Homme. Mart Kivastik
Читать онлайн книгу.
mul üsna kole tunne, sest ilma veremürgituseta poleks Väints pääsenud.
„Ma süüa ei taha,’“ ütlesin ma Vürstile. „Kõht on täis, ma enne just õgisin.”
Ma ei tea öelda, kas Vürst mind uskus või mitte, aga kui ta sel hetkel pakkunud oleks, kui ta kasvõi pisikese vihje oleks teinud, et kuule, Käbi, ole meheks, ma teen välja, siis ei oleks just sada protsenti tõenäosust olnud, et ma roogadest keeldun. Pigem oleks mul enda kallal vägivalda tulnud tarvitada, mida ma juba ennist tegingi, kui ilmse ennatlikkusega Vürstile seletama kukkusin, kui hästi ma täna einetanud olen… loll! Pealegi olid ju praed laual. Akna all istuv lipsu ja ülikonnaga isand saagis ilmse mõnutundega liharulli, lõug rasvane. Ta võis juba ligi viiskümmend olla, ühesõnaga vana mees. Ma vahtisin kõrvale, sealpool söödi vähem, innustuti enam õllest, see ei ärritanud niivõrd.
Eikats tõi sangad. Värske õlle kosutav hingus levis aeglaselt üle laua ja ma tundsin jälle seda fiilingut, mis on kordumatu vähemasti ühe õhtu jooksul. Esimese-kannu-tunne on igal juhul etem mistahes balletist, kuigi Vitka ka seda tantsu kõrgelt hindas.
„Rüüpame, Vürst! Elu on põlemiseks,” hüüdsin Vürstile ja tõstsin kannu suu juurde, loomulikult takti pidades – küünarnukk ei tohtinud õlast madalamal seista.
„Hea, et ikka trehvasime,” lisasin vist ülearu pühalikult, sest Vürst kortsutas kulmu. Mul endalgi oli tunne, et kiskus läilaks, aga õlu keeras mul juba esimese lonksu peale kõrvust kergelt kohisema. Ma polnud pikemat aega söönud.
„Mis sa mulised.” Vürst kaanis põhjamaise rahuga õlut ja ütles siis uuesti: „Ära mulise, Käbi.”
Mis seal ikka, mul oli endalgi lõbus küllalt. Lõppude lõpuks istusid sealsamas Vitka ja Tšombe. Minu parim sõber Viktor, kes võis vasaku käega iga teise mehe ümber lükata, kui ma seda Vitkalt vaid palunud oleksin. Aga ma ei tahtnud, milleks oleks seda vaja? Kuigi tõepoolest – ainult näpuga näidata ja läheb!
„Hei, Vitka!” Kuid mu hääl polnud sel korral küllalt vali, et läbi tungida suminast, mis täitis õllesaali viimse kui nurga ja mida aeg-ajalt lõhestasid purjus kundede hõisked. Üks laulis, jorutas mingit viimast nutukat, et südame tahtis lõhki rebida, käsipõsakil, lõug rinnale vajunud…
Vürsti kõrval istuv lipsuga isand lõpetas söömise. Pühkis oma rasvase lõua taskurätikusse ja köhatas. Ta oli vähemalt viiskümmend, polnud kahtlustki, silmad punased, kortsud laubal.
„Heinrich,” ütles ta. Ja siis veel korra, tungivamalt: „Heinrich, ma otsustasin… Ma ei tea, mis sa sellest arvad…” Tingimata koolivennad, arvasin esialgu. See paks ja see, kes minu kõrval istus. Paks vaatas Heinrichile kuidagi eriskummaliselt, õigemini vahtis ta seda Heinrichit üsna nokastanud ilmel. Heinrich nägi kuidagi korrektsem välja.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.