Homme. Mart Kivastik
Читать онлайн книгу.
uks kinni kukkus. Katsus kätega enda ümber – seinad. Nii siledad ja valged. Otse tema vastas seisis plika ja toetus uksele. Plika ei püüdnudki sealt välja saada.
Ma tean, ütles mees.
Tead?
Tean, ütles mees.
Mees aitas plikal mantli ära. Mees seisis otse plika selja taga, nagu oleks ta elus nagi ja võttis mantli ja riputas. Plika ei näinudki kuhu, ei tahtnudki.
Võta viiul ka, ütles mees. Ta ütles veel Stiina. Võta viiul ka, Stiina.
Milleks?
Tal hakkab esikus külm, ütles mees. Ja mehe lambil sai valgust tellida. Sai nii teha, et oleks hämar, või siis punane. Mees tegi nii, et oleks hämar ja natukene punane. Nagu küünal. Kui plika nüüd mehe poole vaatas, paistis mees ilus. Kui on hämar ja sa ei näegi, kes ta on, siis muutub ta selliseks, nagu sa kujutled, või ka natuke selliseks nagu tema hääl.
Tahad juua? küsis mees.
Ei.
Mees jõi veidi. Vaatas veel viiulit ja oleks tahtnud seda kuulda.
Mängi midagi, ütles mees.
Miks?
Ma tean muusikast nii palju, et kardan iga inimest, kes midagi mängib. Ma tahaksin sellest lahti saada, ütles mees.
Plika naeratas. Ta ei saanud aru.
Ma ei saanud aru, ütles plika. Ma ei saanud praegu üldse aru, mis sa öelda tahtsid.
Polegi tähtis, ütles mees. Sa parem mängi midagi. Ise istus ja kuulas. Tegi nagu kuulaks, ja valgus oli hämarpunane.
Kas läks paremaks? küsis plika. Läks sul nüüd siis paremaks? Ei läinud paremaks. Tal oli nüüd isegi hea meel, kui plika viiuli tagasi pani. Kuigi ta oli plikast vähemalt sada aastat vanem, polnud tal sellest aimu. Mehel polnud muusikast aimu. Ja nad rääkisid kõiki asju. Mees istus küll üsna plika vastas ja nimetas teda kogu aeg Stiinaks, aga tema nägu oli tumeda varju taga. Nad rääkisid mehest ja mehe tööst, mille peale mees lõi aina käega, sest tal oli kange tahtmine rääkida sellest, kuidas ta päeval kohvikusse oli tulnud. Kuidas ta oli tulnud ja polnud ühtegi vaba lauda peale selle.
Mõtle, milline juhus! ütles mees. Ma oleksin näiteks võinud teise kohvikusse minna või mitte üldse kuskile minna või oleks see saal tühi olnud!
Ja siis? küsis plika.
Ei tea, ütles mees.
Sa oleksid võinud praegu olla juba saja aastane või surnud või veel sündimata. Või elaksid Ameerikas, mulle meeldib nii kohutavalt Ameerika, või hoopis tuhat aastat tagasi. Ja oleks olnud seesama, ütles plika.
Plika tundis, et mehe käsi puudutas juukseid ja nina ja suud. Ja siis silitas käsi tema pead ja plika pani silmad kinni.
Ma ei tahagi koju minna, ütles plika.
Plika silmad olid ikka kinni, aga mees ei öelnud midagi. Ma ei tahaks üldse koju minna, kas kuulsid? küsis plika.
Sa oled üheksateistkümne aastane, ütles mees.
Ma ei tahaks üldse koju minna, kas sa siis ei kuule mis ma sulle räägin? Kuidas sa üldse ei kuulagi, mis ma sulle räägin? küsis plika. Sest plikale meeldis see puur ja see, et ta võis näo vastu selle ust suruda ja olla üksi. Plika võttis mehe käe ja hoidis seda enda põse vastas. Nii pehme käsi. Mehel olid pehmed käed. Nad harutasid plika juuksed lahti ja need läksid sassi ja silmade peale. Plikal olid ju pikad heledad juuksed. Mees hingas ja valus õhk libises plika kaelal.
Ma pole seda kunagi teinud, sosistas plika. Nad olid voodi serval ja mees võttis plika kleidinööbid lahti.
Ma pole seda enne teinud, ütles plika. See oli pehme voodi ning mees võttis ta sülle ja plika värises natuke. Plika värises, sest ta polnud enne voodis olnud, nii. Plika tundis, aga ei näinud, et mees on pikk ja et temast tuleb konjaki lõhna ja mõtles, et, see oleks esimene kord ja värises veel rohkem ning pani käed ümber mehe kaela ja surus seda tugevasti ja peitis pea mehe lõua alla.
Plikal polnud jalgu all. Sest kui ta trepist üles läks, siis lõppes trepp enne otsa, kui ta sinna astuda oli jõudnud. Ja tänavad muutusid lühikeseks või pikaks, igastahes ei olnud nad õige pikkusega. Sellepärast oli tunne, et ta lendab. Tunnis mängis ta valesti ja sõrmed ei kuulanud sõna ja sellest oli tal hea meel. Tal oli hea meel, kui ta klaveril klahve ei leidnud. Käed olid sõrmed unustanud. Mõnikord on nii. Või ainult üks kord? Plika ei teadnud. Selle polnudki tähtsust. Üldse. Ja siis läks ta üle tänava ja seal oli nii palju tuttavaid, issand, ja läks telefonist mööda. Ja tal oleks tarvitsenud vaid korraks helistada. Minna lihtsalt selle telefoni juurde, panna kaks kopikat, ja kohe oleks mees tema kõrval olnud. Plika pööras kannalt tagasi ja helistas. Automaadis oli juba kahekopikane sees. Ta valis numbreid nii, et süda lõi iga numbri juures ühe korra. Ja tal tuli sada luuletust meelde. Plikale meeldisid luuletused.
Plika helistas. Ta pani oma viiuli sinna lähedale ja valis selle numbri. Ümberringi käis inimesi. Tuut…
Käis hulga inimesi, kes kõik vaatasid ja nägid, kuidas ta helistas. Nad kehitasid õlgu, need inimesed. Telefoni juures seisis üks plika ja helistas. Mõnikord plikad helistavad, helistavad ise. Tuut… tuut.
Plika ootas. Ta vaatas mööda nendest kritseldustest kollase telefoniputka seinal, ja läbi halli klaasi paistsid inimesed piirjoonteta ja vormitud, mõra lõikas nad pooleks. Mis loevad inimesed?
Nad said mehega kokku, kusagil keset linna, võib-olla mingi trammiliini kohal, seal traatide sees. Plika hingas mehele vastu.
Halloo, ütles mees.
Plika läks soojaks, mehe hääl jäi tema sisse rääkima.
Plika tõmbas salli lahti ja kuulas, ta tundis end halvasti selles kitsas kollases puuris. Viiulikast vedeles jalus. Plika nõjatas ukse lahti ja tõukas viiulikasti välja. Kast libises kõnniteele, nüüd sai putkas ringi pöörata. Miskit raksatas vaikselt selja taga, plika ei näinud. Ainult mehe hääl muretses – Kas pole midagi juhtunud?
Plika naeratas.
1979
Isa pani raamatu käest ja prillid viskas lauale, sest muidu oleks pidanud küünitama. Raamat püüdis kokku minna. Isa võttis raamatu ja murdis seda, et jälg jääks. Ta väänas raamatult kaaned lahti, see oli päris korralik jälg. Jälg keset tulist lahingut, sest raamat rääkis sõjast. Neljakümne kolmas aasta, kangelane Stalingradi all, loeb armsa naise kirja, ümberringi on kõik surnud. Vaid kahurid pauguvad. Isa istus aluspükste väel. Need olid munadest veninud, ja kui ta nüüd köögi poole vantsis, siis tilbendas säärest välja. Pärast rasket võitlust sakslastega oli isal nälg. Poiss vedeles tugitoolis, silmad kinni. Nagu oleks kinni. Sest ta nägi, et isa vilksatas köögiuksest ja haaras midagi pottidest, kuhu ema praadis, hautas, keetis ja kooris. Nüüd oli tuba tühi. Igaks juhuks hoidis ta veel silmad kinni ja nägi korraks kooli koridori – kuidas tal päevik käes oli ja ta läks kolmandale korrusele seda märkust saama, ja siis trepi peal, kui ta oli Sekuga rääkinud, siis tuligi…
Poiss hüppas püsti, läks esikusse ja jäi telefoni juurde kõhklema. Käed läksid higiseks, süda tagus, ega ta ei kartnud midagi, lihtsalt pisut venitas seda aega, kuigi praegu ei olnud ju siin esikus kedagi. Isa tuli köögist ja nühkis käega suud, ta pühkis suurema rasva ära, mis lõuale oli sattunud. Poiss läks tuppa tagasi. Isa venitas aluspüksid kõrgele üles ja oli nüüd naiskergejõustiklane.
„Ema ütles, et sa pead selle akna lahti tegema, sest muidu läheb tuba haisema,” ütles isa.
Kui ta seda rääkis, seisis ta akna juures ja vaatas tänavale, kuidas lund sajab, või kes akna alla pargib. Seal oli märk, et ei või. Nüüd tuli ta akna juurest ära, istus teise tugitooli ja ütles: „Palun tee nüüd aken lahti, siin haiseb.”
Poiss tegi akna lahti. Isa haaras raamatu järele, aga ei ulatunud. Nad olid kohad ära vahetanud. Kui isa käe välja sirutas, jäi tal nõks raamatust puudu. Järg oli kenasti alles, sest ta oli selle üsna pooleks murdnud.
„Sa