Homme. Mart Kivastik
Читать онлайн книгу.
ikkagi lahti jätma, muidu on kõik kärsahaisu täis.”
„Siis läheb ju külmaks,” ütles poiss.
„Tee korraks lahti ja pane mõne aja pärast kinni. Siis tee jälle lahti. Ühesõnaga, sa tuuluta ikka vahepeal. Imelik mõelda, sa oled suur mees, aga ei viitsi lillegi liigutada.”
Poiss tõmbas esikuukse kinni ja läks telefoni juurde. Ta oleks nüüd tõesti selle toru võtnud, ükstapuha, kas kuulevad või mitte. Kui ta ukse kinni oli saanud, tõmbas isa selle lahti, ta kahmas teiselt poolt uksest kinni ja sakutas enda poole. Poiss nägi läbi klaasi, kuidas tattnokk irvitas.
„Miks sa seda ust kinni tahad panna?“ Isa ähkis. „Ma ei saa aru, mida sa oma vanemate eest varjata tahad?“
Poiss laskis lahti, sest isa oli tugevam ja ta oli just sõjaraamatut lugenud. Poiss läks nüüd tuppa ja ütles Atsile: „Sina saad peksa igal juhul!”
„Sina ei peksa kedagi, poiss. Palun ütle, mida sul telefonist vaja on? Kas sa ei või isale öelda või?” ütles isa.
„Ma tahtsin helistada.”
„Kellele?”
„Mis siis?”
„Sa tahtsid Sekule helistada. Ütle, kas sa oled Seku kannupoiss või?”
„Ei ole.”
„Ma helistan Sekule ja ütlen, et las ta helistab ise siia, kui tal vaja on, aga kinnise ukse taga pole vaja rääkida.”
„Ise käisid mu sahtlit sorimas.”
„Ma otsisin su tunnistust,” ütles isa. Isal oli talvel igav. Aga siis ta sai aru, et vastas küsimusele, ta ei taibanud seda kohe. Ta võttis plaadi grammofonilt ära. See oli kõige julmem asi, mida poiss oli näinud. Isa võttis oma rasvase käega Alice Cooperi „Welcome to my Nightmare” nagu võileiva ja hõõrus seda vastu grammofoni nõela, ta tõmbas sinna kraavi. Poiss tormas päästma, aga isa aimas seda ette ja tegi kõike nii kiiresti, et poiss haaras õhku. Ta seisis nüüd isa vastas. Isa oli seda teinud istudes. Isa viskas plaadi ülbelt lauale ja oli väejuht-võitja-admiral Nelson: „Ma ütlesin, et ei tohi muusikat, mis muusikat, ei tohi lärmi teha, kui Ats arvutab.”
Poiss luges kümneni. Ta arvutas, kui palju peaks pudeleid poodi viima, et plaat kinni maksta. Selline vagu plaadil sees ei võta seda keegi enam tagasi. Ats itsitas.
„Ma ütlesin sulle, et saad täna peksa,” ütles poiss.
Ema tuli tuppa. Ta tõi millegipärast taldrikud tagasi. Ta tõi kõik taldrikud, peale selle, mis enne katki oli läinud.
„Mis lahti on?” küsis ema.
Ats jooksis nüüd ema selja taga ja kitus: „Ta lubas mind lüüa.”
„Ta ei ole senimaani oma tunnistust näidanud. Ta helistab kuskile. Ta ei pane akent kinni, kui ma ütlen. Ta on Seku kannupoiss,” ütles isa.
„Ise oled sa kannupoiss,” ütles poiss.
„Loom, tõeline loom,” ütles isa.
Emal oli vast nii kümme ilusat taldrikut käes, need olid veel vanast ajast, piltidega. Ta oli tahtnud praetaldrikuid, aga oli saanud supitaldrikud. Ema laskis need nüüd käest lahti. Mitte lihtsalt lahti, vaid viskas nad põrandale. Taldrikud ei kukkunud muidugi vaibale. Siis oleks võinud nii olla, et mõni neist oleks terveks jäänud. Terve toa peale oli vaid üks selline koht, niisugune, et üks inimene sai seal seista, kui tal polnud väga suured jalad. Ema seisis selle kõrval ja viskas taldrikud väga täpselt just sinna. Kui need oleks mingid poest ostetud, tavalised, siis ei oleks ema neid nii loopinud. Kildude väärtuseks oli nende päritolu, vanaisa oli kinkinud vanaemale, või vanavanaisa, ja nii edasi. Ükski sugulaste naistest ei olnud saja aasta jooksul nii vihastanud nagu ema praegu. Muidugi oli see isa vanavanaisa, kes nad kunagi ostis. Tattnokal läksid numbrid sassi. Isa oli nüüd solvatud kolm põlve ettepoole. Tal oli raamat põlvedel. Ta oli näost valge, aga ta ei öelnud esialgu midagi. Sest kapis oli veel asju, seal olid veel kohvitassid ja kristallklaasid.
„Ma tean, et sa vihkasid mu ema, aga sa oleksid võinud seda öelda,’“ julges isa nüüd arvata. Aga vaikselt, mitte eriti tülinorivalt.
„Emme, ma korjan need need killud kokku, kui sa tahad.” Tattnokk ei hakanud kuulama, kui hea laps ta on. Ta sibas ema põlle alla, nagu varblane, säuts, emme. Ta nüüd ootas, et kiidetakse, aga tema ei pane tähele, muudkui näeb vaeva.
„Poiss, näed, Ats hakkas kohe korjama, keegi ei pidanud käskima, miks sina emale appi ei lähe. Näed, ema pillas taldrikud käest,” ütles isa. Aga tal oli üks mure veel. Ehk. oli ta vanaisa käest noorest peast rihma saanud? „Järsku saab neid veel kokku liimida?”
Nad kükitasid kolmekesi, sest ema läks kööki, ja isa ei julgenud talle öelda. Aga kui nad seal ukerdasid, siis rääkis ta endamisi: „Vanaema oli tore inimene, aga kui teie ema nägi, ei pannud ta kunagi kõige paremaid nõusid lauale, vaid võttis ikka kõige tavalisemad. Mina ei saanud tookord arugi, miks ta seda tegi. Neid taldrikuid hoidis ta eriti. Teie ema, sinu ema, poiss,” – isa vaatas poisile etteheitvalt otsa – „sinu ema, poiss, nägi neid taldrikuid esimest korda pärast Mammi surma.”
Tattnokk mängis kildudega, isa vaatas teda heldinult, ta nimetas seda ilma ütlemata selle-tegemiseks-mida-peab.Tattnokk mängis kildudega. „Ära nuta, isa,” ütles tattnokk.
„Pai laps,” ütles isa. „Koristage nüüd üksi edasi, ma pean rahunema.” Ta ohkas ja kui ta püsti tõusis, nägi ta aknast, et selle auto kõrvale oli veel teine auto sõitnud, ja nad seisid mõlemad keelumärgi all. „Need mehed kahetsevad veel,” ütles isa ja tõmbas kardina ette, et seda mitte näha. Tattnokk mängis nüüd, et tal on peod kilde täis, ta pani nad lihtsalt lauale, ja krabas oma matemaatika pihku, süvenes muidugi imekiiresti.
„Tule tagasi,” ütles poiss.
Tattnokk jagas seda väga hästi, mis nüüd tegema peab. Ta kiskus vaevaga pilgu raamatust ja vahtis pärani silmadega isa poole. Isal oli selline Pavlovi reaktsioon, ta ei viitsinud poisi poolegi vaadata: „Ära sega Atsi. Ats õpib. Ta pole selline nagu sina.”
„Ma annan talle niikuinii peksa,” ütles poiss.
„Ära mulise,” ütles tattnokk. Ta tõusis kohe püsti ja jooksis tagatuppa. Poiss jooksis järele. Tattnokk tõmbas ukse kinni ja jooksis läbi magamistoa köögi poole. Kui poiss köögi ukseni jõudis, aitas tattnokk juba emal nõusid pesta. Ema vaatas seda rõõmsalt pealt, ja kui ta poissi nägi, siis ta ütles seda nii, et isa kuuleks: „Te olete mõlemad head lapsed.”
Isa jõudis nüüd kööki. „Sinu vanaema siin ei ole,” ütles ema.
„Lõppude lõpuks on see minu korter,’“ ütles isa. Võib-olla ta kiristas seal köögiukse taga hambaid. Poisil läks tuju paremaks.
Ta ei hakanud ütlemagi, et ta välja läheb. Esikus vaatas poiss veel korraks telefoni, aga ei proovinud. Ta otsis taskust – järel oli kopikaid, rohkem kollaseid, need kõlisesid küll hästi, ja mõni hele ka. See oli tal oma taskus. Siis müksas ta nii igaks juhuks isa jopet, see kõlises. Poiss võttis ka isa taskust välja ja vaatas üle. Isa tasku oli veel natuke viletsam, kui poisi enda oma. Tal polnud rublatki. Poiss pani isa kopikad tagasi, ja isegi tundis natuke kaasa, sest üks naga võib ju olla vaene ja puha, aga üks mees ei tohiks vist.
Nüüd imekähku, nii kiiresti kui sai, välja. Ta lõi ukse tagaselja kinni ja jooksis koridorist kohe maja nurga taha. Sadas. Kell võis olla umbes viis, aga juba oli hämar. Kuigi nüüd pidi valgemaks minema. Ümberringi olid kõik aknad valged ja küünlad paistsid neist läbi. Poiss oli mütsi koju unustanud, lumi oli tihe ja märg ja sadas kraevahele. Poiss pani käed taskusse, sest see kinnas oli kadunud, juba oktoobris oli see kuhugi jäänud, aga selliseid asju ei saa emale öelda. Ema küsis küll alati, et miks parem käsi sinine on, kui ta väljast tuleb. Parem käsi on sinine siis, kui on kange tahtmine suitsu teha, ja väljas on kakskümmend kraadi külma, ja kinnas on ära kadunud. Suitsud olid soki sees. Poiss pani tobi ette ja läks kesklinna poole. Linnas läks kähku pimedaks.
Selle