Homme. Mart Kivastik
Читать онлайн книгу.
ei hakanud igaks juhuks kuulama, kas ema lubab või mitte. Tegelikult oli päris kindel, et ei võinud. Ta jooksis kähku uksest välja ja ei kuulanud, sest ema vist hõikas. Ta hüppas kohe nurga taha ja nüüd ei olnud teda enam aknast näha.
Eva aken oli valge. Jaanus läks trepist üles, süda põksus – tuk, tuk nagu morse. Ta lasi kella.
„Tead, ma ei ütle sulle sellepärast midagi, Eva.”
„Millepärast?”
„Ma ei ütle sulle sellepärast mitte midagi,” kordas ta uuesti. Eva sai kindlasti aru. Ta teeb ainult sellist nägu. Jaanus vaatas hoolikalt Evale otsa ja talle tundus, nagu oleks Eva siiamaani näost ära, nagu vahiks pannalt või mundripluusi lahtist kaelust, kust see karvamägi paistis nagu nuustik.
„Mul ema ütles, et ta ostab selle koera väga hea meelega ära. Ma tulin järele.”
Jaanus otsis oma kopikad välja: „Siin on üle rubla.”
„Miks ta rohkem ei andnud?” küsis Eva.
„Tal ei olnud praegu rohkem, aga ma maksan hiljem ära.”
„Kui raha tood, siis saad.”
Jaanus hakkas nutma. Ta hakkas suure heleda häälega töinama nagu viimane eit ja hõõrus rusikaga silmi. „Ma ju toon sulle hiljem ära, sa ise lubasid kutsika mulle, aga nüüd tahad teda sõduritele anda, jah, nüüd tahad nendele morsedele koera maha müüa, jah?”
Jaanus mõtles, et ta ei tohiks nutta, sest nüüd oli ta ennast välja reetnud, nüüd oli ta kõik ära rääkinud, ja tal tuli veel haledam tunne peale ja ta nuttis veel kõvemini. Ta ei suutnud rääkida, vaid luksus, ja nina oli tatine.
„Jaanus.” Eva võttis tal peast kinni. Aga Jaanus pööras ennast ära. Sest Eval oli sõduri lõhn küljes, see vastik morse hais. Ta pööras Evale selja ja seisis niimoodi, aga ei läinud ära, kuigi oleks pidanud.
„Jaanus, võta see kutsikas, Jaanus.”
Siis ta sai aru. Ta sai lõpuks aru, mida Eva ütles.
Eva tõi kutsika. See oli imeväike kräsus karvadega peni, kõige väiksem koer, keda Jaanus kunagi näinud oli, ja kõige targem ja ilusam.
„Säh!” Ta andis kopikad Evale. Need olid peos higiseks läinud.
„Pole vaja,” ütles Eva. Eva ei võtnudki raha.
Kui Jaanus Eva majast välja astus, oli juba pime. Ta polnudki nii hilja väljas olnud. Kutsikas oli tal süles, niutsus.
Nad läksid koos kodu poole. Ta surus kutsika kõvasti vastu rinda, et külm ei oleks, sest kutsikas värises ja ta ise ka. Nad jõudsid oma majani. Ja ta hakkas järsku mõtlema, kuidas ta selle emale ära seletab, et neil nüüd koer on.
Jaanus istus trepile maha. Väljas oli juba päris külm ja rõske. Ta laskis koera jalutama: „Mine käi pissil, kutsa. Mine käi natuke ringi. Ema on vist meie peale kuri, kutsa.”
Kutsikas jäi värisevate jalgade peale seisma, vaatas natuke ringi ja hakkas niutsuma. Jaanus võttis ta sülle tagasi: “Ära karda, kutsa, ära karda.”
Jaanuse silmad uitasid taevas. Seal oli hästi palju tähti. Neid oli seal nii palju, et neid ei jõuaks kunagi kokku lugeda. Ja tegelikult olid nad suured, ainult paistsid nii pisikesed välja. Seal oli Suur Vanker. Eva ükskord näitas, kus on Suur Vanker. Puude lehed sahisesid, aga muidu oli vaikne, väga vaikne. Siis kukkus üks täht alla. Jaanus pani silmad hästi kõvasti kinni ja soovis. Ta jõudis selle nii kähku ära soovida, et täht veel kukkus. Aga seda ei tohi kellelegi öelda, mitte kellelegi! Siis läheb täide.
MEHED
Ma nägin juba kaugelt Vürsti järjekorras seismas, käed: taskus nagu ikka, ja korraks vilksatas peas kerge kahtlus, kas ikka tasub end tema seltskonda toppida, eriti kui Vürst selleks ette pole valmistatud. Tavaliselt olin ma ikka koos Vitkaga olnud ja siis polnud muret, sest Vitka tundis Vürsti paremini kui keegi teine. Vürst oleks võinud seda lihtsalt hooplemiseks või teab milleks pidada, kui ma asja eest teist taga talle külje alla veeren. Teisalt oli ka ära joosta võimatu, sest Vürst oli mind juba märganud ja mul oleks hiljem väga keeruline seletada olnud, miks ma järjekorrast plehku pistsin, kui nägin, et Vürst juba ees seisab.
Vitka oli kindlasti juba sees, sest Väints oli ukse peal, aga Vitka oli temaga ühes koolis õppinud, kuigi see eriti kaua kesta ei võinud, sest Vitkal oli kuus klassi ja Väintsil veelgi vähem, mis muidugi üldsegi oluline ei olnud, sest niisuguse eruditsiooniga nagu Vitkal oleks vabalt ka ülikooli lõpetada võinud, oleks ta ainult viitsinud. Seda rääkis Vitka isegi.
Mul oli vaevalt kolm. Sellise summaga muidugi hoobelda ei saanud. Kui hiljem terava peale üle minnakse, on raske midagi sekka öelda, pealegi olin ma Vitkale ammust ajast viieka võlgu ja Vürstile ühe täiesti juhusliku rubla. Ma isegi ei tahtnud seda tookord võtta, aga see oleks Vürsti solvanud.
Korraks tehti uks lahti. Ma nägin, kuidas Väints Vürstile viipas ja jooksin kähku Vürsti kannul sisse. Väints rabas mul õlast kinni, aga ma jõudsin talle öelda, et ma olen koos Vürstiga: „Ma tulin ju Vürstiga koos, Väints. Ära nüüd raiuma hakka,” ütlesin ma talle. „Las Käbi tuleb ka sisse. Kuuled, Väints,” ütles Vürst. Väints lasi mu hoobilt lahti. Vürstiga tüli ei maksnud otsida.
Kuigi eesruum oli paksult mehi täis, trügisin ma Vürsti juurde ja surusin talle käe pihku. Ei, mitte et ma pugema oleks läinud. Surusin niiöelda külmalt, hooletu liigutusega, nagu Vitka seda tavaliselt tegi: „Tibens,” ütlesin ma Vürstile. Sellest piisas küllaga, sest ega pika jutuga löögile ei maksa minna. „Visaut imoušens,” nagu Vitka tavatses väljenduda. Rublast ma esialgu juttu ei teinud, sest nagu ma juba ütlesin, mul oli hetkel ainult ligi kolm. Summa oli piisavalt naeruväärne isegi õlle puhul, mis siis veel teravast rääkida. Aga Vürstile ma sellest ei hinganud.
„Ega õlut pikalt larpida ei malda. Kui Vitka sees on, läheme teravama peale üle. Mis sa arvad, Vürst?” küsisin ma Vürstilt. Väints nägi küll, et me omavahel rääkisime. On ikka mees! „Natüürlih,” ütles Vürst. Mina nõksatasin pead alla, nii rohkem sümboli mõttes, mitte asja enda pärast, üsna külmalt liigutasin lõuga, et läilaks ei läheks. Meeste värk ikkagi, külmalt.
Raha tegi muret. Mul polnud suitsugi. See tuli kohe meelde, kui sisse astusin, sest peldikuesine oli vingu täis kistud. Ma tahtsin enne kioskist osta, aga mutt küsis passi.
Saal oli mehi täis. Osad olid juba nii soojad, et lällasid laulda. Enne lõppu oli pilt alati selline. Aga just selline kliima Vitkale istus ja mullegi loomulikult. Kõik omad kutid, mäsu käib. Kuu peale memmed, va sitavaresed, ässad hakkavad õlut laskma!
Kurat, Vitka, Tšombe ja Marks istusid kõik saali nurgas, laud paksult õlut täis. Vitkal olid juba silmad hägused ja Marks painutas kahvleid ümber sõrme, elu ikka! Eikats tassis neile parajasti uued sangad ette, vähemalt kümme oli tal küll käes, meestel pidi ikka kõvasti plekki olema. Lett kubises kannudest. Baarimutt ei jõudnud õlut nii palju sisse lasta, kui kelnerid seda eest ära viisid. Tavaliselt ei olnud üheski lauas nii palju korraga ees kui neil. Ka sellepärast, et Vitka ja Vürst kõiki kelnereid tundsid. Tarvitses vaid sõrme viibutada või jalga kõvemini vastu maad põrutada: „Eikats, kurk kõrbeb!” ja kohe olid uued sangad kihisevat õlut platsis.
„Sdoroova, Vitka, Vürstiga koos tulime.” Ma veel patsutasin Vitkale õlale ja noksutasin pead alla á la „visaut imoušens”. „Tibens,” ütles Vitka. Seejärel tõusis ta väga reserveeritud moel püsti ja kõndis paar sammu Vürstile vastu. Olid need vast mehed! Kõigepealt noksutas Vitka ja siis Vürst. „Tibens,” ütles Vitka. „Natüürlih,” ütles Vürst.
„Ma sain ukse taga Vürstiga kokku,” rääkisin ma Tšombele. „Väints oli ukse peal, nii et meil polnud muret.” Tšombe tõmbas Leeki. Ta andis mulle ka ühe ja siis me suitsetasime koos ja Tšombe väänas ühe kahvli näppude ümber.
Kui ma ringi pöörasin, istus Vürst juba lauas koos mingite härradega, keda mina ei tundnud. Vürst vibutas sõrme.