Sobiv paik surmaks. Ann Granger
Читать онлайн книгу.
kaudu jahedasse novembriöösse. Oli kuulda, kuidas nad läkitasid väljas üksteisele rämedaid hüüdeid ja kuidas nende hääled kaugenedes sumbusid. „Vahest oli neil surmigav,” ütles ta neile kahele, üritades anda oma häälele muretut kõla. „Nad näikse lahkuvat nii kiiresti, kui vähegi saab!”
Vikaar tuli otsaesiselt higi pühkides lähemale. „Nende tähelepanu hoida ei ole kerge. Sa olid tubli, Meredith! Pole lihtne veenda neid noorteklubisse tulema. Muidugi, kõigest aasta või paari pärast tahavad nad hoopis teistsuguse seltskonnaga läbi käia ja me kaotame nad pubidele. Probleem on selles, et säärases väikelinnas nagu see siin on nii vähe muud tegevust.”
„Need, kes täna siin olid, on pubide jaoks kindlasti veel mõnda aega alaealised?”
Isa Hollandi habe läks turri. „Ma pean ütlema, et enamasti on linna pubid väga korralikud ja keelduvad alaealisi kliente teenindamast. Kohalik politsei hoiab neid ohjes. Aga hilisõhtul, kui baaritöötajatel on käed-jalad tööd täis, ei ole neil mitte alati aega tähele panna isikut, kes esitab tellimuse, ja lapsed arvavad, et nende ülekavaldamine on nutikas ja täiskasvanulik.” Ta ohkas. „Ja ikkagi leidub mõni võllaroast kõrtsmik, kelle jaoks raha on tähtsam kui ranged seadusesätted!”
Ta suunas oma tähelepanu teisale. „Kõik kombes, Katie? Kuidas sa koju saad?”
„Isa tuleb mulle järele.”
„Heakene küll. Kuidas sinuga on, Josh? Kui sa hetke ootad, võin ma su jalgratta pakiraamile võtta.”
„Mul on autos ruumi,” pakkus Meredith.
Josh lükkas prillid ninajuurele ja naeratas närviliselt. „Ausalt, mul pole midagi kõndimise vastu. Mul pole kaugele minna.”
„No nii, suur tänu teile mõlemale! Jätke kõik nii, nagu on. Ma tegelen sellega ise. Võtke endale mehu ja kooki, kui veel midagi järel on.”
„Toredad lapsed,” sõnas isa Holland lühidalt, kui nad eemaldusid. „Kahju, et nendesuguseid rohkem pole. Ma hakkan Katie abist puudust tundma, kui ta ära läheb, ja ma arvan, et lõppeks ta ikkagi lähebki. Ta pere elab Park House’is, natuke maad linnast väljas, nii et alati peab keegi talle järele tulema. Joshi vanemad elavad mere taga ja ta on tädi juures korteris. Ta on natuke kohmetu, nagu sa ilmselt märkasid, ja klubi juures abiks olemine on ta oma karbist välja toonud. Oh, proua Pride!”
Proua Pride tuhises pingutusest punetava näo läikides lähemale. Tema hõbedased lokid olid kookide ümber käinud rüseluses sassi läinud ja kitliesine maha loksunud mehust märg, kuid ta oli häirimatu.
„Mul on köögis kann tulel. Kindla peale soovite te mõlemad tassikese teed!”
„Olge te tänatud!” ütles vikaar.
„Ja mandlikooki? Ma hoidsin mõned teie jaoks. Need lapsed on nagu kormoranid. Nad krabavad kõik lennult! Nii et nüüd olen ma õppinud mõne tüki meie enda jaoks pärastiseks ära peitma. Te ju sööksite mandlikooki, eks ole, Meredith, kullake?”
„Suur aitäh teie tänaõhtuste pingutuste eest, armas proua,” lausus isa Holland mõne minuti pärast, kui tee oli valmis. „Kas teate, ma mõtlen sageli, et oleks hea, kui suupistetega tegeleks kaks abilist, selle asemel, et iga kord teeb seda ainult üks. Lastel pole just kuigi palju seltskondlikke kombeid.”
„Mavis Farthing oleks võinud minuga tulla, kuid ta on gripis,” ütles proua Pride, pühkides oma täidlaselt rinnalt mandlikoogi kübeme. „Ma pean homme tema juurest läbi astuma. Ja preili Rissington peab külma ilmaga ettevaatlik olema – oma rinna pärast. Ja muidugi on alati olemas Cissy. Kuid talle ei meeldi hilja õhtul väljas olla, eriti veel aasta pimedamal ajal. Ma saan hakkama, ärge pabistage! Väike Katie juhtus kohal olema ja aitas mind.”
Kõik kolm jõid tee lõpuni. Meredith aitas proua Pride’il tassid ja taldrikud kokku korjata ja köögi ära koristada, samal ajal kui isa Holland tegi saalis ringi, sulges aknad ja tõmbas tualettides vett peale.
„Kõik korras!” ütles ta võtmekimbuga naastes. „Nüüd võin ma ukse lukku panna ja me kõik saame koju minna! Veel kord suur tänu, Meredith. Kas sa võtad ka proua P peale?”
„Nii see on, me oleme naabrid,” naeratas Meredith.
„Tore, et ma küüti saan,” lausus proua Pride taldrikuid kasti pakkides. „Tavaliselt pean ma oma vanal jalgrattal toime tulema! Ja see tähendab, et ma saan selle kasti kaasa võtta ega pea homme sellele järele tulema. Kelle taldrik see siis nüüd on? Kleeps on maha tulnud. Mulle tundub, et see kuulub Mavisele. Ta on seda ennegi laenanud. Ma viin selle talle homme ära.”
„Oojaa, proua Farthing,” pomises isa Holland midagi märkmikku kribides. „Kui ta on haige, katsun ma homme tema poole sisse vaadata.”
Väljas seisid Katie ja Josh lähestikku koos. Ilmselt oli nende vaidlus ägenenud. Nad jäid vait, kui heledasti valgustatud ukseavasse ilmus Meredithi siluett, ja vaatasid vaikides, kui ta läks autot lukust lahti keerama. Ilmusid vikaar ja proua Pride. Vikaar kustutas valguse ja lukustas enda järel peaukse.
„Oled sa kindel, et isa on teel siia, Katie?”
„Jah, tal läheb ainult mõni minut ja Josh ootab koos minuga.” Katie, kes oli tõmmanud pähe valged kunstkarusnahast kõrvaklapid, torkas käed kaenla alla ja hakkas üles-alla hüppama, et sooja saada. Ta nägi välja nagu mõne lapse ellu ärganud plüüsjänes.
Täiskasvanud läksid laiali. Isa Holland tõmbas pähe mootorrattakiivri ja müristas oma võimsa Yamahaga minema. Proua Pride surus oma kasti auto tagaistmele ja pressis ennast pingutusest puhkides esiistmele. Nad asusid koduteele.
„Kurameerivad!” ütles äkitselt proua Pride.
„Kuidas, palun?” Meredith kohanes vanamoodsa väljendiga ja proovis sobitada seda hetkeolukorraga.
„Noor Josh ja väike Katie!”
„Kas tõesti? Mina arvasin, et nad läksid millegi pärast riidu.”
„Oh ei!” oli proua Pride kindel. „Poiss seisab seal koos Katie’ga igal neljapäeva õhtul, kuni isa tüdrukule järele tuleb. Kuid Josh on liiga tagasihoidlik, kui tuleb olla edasipüüdlik! Ma ütlesin talle, et ega häbelikkusega naise südant ei võida! Aga tema läks näost punaseks nagu peet, juuksejuurteni välja.”
Nad sõitsid läbi kesklinna, möödudes poodide heledasti valgustatud fassaadidest, India restoranist, mille oranžide aknaluukide tagant kumas valgust, kebabikaubikust ja hilisõhtul avatud kiirsöögikohast ning sööstsid taamal asetsevate kasinalt valgustatud tänavate süngusesse.
„Muidugi,” jätkas proua Pride mõtlikult, „härra ja proua Conway – Katie ema ja isa – tahaksid minu arvates oma tütrele kedagi paremat.”
„Paremat?” küsis Meredith jahmunult.
„Te ju teate küll, mida ma silmas pean, kullake. Ta on tore poiss, see noor Josh, ja ma tean, et ajad on muutunud sestpeale, kui mina olin tüdruk. Kuid mitte kõik pole muutunud. Proua Conway, tema oli Devaux. Nad olid siin kandis kunagi tähtis perekond. Neil on siiani üht-teist tallel. Neile kuulub Park House. Nii lahke teist, et oma pildid kaasa võtsite,” lasi proua Pride kindlakäeliselt teemat vahetades edasi. „Tore näha, et linna uustulnukad kaasa löövad ja abistava käe ulatavad, ise te veel ka selline hõivatud karjäärinaine! Ma pean ütlema, et nautisin lõpmata teie väikest ettekannet! Mul polnud aimugi, et te olete olnud nii paljudes eksootilistes paikades! Kas te lähete jälle minema?”
„Kahtlen selles.” Meredith aeglustas ristmikul sõitu. „Neid inimesi, kes meretaguseid kohti soovivad, on alati rohkem kui vabu ametiposte. Praegusel ajal piirdub kogu minu reisimine igapäevase rongisõiduga Londonisse ja tagasi. Ma ei tahtnud heidutada Katie’t, kes näis olevat huvitatud sellisest karjäärist nagu minu oma, kuid niimoodi need asjad kahjuks käivadki. Mis puutub aga kogukonna abistamisse – siin ei oska ma küll kuigi palju teha. Mitte nii, nagu teie Daamide Ring. Teie näikse küll igas asjas abiks olevat!”
„Mida muud peakski ma oma ajaga peale hakkama?” küsis proua Pride