Õudusesarv.Orpheuse Raamatukogu. Edward Frederic Benson
Читать онлайн книгу.
ei õigustanud ootust, mida selge öö oli tekitanud, sest kui ma ärkasin, ulgus väljas tuul ja loodest paiskusid mu akna vastu vihmavalingud. Golf ei tulnud kõne allagi ja ehkki torm andis pärastlõunal veidi järele, jätkas vihm nüri järjekindlusega tibutamist. Aga ma väsisin toas istumisest ära ja kuna teised kaks keeldusid kindlameelselt jalga välja tõstmast, läksin vihmamantlit kandes õue, et natuke värsket õhku hingata. Valisin golfiväljakule minekuks suure tee, eelistades seda mudasele otserajale üle põldude. Mul oli plaanis palgata järgmiseks hommikuks endale ja Hugh´le paar caddie´t, ning ma veetsin klubis natuke aega suitsuruumis pildiajakirju vaadates. Ma pidin jääma kauemaks, kui olin arvanud, sest ühtäkki valgustas mu ajakirja päikesekiir ja pead tõstes nägin, et vihmasadu oli lõppenud ja õhtu kiiresti lähenemas. Nii et selle asemel, et teha taas pikem ring mööda suuremat teed, asusin koduteele üle põldude viival jalgrajal. See päikesekiir oli päeva viimane ja taas kord, nagu kakskümmend neli tundi varem, astusin ma üle väikese silla hämaruses. Nii palju, kui ma ise tean, ei olnud ma tolle hetkeni kordagi majakesele mõelnud, aga nüüd meenus mulle äkki see valgus, mille kustumist olin eelmisel õhtul näinud, ja samal hetkel tundsin taas seda kõigutamatut veendumust, et majakeses elab keegi. Kui mul need mõttevälgatused pähe tulid, vaatasin maja poole ja nägin uksel seismas mehekuju. Videvikus ei suutnud ma eristada näojooni, kui mees ikka tõepoolest näoga minu poole oli, ja tabasin vaid üldmulje pikemat kasvu turskemast mehest. Ta avas ukse, mille vahelt paistis tuhmi valgust, mis võis tulla lambist, ja sulges selle enda järel.
Nii et minu veendumus oli õigeks osutunud. Samas oli mulle konkreetselt väidetud, et majake seisab tühjana – kes oli siis see, kes oli astunud sinna sisse otsekui omaenda koju? Taas kord, seekord kerge hirmuvärinaga, koputasin uksele, kavatsedes esitada mõne triviaalse küsimuse. Ja ma koputasin veel, seekord intensiivsemalt, nii et polnud mingit kahtlust, et mind kuuldakse. Aga ma ei saanud ikkagi vastust ja lõpuks katsusin ukselinki. Uks oli lukus. Seejärel, saades raskustega jagu üha suurenevast kõhedustundest, tegin ringi ümber maja, piiludes kõigist luukidega katmata akendest sisse. Sees oli pime, ehkki kahe minuti eest olin näinud avatud ukse vahelt säramas valgusekuma.
Kuna mu mõtteis hakkas kujunema mingisugune oletus toimuva kohta, ei vihjanud ma sellest kummalisest episoodist võõrustajatele, ja pärast õhtusööki võttis Margaret Hugh protestimisele tähelepanu pööramata välja selle planšeti, mis oli korduvalt kirjutanud sõna «aednik». Minu oletus oli loomulikult ülimalt fantastiline, aga ma ei tahtnud Margaretile mingisugustki vihjet anda… Pikemat aega sõitis pliiats üle paberi ja joonistas silmuseid ning kaari ja jõnkse nagu temperatuurigraafikut ja Margaret hakkas oma eksperimendi juures juba haigutama ning nähtavalt väsima, nii et ühtegi arusaadavat sõna nähtavale ei ilmunud. Ja siis, nii veider kui see ka ei tundu, vajus ta pea rinnale ja ta näis olevat uinunud.
Hugh tõstis pilgu raamatust ja kõnetas mind sosinal.
«Ta jäi ka eelmisel korral niimoodi magama,» ütles ta.
Margareti silmad olid suletud ja tema hingetõmbed pikad ning vaiksed magaja hingetõmbed, ja siis hakkas tema käsi kummalise kindlusega liikuma. Risti üle suure paberilehe kirjutas pliiats sirge tekstirea, lehe serva juures käsi peatus järsult ja naine ärkas.
Ta heitis pilgu paberile.
«Halloo,» lausus ta. «Ah, keegi teist on minu kulul nalja teinud!»
Me kinnitasime talle, et see pole nii, ja ta luges, mida oli kirjutanud.
«Aednik, aednik,» seisis paberil. «Mina olen aednik. Ma tahan sisse tulla. Ma ei suuda teda siit leida.»
«Oh jumal, jälle see aednik!» ütles Hugh.
Tõstnud pilgu paberilt, nägin, et Margaret vaatab mulle üksisilmi otsa. Ma teadsin, millele ta mõtleb.
«Kas sa tulid koju tühja maja juurest?» küsis ta.
«Jah, mis siis?»
«On see endiselt tühi?» küsis ta vaikselt. «Või… või on midagi teisiti?»
Ma ei tahtnud talle öelda, mida ma äsja näinud olin, või mida ma vähemalt arvasin end näinud olevat. Kui toimumas oli midagi ebaharilikku, midagi uurimisväärset, oli palju parem, kui meie vastavad muljed ei tugineks teineteisele.
«Ma koputasin jälle ning keegi ei vastanud,» laususin.
Peagi tuli aeg magama heita. Margaret mainis seda esimesena ja kui ta oli trepist üles läinud, suundusime meie Hugh´ga esiukse poole, et vaadata, kuidas ilm on. Kuu säras jälle selges taevas ja me jalutasime mööda majaesist sillutatud rada. Ühtäkki pööras Hugh kiiresti ringi ja osutas sõrmega maja nurga poole.
«Kes, pagan, see küll on?» küsis ta. «Vaata! Seal! Ta läks nurga taha.»
Ma jõudsin näha vaid vilksamisi tüseda kehaehitusega pikemat kasvu meest.
«Kas sa ei näinud teda?» küsis Hugh. «Ma lähen ümber maja ja otsin ta üles. Ma ei taha, et keegi õues öösiti ringi luuraks. Oota siin, eks ole, ja kui ta tuleb teiselt poolt, siis küsi, mis tal asja on.»
Hugh jättis mind lahtise eesukse juurde seisma ja seal ma ootasin, kuni ta tiiru ümber maja ära teeb. Vaevalt oli ta nurga taha kadunud, kui ma kuulsin vastassuunast mööda sillutatud jalgrada minu poole tulemas täiesti selgelt üsna kiireid, ent raskeid samme. Aga mitte kedagi, kes oleks niiviisi kiirelt kõndinud, ei olnud näha. Nähtamatu isiku sammud jõudsid mulle aina lähemale ja siis tundsin õudusest värisedes, kuidas keegi, keda näha polnud, trügis minust ukselävel mööda. See värin ei olnud minu hingevärin, sest tulija puudutus vastu minu kätt oli jäine. Ma üritasin sellest olematust sissetungijast kinni haarata, aga ta libises mul käest ja järgmisel hetkel kuulsin ma tema samme maja sees parketil.
Mingisugune uks maja sees avanes ja sulgus ning rohkem ma temast ei kuulnud. Järgmisel hetkel ilmus sama nurga tagant, kust olid tulnud sammud, jooksuga nähtavale Hugh.
«Aga kus ta on?» päris ta. «Ta oli minust vähem kui kahekümne jala kaugusel – suur, pikka kasvu tüüp.»
«Ma ei näinud mitte kedagi,» vastasin mina. «Ma kuulsin tema samme sillutisel, aga kedagi ei olnud näha.»
«Ja siis?» küsis Hugh.
«Mis iganes see oli, see näis mind riivates majja sisse minevat,» ütlesin.
Vaipkatteta tammetrepilt polnud kindlasti samme kuulda olnud ja me otsisime maja esimese korruse tuba-toalt läbi. Söögitoa ja suitsetamistoa uksed olid lukus, külalistetoa oma avatud ja jäi veel ainult üks uks, mis oleks võinud tekitada avamise ja sulgemise heli, kööki ja teenijate ruumidesse viiv uks. Taas osutusid meie otsingud asjatuiks: me vaatasime põhjalikult läbi sahvri, nõudepesuruumi, jalanõuderuumi ja teenijate ruumi, kuid kõik oli vaikne ja tühi. Lõpuks jõudsime kööki, mis oli samuti tühi. Ent pliidi juures oli kiiktool ja see õõtsus edasi-tagasi, nagu oleks keegi seal hiljuti istunud ja äsja lahkunud. See kiikus kergelt ja näis vihjavat kellegi nähtamatu kohalolekule rohkem, kui isegi tema nägemine oleks seda võinud teha. Ma mäletan, et tahtsin tooli seisma panna, aga mu käsi keeldus välja sirutumast.
Nähtust ja eriti nägematust oleks piisanud, et kindlustada enamikule inimestest magamata öö, ja kindlasti ei olnud mina nende väheste kindlameelsete erandite hulgast. Ma lebasin kaua ärkvel, silmad pärani ja kõrv kuulatamas, ning kui ma lõpuks tukastasin, tõmbasid kellegi majas ringi liikuva summutatud, ent siiski selged sammud mind une piirimailt tagasi reaalsusesse. Mulle torkas pähe, et need võivad olla majas üksildast uurimisretke läbi viiva Hugh sammud, aga samal hetkel kostis meie tubasid ühendavalt ukselt koputus ja ta ütles minu vastust kuuldes, et ta tuli vaatama, kas mitte mina rahutult mööda maja ringi ei konda. Meie vestluse ajal möödusid sammud minu uksest ja üles viiva trepi astmed kääksusid raskuse all. Järgmisel hetkel kostsid need kusagilt meie pea kohalt pööningult.
«Need ei ole teenijate magamistoad,» sõnas Hugh. «Seal ei maga keegi. Lähme otsime veel, seal peab keegi olema.»
Süütasime küünlad, läksime ettevaatlikult trepist üles ja kui olime jõudnud trepimademele, hüüatas minust sammu võrra ees liikunud Hugh ootamatult.
«Aga