Õudusesarv.Orpheuse Raamatukogu. Edward Frederic Benson
Читать онлайн книгу.
meenus mulle see sõnum, mis oli Margareti sõrmede vahel hoitud planšetipliiatsist paberile jooksnud: «Ma tahan sisse tulla. Ma ei suuda teda siit leida…» Keegi oli tõesti sisse tulnud ja oma otsingus väga järjekindel. Näis, et tegu oli aednikuga. Aga milline aednik see nähtamatu otsija oli ja keda ta otsis?
Kui mingisugune kehaline valu kaob, on hiljem raske ehedalt meenutada, milline see valu oli, nii et järgmisel hommikul, kui ma riidesse panin, leidsin end püüdmas asjatult tabada seda õudustunnet, mis oli öiste seikluste saatjaks olnud. Ma mäletasin, et kui ma olin vaadanud eelmisel ööl kiiktooli liikumist ja kuulnud kivisillutusel samme, oli miski minu sisemuses tundnud tülgastust, ja et selle enda keha vastas tajutud nähtamatu surve järgi olin ma aru saanud, et keegi oli majja sisse läinud. Aga nüüd, vaiksel ja raugel hommikul ning terve pilvitu talvepäeva jooksul ei suutnud ma aru saada, mis see oli olnud. Vaimolevus, et temast aru saada, pidi nagu kehaline valugi olema kohal, ja terve selle päeva jooksul teda ei olnud. Hugh tajus seda samamoodi, ta viskas sel teemal isegi natuke nalja.
«Nojah, ta otsis põhjalikult,» ütles ta, «kes ta ka ei oleks ja keda iganes ta otsis. Muuseas, mitte sõnagi Margaretile, palun. Ta ei kuulnud absoluutselt seda öist saalimist ega selle… mis iganes see oli… majja sissetulekut. Aednik see kindlasti ei olnud – kas keegi on kuulnud aednikust, kes viidab aega maja ümber konnates? Kui sammud oleksid kostnud kartulipeenra juurest, siis oleksin võib-olla sinuga ühel meelel.»
Margaret oli tol õhtupoolikul sõpradega teed joomas ja seetõttu värskendasime meie Hugh´ga end pärast mängu golfiklubis ning oli juba hämardumas, kui ma kolmandat päeva järjest möödusin koduteel valgeks värvitud majakesest. Aga sel õhtul ei tundnud ma, nagu oleks keegi seal sees – see seisis kõleda ja nukrana, nagu elaniketa majad ikka, ja selle akendest ei välkunud midagi, mis oleks meenutanud valgust. Hugh, kellele ma olin oma sealsetest kummalistest läbielamistest rääkinud, suhtus nendesse samasuguse naljatleva ükskõiksusega nagu öistesse juhtumistesse, ja kui me jõudsime maja ukse juurde, oli ta endiselt lõbusas tujus.
«Psüühika- ja tajuhäired, vanapoiss,» ütles ta. «Nagu palavik, mis on pähe hakanud. Halloo, uks on lukus.»
Ta helistas ja koputas ja seest kostis võtme keeramist ning riivide tõmbamist.
«Miks uks lukus on?» küsis ta ukse avanud teenrilt.
Mees niheles jalalt jalale.
«Pool tundi tagasi helistati kella,» ütles ta, «ja kui ma avama tulin, seisis ukse taga üks mees ja…»
«Ja siis?» küsis Hugh.
«Mulle ei meeldinud tema välimus, sir,» lausus mees, «ja ma küsisin, mis tal vaja on. Ta ei öelnud mitte midagi ja siis pidi ta väga kiiresti ära minema, sest ma ei näinud, kuidas ta äkki läinud oli.»
«Kuhu poole ta näis minevat?» küsis Hugh mulle pilku heites.
«Ma ei oska kindlalt öelda, sir. Ta ei tundunud üldse kuhugi minevat. Miski näis mind riivates minust mööduvat.»
«Sellest piisab,» ütles Hugh üsna järsult.
Margaret polnud oma külaskäigult veel tagasi jõudnud, aga kui varsti oli kuulda mootorimürinat, kordas Hugh oma soovi, et tema abikaasale ei tuleks midagi rääkida asjaolust, et meiega koos on nüüd ilmselt keegi kolmas isik. Margaret astus sisse, näol elevus ja õhetus.
«Ära naera enam kunagi minu planšeti üle,» ütles ta. «Maud Ashfield rääkis mulle ühe väga eriskummalise loo, kohutava, ent nii meeletult huvitava.»
«Anna tulla,» sõnas Hugh.
«Niisiis, kunagi elas siin üks aednik,» alustas Margaret. «Ta elas selles väikeses majas jalgsilla juures ja kui perekond oli Londonis, töötasid aednik ja tema naine majapidajatena ning elasid siin.»
Hugh´ pilk kohtus minu omaga ja ta pööras pea kõrvale. Ma teadsin sama kindlalt, nagu oleks tema teadvus minu oma, et me mõtlesime täpselt sama asja.
«See naine oli temast palju noorem,» jätkas Margaret, «ja lõpuks muutus ta naise vastu kohutavalt armukadedaks. Ja ühel päeval kägistas ta naise kirehoos omaenda kätega surnuks. Veidi aega hiljem tuli keegi majakesse ja leidis mehe naise surnukeha juures nuuksumas, üritades teda elustada. Mindi politsei järele, aga enne kui need kohale jõudsid, oli ta ise oma kõri läbi lõiganud. Kas pole jube? Aga kindlasti on üpris kummaline, et planšett ütles: «Aednik. Mina olen aednik. Ma tahan sisse tulla. Ma ei suuda teda siit leida.» Saate aru, ma ei teadnud sellest mitte midagi. Ma võtan täna õhtul jälle planšeti ette. Oh issand, post läheb poole tunni pärast ja mul on vaja terve eelarve ära saata. Aga suhtu minu planšetti edaspidi aupaklikult, Hughie.»
Kui ta oli läinud, arutasime olukorda põhjalikult, aga Hugh, tahtmatult veendumusele jõudnud ja siiski soovimata tunnistada, et selle «planšeti-lolluse» taga on peale kokkusattumuse midagi muud, käis endiselt peale, et Margaretile ei tohiks rääkida midagi sellest, mida me olime möödunud ööl majas näinud ja kuulnud, samuti selle õhtu kummalisest külalisest, kes oli, nagu me järeldasime, taas sisse pääsenud.
«Ta hakkab kartma,» ütles ta, «ja igasugu asju ette kujutama. Mis puudutab planšetti, siis tõenäoliselt ei tee see midagi peale silmuste ja arusaamatute kriipsude. Mis asi see nüüd on? Jah, astuge sisse!»
Kusagilt toa sisemusest oli kostnud terav, tungiv koputus. Minu arvates ei tulnud see ukse poolt, aga Hugh, kui tema sissekutse peale keegi ei vastanud, hüppas püsti ja tegi selle lahti. Ta astus paar sammu edasi koridori ja tuli siis tagasi.
«Kas sina ei kuulnud seda?» küsis ta.
«Muidugi kuulsin. Seal ei ole kedagi?»
«Mitte ainsatki hinge.»
Hugh tuli tagasi kamina juurde ja viskas sigareti, mille ta oli äsja süüdanud, üsna ärritunult võre taha.
«See oli üpris vastik asi,» märkis ta, «ja kui sa küsid mult, kuidas ma end tunnen, siis ma võin öelda, et ma pole end elu sees nii rahutult tundnud kui praegu. Ma kardan, kui sa teada tahad, ja ma arvan, et sina samuti.»
Mul polnud vähimatki kavatsust seda eitada ja ta jätkas.
«Me peame ennast kokku võtma,» ütles ta. «Pole midagi nakkavamat kui hirm ja me ei tohi Margareti sellega nakatada. Aga peale meie hirmu on ju veel midagi. Miski on majja sisse pääsenud ja meie võitleme selle vastu. Ma ei uskunud varem sellistesse asjadesse. Mõtleme selle üle natuke. Mis see selline üldse on?»
«Kui sa tahad teada, mis see minu arvates on,» laususin mina, «siis minu meelest on see oma naise kägistanud ja siis endal kõri läbi lõiganud mehe vaim. Aga ma ei pea tõenäoliseks, et see saaks kuidagi meile häda teha. Meie kardame tegelikult omaenda hirmu.»
«Aga me võitleme selle vastu,» lausus Hugh. «Ja mida ta ette võtab? Püha jumal, kui ma ainult teaksin, mis tal kavas on, siis oleks mul ükskõik. See mitteteadmine… Olgu, on aeg riided vahetada.»
Margaret oli õhtusöögi ajal kirjeldamatult heas tujus. Ta ei teadnud midagi vaimu väljailmumistest, mis olid toimunud viimase kahekümne nelja tunni jooksul, ja ta pidas erakordselt huvitavaks, et tema planšett «arvas ära» (need olid tema sõnad) aedniku, ja selle teema juurest hüppas ta samavõrra huvitava kolme osalejaga pasjansi juurde, mida tema sõbranna oli talle õpetanud, lubades meid sellega pärast õhtusööki kurssi viia. Seda ta tegigi ja rõõmustas selle üle, kui hästi tal mäng õnnestus, saamata aru, et meie mõlemad soovisime üle kõige teda planšetist võimalikult kaugel hoida. Aga korraga ta märkas, et õhtu kulgeb kiiresti lõpu poole, ja tõmbas kaardid pärast järjekordse jaotuse lõppemist laualt kokku.
«Nüüd aga veel pool tundi planšetti,» ütles ta.
«Oh, kas me ei võiks veel ühte ringi kaarte teha?» küsis Hugh. «Ma pole nii head mängu paljude aastate jooksul näinud. Planšett on pärast seda masendavalt aeglane.»
«Kallis, kui aednik meiega taas ühendust võtab, ei ole see aeglane,» lausus Margaret.
«Aga see on ju täielik jamps,» ütles Hugh.
«Kui jõhker