Sobiv paik surmaks. Ann Granger
Читать онлайн книгу.
tahan köögi käsile võtta. Olen otsinud köögikummutit, sellist ilusat ja vana – antiikset, kui võimalik. Igal juhul vana. Kuid praegu ei toimu siin kandis ühtegi odavat väljamüüki ja antiigipoodides pole siiani olnud mitte midagi vähegi sobivat.”
Meredithi kaaslane raputas uskumatuses pead. „Ma ei suuda kuidagi aru saada, miks tänapäeva inimesed tahavad kokku osta kõike seda vana rämpsu, mis meie aastaid tagasi välja viskasime. Praegu võib hankida endale armsaid mõõdu järgi tehtud täisvarustuses kööke, laminaatpindadega ja puha. Kui te just tingimata antiiki tahate, eks minge siis DIY kaubakeskusesse! Seal on antiikseid esemeid, mis tulevad detailidena kastidesse pakituna, kruvid kaasas ja puha, teil on vaja need ainult kokku panna. Küllap” – siinkohal heitis proua Pride Meredithile kelmika pilgu – „see teie kena politseinikust sõber teid juba aitaks.”
„Temal on samuti üsna palju tegemist,” lausus Meredith vihjet eirates.
„Oo!” lasi proua Pride oma jämedakoelise lustlikkusega edasi. „Loodame, et see pole midagi tõsist! Me ju ei taha Bamfordi mingeid vastikuid mõrvu või miskit sellist!”
kaks
„Kus teie sõbranna siis täna õhtul on?” küsis vuntsidega mees.
Ta toetas küünarnuki baariletile ja kohendas vaba käega masinlikult oma roheliseruudulise tviidpintsaku revääri. Mehe silmanähtavaks pahameeleks valis keegi, kes muretses, et sulgemisaeg läheneb ja ta polegi veel küllalt saanud, just selle hetke, et küünitada tast üle ja karjuda oma tellimus. Tüdruk, kelle poole mees oli pöördunud, lõigati ta vaateväljast ja ta ei kuulnud vastust.
Õnneks kordas tüdruk seda. „Tal oli muud tegemist!”
„Tal on peigmees, mis? Ma arvasin, et te olete alati koos.”
Tüdruk lükkas oma heledad krussis juuksed tahapoole ja vahtis meest üksisilmi. „Võib-olla ongi. Ma ei tea. Me pole Siiami kaksikud.”
„Te ei saakski kaksikud olla. Teie olete ilusam kui tema!” ütles mees galantselt. „Kas ma võin teile joogi osta?”
Tüdruk heitis pilgu üle baariruumi, kuid noorem mees, keda ta oli ennist silmitsenud, rääkis parajasti ühe teise tüdrukuga. „Hea küll,” ütles ta, „ma võtan laimiga õlle.”
Mees andis leti taha märku. „Siiapoole, baarmen!”
Kui Terry Reeves, „Hõbekellukeste” peremees, aeglaselt piki baariletti lähemale nihkus, kuulis ta oma naise sisinat: „Küsi sellelt tüdrukult, kui vana ta on!”
Reeves, kellele olid meele järele volüümikad naised, heitis neiule uuriva pilgu ja jättis ta siis sinnapaika kui tüdruku, kel pole „ei tissi ega tussi”. Tütarlapse lühike must seelik oli mähitud ümber pesulaua moodi lameda kõhu ja tema sügava väljalõikega pluus paljastas kõigest ebaküpset rinda, millel kuldkett rippus sirgelt alla. Sellele vastandiks olid tema põsed nooruslikult ümarad ja huuled meelalt täidlased. Ta jättis mulje lapsest, kes on endale selga tõmmanud vanemalt õelt laenatud rõivad.
Reeves summutas endas rahulolematuse ja heitis pilgu kellale leti kohal. Viie minuti pärast kuulutab ta, et on sulgemise aeg, ja pole mingit mõtet praegu tühjast tüli teha. Tüdruk oli olnud pubis vähemalt tund aega. Ta serveeris joogid ja võttis vastu viienaelase rahatähe, mille vuntsidega mees talle ulatas.
„Olge lahke, mu härra!” ütles ta, jättes peenraha tagasiandmise kahe silma vahele.
Naasnud naise juurde, pomises too: „Noh?”
„Ah jäta, Daph. Sulgemisaeg on peaaegu käes. Kindla peale on ta kaheksateist.”
„Ükspäev mul oli siin võmm, kes pidas mulle ärgituskõne alaealistest joodikutest! Ta jättis baari üles panemiseks plakati. Oleks ta mul ometi praegu üles kleebitud. Aga küll ma kleebin – homme!”
„Jäta ometi järele, eks!” Abikaasa kiikas kella vaadata ja hüüdis: „Palun viimased tellimused, daamid ja härrad! Viimased tellimused!”
Leti ääres tekkis sagin. Vuntsidega mees ja krussis juustega tüdruk tõmbusid rüsina eest kaugemasse nurka.
Nad ei olnud seal päris üksi. Keegi silmatorkamatu välimusega vanem mees oli tammise pingi nurgas nähtavasti unne vajunud. Ta oli raseerimata, tema hallid juuksed olid liiga pikad ja tema riided kortsus ning paikamata, olgugi et kunagi olid need olnud kvaliteetsed. Kui paarike lähemale tuli, võbelesid ta silmalaud. Vanamees turtsatas korra – mis võis ka norskamine olla – ja muutis natuke asendit.
Sealsamas kõrval tõstis keegi riiakalt häält. Temaga koos istuvad inimesed püüdsid meest vaigistada. Reeves heitis veel teisegi pilgu kellale. Oleks mõistlik sulgemine minuti või paari pärast teatavaks teha.
„On aeg!” lõugas ta üle üldise melu. „Aeg koju minna, rahvas!” Tema üleskutse tekitas küll mõne protesti, kuid baar hakkas tühjenema, inimesed valgusid omavahel hüüeldes ja naerdes uste poole. Daphne Reeves tuli oma abikaasa kõrvale seisma.
„Sa oleksid pidanud selle tüdruku käest küsima, kui vana ta on!”
„Kõik on kombes! Tema ju nagunii ei ostnud. Mees ostis. Ma ei saa takistada teda tüdrukule jooke ostmast.”
„Mees oli tast poole vanem ja hullutas teda oma jutuga! Sa ju tead, et mulle ei meeldi selline asi!”
„Sellepärast inimesed ju pubides käivadki – vähemalt poole ajast – eks ole? Et leida sõpra?”
„Kui me selle siin ette võtsime, siis lubasime, Terry, et sellest saab tasemel koht!”
„Ja saabki! Aga esteks tuleb meil natuke kapitali koguda! Varsti viskan ma iga laaberdise välja. Sellegipoolest, ega nendegi raha ei haise!”
„Isegi mitte tema oma?” torkas Daphne.
Baar oli tühjenenud, välja arvatud üks nurk, mis oli veel hõivatud. „Barney Crouch!” nentis Terry. „Viimane nagu alati!”
„Magama jäänd teine, mis?” Daphne võttis klaasidega kandiku ja läks köögipoolele.
Terry kõndis raskel sammul baariruumi nurka ja kummardus külili konutava kogu kohale. „Kas sa kuuled mind, Barney?” Ta haaras jaki viledast õlast. „Kas sa kuuled mind, sa vana rumal tolgus? Ärka üles! Sa pead koju minema.”
Kogu liigahtas ja avas ühe silma. „Ma kuulen sind, Terence! Sul ei tarvitse mulle kõrva karjuda. Ma ei maganud. Ma juurdlesin parajasti inimliku lolluse üle. Mõtlesin järele meeste ja ka naiste kõlbelise nõrkuse üle.”
„Heakene küll, mine ja tee seda kusagil mujal! Pubi on tühi. Kõik on läinud ja meie Daphnega tahame kinni panna. Meilgi on vaja tervistavat und.”
„Räägi iseenda eest!” hüüdis naishääl silma eest varjatud valdustest.
Barney liigutas ja ajas end istuli. „Eks ma hakka siis astuma, Terence, mu poiss! Ma lähen… koju.” Ta kibrutas laupa.
„Sul on ju meeles, kus see asub, eks ole?” küsis majaperemees sarkastiliselt.
„On küll meeles! Sa ära räägi minuga sellisel toonil!” Barney ajas end püsti ja jäi kõikudes seisma. Siis tõmbas ta näruse nokkmütsi oma kasimata hallide lokkide lasule ja luukas ukse poole.
Daphne ilmus baari tagaruumidest välja. „Terry? Oled sa kindel, et see vaene vanamees on ikka päris terve? Võib-olla peaksid sa auto välja ajama ja ta koju küütima. Ta elab ju miilide kaugusel ja väljas on käre külm.”
„Mitte mingil juhul!” ütles ta abikaasa järsult. „Paar inimest tegid mulle täna joogi välja. Oletame, et mind peetakse kinni ja lastakse puhuda? Ilmselt oleks mu näit positiivne ja kuidas see välja paistaks? Sa võid ta ise koju sõidutada, kui tahad.”
Naine lõi pea selga. „Mina? Mõelda vaid! Sõita koos selle vana põrgulisega? Ma ei usu, et tal isegi tema praeguses seisukorras käed paigal püsiks! Igal juhul on hilja ja ma peaksin omapead tagasi tulema. Mulle ei meeldi öisel ajal üksi läbi maakohtade sõita.