Kuritöö ja karistus. Fjodor Dostojevski
Читать онлайн книгу.
kaob paranedes iga haigus. Küsimuse otsustamiseks aga: kas tekitab haigus kuriteo või on iga kuriteo kaasaskäivaks nähtuseks juba tema loomuse tõttu alati midagi haiguse taolist? – selle küsimuse otsustamiseks ei tundnud ta endas praegu veel küllalt jõudu olevat.
Niisuguste järeldusteni jõudes arvas ta ometi, et temaga isiklikult, tema asjas, ei või sääraseid haiglasi muutusi sündida, et temas jäävad aru ja tahtejõud kogu tema kavatsuse teostamisel puutumata juba ainult sel põhjusel, et see, mis tema on kavatsenud, «pole kuritegu»… Jätame selle arenemiskäigu kõrvale, mille kaudu ta viimase otsuseni jõudis; muidugi oleme juba liiga kaugele ette tõtanud… Lisame ainult juurde, et ürituse faktilised, puhtmateriaalsed raskused mängisid tema mõistuses kõige kõrvalisemat osa. «Tarvitseb nende üle ainult kogu tahtejõu ja mõistusega valitseda, ja nad võidetakse omal ajal kõik, kui ettevõttega üksikasjalikult ja viimase peensuseni tutvuda…» Aga ettevõte ei nihkunud paigast. Oma lõplikke otsuseid uskus ta kõige vähem ja kui aeg kätte jõudis, toimus kõik hoopis teisiti, kuidagi kogemata, isegi peaaegu ootamatult.
Üks kõige tühisemaid asjaolusid ajas ta kitsikusse, enne kui ta trepilt alla jõudis. Perenaise köögi ukse ette jõudes, mis seisis nagu ikka pärani lahti, heitis ta sinna kõõrdi ja ettevaatliku pilgu, et teada saada, kas ehk Nastasja äraolekul perenaine ise köögis viibib, ja kui teda seal ei ole, siis – kas perenaise toa uks on hästi suletud, nii et ta sealtki kuidagi ei saaks pilku välja heita, kui tema kirvest läheb võtma? Aga missugune oli tema imestus, kui ta äkki nägi – Nastasja on mitte ainult köögis, vaid ta on koguni ametiski: võtab korvist pesu välja ja riputab seda nööridele. Näinud Raskolnikovi, pöördus ta ümber, jättis pesuriputamise ja jälgis teda seni, kuni ta mööda läks. Rasklonikov pööras silmad kõrvale ja tegi, nagu ei paneks ta midagi tähele. Kuid asi oli lõpetatud: polnud kirvest! Ta oli jahmunud
«Kust ma küll selle võtsin,» mõtles ta alla väravasse minnes, «kust ma selle peale tulin, et tema sel silmapilgul tingimata kodust ära on? Mispärast, mispärast arvasin ma seda kindlasti?» Ta oli masendatud, isegi nagu alandatud. Tigedalt oleks tahtnud ta iseenda üle naerda… Temas kees rumal loomalik viha.
Mõttes jäi ta väraval seisma. Tänavale minna, muidu, niisama, nagu jalutama, oli talle vastik; koju tagasi minna – veel vastikum. «Ja missugune juhus alatiseks kaduma läheb!» pomises ta eesmärgita väraval seistes, otse majahoidja pimeda toapugeriku vastas, mille uks oli avatud. Äkki ta võpatas. Majahoidja toakeses, mis asus temast paari sammu kaugusel, paistis paremal pool pingi all midagi läikivat… Ta vaatas enda ümber – ei kedagi. Kikivarvul astus ta majahoidja toa juurde, astus kaks sammu mööda treppi alla ja hüüdis nõrgal häälel majahoidjat. «Nii see ongi, pole kodus! Muidugi kusagil lähedal, hoovis, sest uks on ju pärani lahti.» Ülepeakaela tormas ta kirve kallale (see oli kirves) ja tõmbas selle pingi alt välja, kus see seisis kahe puuhalu vahel; siinsamas pani ta selle enne väljaastumist silmusesse, pistis mõlemad käed taskusse ja tuli toast tagasi hoovi; keegi ei pannud teda tähele! «Kui mitte aru, siis kurivaim!» mõtles ta imelikult naeratades. See juhtum julgustas teda väga.
Tänaval kõndis ta tasa ja viisakalt, ilma tõttamata, et mitte mingit kahtlust äratada. Vähe vaatas ta vastutulijaid, püüdes nende nägusid mitte silmitseda ja olla võimalikult nõnda, et teda tähele ei pandaks.Äkki tuli talle ta kübar meelde. «Mu jumal! Tunaeile oli mul ju raha, ei märganud kübara asemele nokkmütsi muretseda!» Rinnast tõusis tal needmine.
Juhuslikult ühe silmaga poekesse vaadates nägi ta, pilku seinakellale heites, et see oli juba kümme minutit seitse läbi. Oli tarvis rutata, aga ühes sellega oli vaja ka ring teha: tuli teisest küljest majale läheneda…
Kui ta varemini oli seda mõttes kujutlenud, siis oli ta mõnikord arvanud, et ta hakkab väga kartma. Aga praegu ei kartnud ta kuigi palju, ei kartnud üldsegi. Ta mõtles sel silmapilgul mingisugustele kõrvalistele asjadele, kuid mitte kauaks. Jussupovi aiast mööda minnes kippus teda isegi väga huvitama suurte purskkaevude ehitamise mõte ja ta arutas mõttes sellest, kui hästi võiksid nad kõikidel väljakutel õhku värskendada.Vähehaaval kaldus ta veendumusele, et kui Suveaeda laiendataks kogu Marsi väljakule ja ühendataks isegi lossi ümbritseva Mihhaili aiaga, siis oleks see linnale kõige kenam ja kasulikum asi. Siin huvitas teda äkki üks küsimus, nimelt, mispärast kaldub inimene – mitte ainult tugeval tarvidusel, vaid isegi millegipärast muidu – kõigis suurtes linnades elama just neis linnajagudes, kus pole aedu ega purskkaeve, vaid kus on pori ja hais ning igasugune roojus? Talle tulid meelde tema oma jalutuskäigud Heinaturul ja silmapilguks tuli ta meelemõistusele tagasi: «Missugune lollus,» mõtles ta. «Ei, parem juba üldse enam mitte mõelda!»
«Nõnda hakkavad vististi need, keda surmanuhtlusele viiakse, mõtetega igasuguste asjade külge, mida nad teel kohtavad,» välgatas tal peast läbi, kuid ainult välgatas; ta ise katsus võimalikult ruttu selle mõtte kustutada… Kuid näe, see on juba ligi, seal on juba maja, seal väravad. Kusagil lõi kell ühe löögi. «Mis see on, kas tõesti juba pool kaheksa? Ei või olla, kindlasti käib ette!»
Õnneks pääses ta väravast hästi läbi.Veel enam, isegi nagu meelega viidi just sel silmapilgul tema ees päratu suurt heinakoormat väravast sisse ning see varjas teda kogu aeg, kui ta oli võlvi alt läbi minemas, ja niipea kui heinakoorem õuele jõudis, lipsas tema, Raskolnikov, paremale poole. Seal, teisel pool heinakoormat, oli kuulda mitme hääle karjumist ja vaidlemist; teda aga ei pannud keegi tähele ja vastu ei tulnud talle hingegi. Palju aknaid, mis vaatasid nelinurksesse hoovi, seisid sel silmapilgul lahti, kuid tema ei tõstnud pead, polnud selleks jõudu. Vanaeide trepp oli ligidal, kohe paremat kätt. Raskolnikov oli juba trepil…
Hinge tagasi tõmmates ja käega pekslevat südant surudes katsus ja kohendas ta veel kord kirvest silmuses ning hakkas ettevaatlikult ja tasa mööda treppi üles minema, iga silmapilk kuulatades. Kuid ka trepp oli sel ajal tühi; kõik uksed olid kinni; kedagi ei tulnud vastu.Tõsi, teisel korral oli tühja korteri uks pärani lahti ja seal töötasid maalrid, kuid need ei vaadanud. Ta seisatas, mõtles ja läks edasi. «Muidugi oleks parem, kui neid siin üldse poleks, aga… nende peal on veel kaks korda.»
Ongi neljas kord, ongi uks ja selle vastas tühi korter. Ka kolmanda korra korter, mis asetses otse vanaeide korteri all, oli kõigi märkide järgi otsustades tühi: nimekaart, mis oli naeltega ukse külge löödud, on ära võetud – välja kolitud!.. Ta hingeldas. Silmapilguks lendas tal mõte peast läbi: «Kas mitte ära minna?» Kuid ta ei andnud endale vastust ja hakkas vanaeide korteri ukse taga kuulatama: surmavaikus. Pärast seda kuulatas alla trepile, kuulatas kaua ja tähelepanelikult… Nüüd vaatas ta viimast korda ümber, kohendas end, hiilis ligi ja katsus veel kord kirvest silmuses. «Kas ma ehk kahvatu olen… väga?» mõtles ta. «Kas ma olen ehk erilises ärevuses? Ta on umbusklik… Kas peaks ehk veel ootama… kuni süda vaiksemaks jääb?..»
Kuid süda ei vaikinud. Seevastu hakkas ta nagu kiuste pekslema ikka tugevamini, tugevamini, tugevamini… Ta ei suutnud enam kannatada, sirutas käe kella juurde ja kõlistas. Poole minuti pärast kõlistas veel kord, kõvemini.
Vastust ei tulnud.Asjata kõlistada oli mõttetu, iseäranis temasugusel. Mõistagi oli vanaeit kodus, kuid ta oli umbusklik ja üksi. Raskolnikov tundis osalt tema harjumusi… ja surus veel kord kõrva vastu ust. Kas olid ta meeled nii teravad (mida üldse oleks raske oletada) või oli tõepoolest kuulda, kuid äkki märkas ta nagu ettevaatlikku käepuutumist luku juures ja nagu riiete kahinat vastu ust. Keegi seisis seespool ust luku juures, nagu tema väljaspoolgi, ja pani nähtavasti kõrva kuulatades vastu ust…
Raskolnikov liigutas end meelega ja pomises midagi kõvemini,et mitte näidata, nagu püüaks ta end peita; pärast kõlistas kolmandat korda, kuid tasa, soliidselt ja kärsituseta.Seda silmapilku hiljemini teravalt, selgelt meelde tuletades jäi see tema mälestusse alatiseks; ta ei suutnud kuidagi mõista, kust võttis ta niipalju kavalust, seda enam, et ta mõistus ajuti nagu tumenes, kuna ta oma keha peaaegu ei tundnudki… Natukese aja pärast oli kuulda, et riiv tõmmatakse ukse eest ära.
VII
Uks avanes, nagu tolgi korral, ainult kitsaks praoks ja jällegi vaatasid kaks teravat ja umbusklikku silma teda tungivalt pimedusest. Siin kaotas Raskolnikov