis nagu muu seas kärule, mis oli niigi kaupa täis, lapse valiku – tihti ebavajaliku. Viie minutiga polnud Meredith mitte ainult higine, tüdinud ja tusane nagu kõik teised ostjad, vaid ka vihane inimeste peale, kes ei osanud hinnata seda, mis neil on. Ta seisis nördinult kassasabas, täis õiglast pahameelt, ja leidis, et on unustanud nõudepesuvahendi võtmata.
„Pagan võtku!” kirus ta valjult.
„Kas unustasite midagi?” küsis meeshääl ta selja taga.
Meredith vaatas süüdlaslikult ringi. Hääl kuulus ebamäärases eas prillidega mehele, kellel oli seljas kapuutsiga tuisujakk. Tal oli käes ostukorv tagasihoidliku toidukogusega. Mees naeratas lahkelt. „Ma hoian teile järjekorda, kui te soovite oma ostudele midagi lisada.”
Meredith silmitses tunglemist. „Ei, aitäh. Ma vist loobun. Aga suur tänu ikkagi.” Ja lisas spontaanselt: „Seal on nii suur valik, nad ei teagi, kui õnnelikud nad on!”
Mees naeratas. „Mõni on. Mõni ei saa seda endale lubada. Vaadata poeaknaid, mis on kaupa täis, kui sul pole raha, mille eest osta, pole just eriti lõbus.”
Meredith tõmbas kulmu mõtlikult kipra. Alguses ei pidanud ta meest vastuse vääriliseks. Ta on lihtsalt üks inimene kassasabas, kuid midagi tema hääles oli puudutanud hinge. Mees hoolis teistest.
„Inimesed pole enam nii vaesed kui aastate eest,” ütles Meredith. „Ma tean, et kõik pole jõukad, kuid sada aastat tagasi surdi tänaval nälga.”
„Mõned elavad praegugi tänaval. Mitte siin Bamfordis. Aga suurlinnades… Kas te olete hiljuti Londonis käinud?”
„Ei, pole veel jõudnud,” vastas Meredith süngelt ja mõtles VM kirjutuslauale, mis teda ootas. „Pärast jõule hakkan seal iga päev käima.”
„Vaadake varahommikul poodide ukseavadesse. Lugege magamiskotid üle.” Järjekord venis edasi. „Võib-olla nad ei nälgi,” jätkas mees, „kuid nad on elule jalgu jäänud.” Ta lükkas prillid ninajuurele tagasi. Neil näis olevat kalduvus alla vajuda. „Nagu te ütlesite, on seal nii palju kaupa ja tundub, et neil kõigil on raha selle ostmiseks. Viiekümne aasta eest polnud vaesus häbiasi – see oli ühine õnnetus, mida jagati tuhandete teistega. Nüüd häbenetakse vaesust, just nagu oleks nad selles ise süüdi, justkui jääks neil oskustest vajaka. Paljud noored on rahutud, sest ühiskond on nad kõrvale tõrjunud. Neid ei saa süüdistada.”
„Ei, muidugi mitte,” vastas Meredith vaikselt.
Mees naeratas kohmetult. „Ma ei tahtnud teile loengut pidada. Kuid selle teema vastu tunnen ma erilist huvi.”
„Pole midagi.” Meredithi järjekord jõudis kätte. „Teil on nii vähe asju, minge minust ette. Mul on terve kärutäis kraami.”
„Oh, pole viga. Mul pole kiiret. Minge aga.”
„Järgmine, palun!” nähvas kassaneiu ja Meredith oli sunnitud ostud konveierile laduma.
Kaubad makstud, tõukas Meredith tõrkuva käru auto juurde. Pea kohale olid kogunenud ähvardavad pilved ja külm tuul oli tõusnud. Ta pakkis asjad autosse ja veeretas traatvankri tagasi „käruparklasse”, värisedes külmast, mis oli pärast kuuma kauplust eriti tuntav. Ta tagurdas autot ettevaatlikult, et vältida kokkupõrget teiste ostjatega, kes kriiksuvaid täies lastis kärusid oma auto poole tõukasid, ja sõitis linnast välja.
Teda üllatas, et ta tundis Pooki jõudes nii suurt kergendust. Bamfordiga võrreldes oli see tõeline rahusadam. Rose Cottage’il polnud garaaži, kuid oli plats, mille alla oli ohverdatud suurem osa murust. Meredith ronis autost välja ja tõmbus kössi, kui külm tuulehoog anorakist läbi tungis. Pilved olid tõmbunud veelgi tumedamaks, ja kuigi oli alles keskhommik, oli väljas hämar kui videviku ajal. Meredith hõõrus punaseid käsi ja läks pakiruumist kaupa välja laduma. Ta kuulis pidurite kriginat, see sundis teda pilku tõstma ja ta nägi, et vastasmaja ees peatus auto. Juhipoolne uks paukus ja oma üllatuseks tundis Meredith autost välja astunud naise ära.
See oli punapea, keda ta oli linnas näinud. Naine vaatas üle tee, nägi Meredithi, naeratas ja astus sportlikul sammul lähemale.
„Tere,”