üks

      Näljase ja valvsana ilmus rebane nähtavale vanade käikude labürindist, mis paiknes mahajäetud hoone vundamendi kõrval. Selle loomade poolt uuristatud katakombi sügavaimate soppide kõduaurudest mürgine õhk tekitas temas hirmu, seetõttu ei laskunud ta kunagi kõige madalamale korrusele.

      Hiljuti oli ta ka maapinnal kartlikuks muutunud: mingi uus lõhn oli hakanud võsa reostama, isegi siin üleval, kus oli värske õhk. Inimene oli tagasi pöördunud sellesse hüljatud paika. Inimene, kes nagu rebanegi liikus omal põhjusel pimeduse varjus ja kelle lähenemisest andis märku automootori tume mürin. Rebane oli seda häält tundma õppinud ja hiilis minema.

      Täna õhtul sörkis ta oma saledatel, mustasokilistel käppadel üle külmast kahutanud maapinna. Terav nina maadligi ja kohev saba rippumas, otsis ta tõtakalt toidu lõhna, mõnda jäänust, mida prügi seest välja tuhnida, või endast nõrgemat või rumalamat olendit, kellele jahti pidada. Siis tabasid ta teravad kõrvad kauge mehaanilise urina. Rebane peatus, heitis pilgu võsale selja taga ja puude kohal paistva kuu valgusest hõbetatud pipratoosi kujuga kaksiktornikestele. Ootamatu valguskiir langes ta peale, pannes ta silmad metsikult särama. Inimene oli jälle tulnud ja kaks ööhulgust vilksatasid põgusalt teineteisele otsa vaadata, enne kui lahku läksid – kumbki oma koerustükke tegema.

      Adeline Conway seisis akna juures ja põrnitses kartlikult pimenenud aeda. Tema peenikesed valged sõrmed, milles liiga suurte sõrmuste kallihinnalised kivid olid pöördunud peopessa, hoidsid kramplikult velvetkardinast kinni, rutjudes selle pealispinda. Tema abikaasa teadis, et naine kardab pimedust. Kuid mees ei kutsunud teda ära, sest ta teadis ka, et pimedus lummab naist. Ta jälgis, kuidas naine rapsas rasket kardinat, tõmmates seda akna ette, et varjata öise taeva taustal koogutavate ja tantsivate puude siluetid. Kui naine pöördus tagasi oma tooli juurde kamina ääres, hõõrus ta külmetavaid sõrmi vastamisi ning mees nägi, et sõrmeküüned olid sinakasvalged ja et naine keeras vargsi sõrmused tagasi nende õigesse asendisse.

      „Külm on!” Tema hääl oli näuguv ja tungivalt kaeblik nagu eksinud kassipojal. Võimatu oli seda ignoreerida või selle peale vihastada.

      Mehe haletsustunne oli segatud vihaga. Ta ohkas ja tõusis, et lisada väike halg suures lahtises koldes põlevasse tulle.

      Leek lahvatas sädemete praginal ja saatis värelevate varjude mustri üle toa, häirides pirakat musta Pärsia kassi, kes magas kaminaesisel vaibal. Kass tõstis pea ja kinnitas Matthew’le vaenulike smaragdroheliste silmade pilgu. Loom teadis, et Matthew oli hõõguvate söepritsmete põhjustaja, ja pealegi – olles Adeline’i lemmikloom – peegeldas kass naise tujusid ja tundeid mehe vastu. Kui ta mõnikord üritaski kassi karva silitada, hammustas loom teda. Nüüd vajus kõutsi raske pea käppadele ja tema silmad ahenesid rohelisteks piludeks, mis jälgisid meest umbusklikult.

      Matthew’ ärritus kasvas kahekordseks. Ta läheb varsti välja külma talveõhu kätte, aga siin sees oli talumatult soe. Tõenäoliselt ta külmetub ja kõik selle pärast, et Adeline nõudis, et see tuba köetaks õhtuks üles nagu Kew Gardensi kasvuhoone. Siin oli märgatav vastuolu jääkülmaks jäetud esiku ja magamistubade vahel.

      Matthew vaatas mässumeelselt ringi. Elutoa kaheksateistkümnenda sajandi elegantsist aimdus ikka veel luksusliku elu õhustikku, kuigi värvid olid luitunud, praegune mööbel eri stiilide segapuder ja tema õhtuse ajalehe kõrvaleheidetud leheküljed varjasid halvasti kulunud laike vaibal.

      Adeline oma peente aristokraatlike näojoonte ja kergelt korratu välimusega sobis hästi ümbritsevasse keskkonda. See oli ka loomulik, sest ta oli kasvanud üles selles vanas majas, oma perekonna kodus. Ta võis küll paljudes asjades saamatu olla, kuid mitte Park House’i kohta käivate otsuste tegemises, mis oli vaieldamatult tema pärusmaa – nii seaduse järgi kui ka moraalselt. Sellepärast see pöörane kütmine. Sellepärast see keeldumine maalritest ja teistest võõrastest, kes võtaksid uute kardinate või vaipade tarvis mõõdud. Sellepärast ei saanud Adeline’i ka majast välja, juhtugu mis tahes…

      Matthew’ pilk libises lähedal seisvale fotodega üle puistatud lauale ja ammusele pildile, millel ta tütar istus titena ema põlvel. Tal pruukis vaid pöörata pilk fotolt laua kohal seinal rippuvale portreele, et näha, kui varakult oli alanud tema naise füüsiline ja vaimne allakäik. Õlimaalil oli Adeline kaheksateistkümneaastane armas naerusuine, käharate kastanpruunide juuste ja südamlike pruunide silmadega tüdruk. Noor ema ateljeefotol jõllitas mureliku pilguga fotograafi poole ja hoidis kramplik-närviliselt prisket last oma süles. Millal iganes ta neid kahte võrdles – nagu ta sageli iseenda kiuste tegi –, naasis ikka seesama vana, süütundest ajendatud küsimus. „Kas see on minu süü? Kas mina hävitasin ta?” Ja koos süüpainega tuli nördimus, et ta niimoodi pidi tundma.

      Matthew hakkas oma naist vargsi uurima. Adeline oli viimase aasta jooksul veelgi kõhnemaks jäänud. Ilma riieteta on ta kindlasti ainult luu ja nahk. Kuid sellest oli juba kaua aega möödas, mil ta naist muudmoodi kui täies rõivis näinud oli.

      Kuuldavalt ütles ta: „Ma lähen viie minuti pärast Katie’t ära tooma. Kas ma kutsun Prue?”

      Üle Adeline’i näo käis tõmblus. „Ta ei tohiks pimedaga väljas olla. See on ohtlik! Ma soovin, et Katie ei käiks selles noorteklubis. Ma soovin, et ta ei käiks üldse Bamfordis. Ta kohtub seal valede noorte inimestega! Tal pole aimugi… ta on selline süütu laps! Need teised noorukid, nad on nagu… nagu noored metslased!”

      „Ma olen kindel, et isa Holland hoiab oma noorteklubil rangelt silma peal!”

      „Minul ei olnud tema vanuses küll nii palju iseseisvust! Minu vanemad poleks iialgi lubanud mul rahvarämpsuga läbi käia!”

      Endalegi ootamatult Matthew peaaegu naeris valjusti. Neil polnud õnnestunud takistada Adeline’i abiellumast kellegagi, keda nad ilmselt pidasid rahvarämpsuks, või mis?

      „Ajad muutuvad, Addy. Anna Katie’le vähemalt võimalus normaalset elu elada. Sa saad oma tahtmise tuleval suvel, kui ta Prantsusmaale Mireille’ juurde läheb.”

      Ta üritas, kuid tal ei õnnestunud vältida kibedust hääles. Tema abikaasa, kui ta oma tahtmise saanuks, oleks hoidnud last elumurede eest kaitstult kammitsetud õhkkonnas, milles – kuigi naine ei suutnud seda mõista – peitusid omad ohud. Lase Katie’l väljas käia ja lustida nagu teised lapsed! Lase tal tundma õppida tõelist maailma. Selline oli olnud Matthew’ soov. Pigem ükskõik mis, kui et lasta tal üles kasvada nii, nagu ta ema! Peaaegu liiga valus oli mõeldagi, et ta üleüldse suureks peab kasvama.

      Adeline oli tulnud tagasi oma kohale tule ääres. Kass Sam tõusis istukile, käänates kaela, et näha, kas naise süles on ruumi, kuid too oli ümmarguses raamis tikandi kätte võtnud ja sõrmitses närviliselt pooleliolevat tööd. Matthew mõtiskles hajameelselt, mis sellest küll saama peab – kas linik või mõni muu kasutu ese. Kuid naine oli nõelakäsitsemises meister ning kahvatulillad karikakrad ja rohelistes toonides lehed olid kaunilt välja õmmeldud.

      Adeline katkestas ebamugava vaikuse, öeldes: „Jah, ta peab Mireille’ juurde minema!”

      Matthew ei tahtnud vaidlema hakata. Nagunii polnud selleks praegu aega.

      „Sa oled väsinud, Addy. Ma kutsun välja minnes Prue.” Naine ei vastanud ja mees tõusis püsti ning kummardus ta kohale. „Sa magad siis, kui ma Katie’ga tagasi jõuan, nii et ma soovin juba praegu head ööd.” Ta suudles teda laubale.

      Naine põrkus tema puudutuse eest tagasi. „Ma tahan Katie’t näha, kui te tagasi tulete! Ütle talle, et ta tuleks minu tuppa head ööd soovima!”

      „Jah, muidugi.” Nüüdsel ajal ei saanud tema mingit kutset naise tuppa. Aga ega ta enam hoolinudki. Selle asja oli ta juba ammu teisiti korraldanud. Ta pigistas hüvastijätuks põgusalt naise kätt ja kuigi ta ise higistas, olid Adeline’i sõrmed külmad kui koolnul.

      Matthew väljus umbsest elutoast. Halli astuda oli sama nagu siseneda külmkappi, kuid ta tõmbas kergendust tundes sügavalt hinge. Hetke vältel seisis ta seal üksi, ümbritsetuna suure maja vaikusest ja tühjusest. Kappkell tiksus vaikselt nurgas. Aeg, mida ta maailmale näitas, oli vale. Kell võinuks seista seal terve selle maja sümbolina – oma ajast maas, vale ja mitte kunagi õigeks keeratav. Vähemalt niimoodi sai tema sellest aru.

      Matthew