Kuritöö ja karistus. Fjodor Dostojevski
Читать онлайн книгу.
uksega peaaegu trepile välja tõmbama. Nähes, et eit põiki teele ette seisma jääb ega lase teda mööda, läks ta otseteed temale peale. Eit kargas hirmunult kõrvale, tahtis nagu midagi öelda, kuid nähtavasti ta ei suutnud, vahtides võõrast pärani silmi.
«Tere, Aljona Ivanovna,» lausus Raskolnikov võimalikult ladusalt, kuid hääl ei kuulanud sõna, katkes ja lõi värisema, «ma tõin teile… asja… aga lähme parem siia valgesse…» Ja eite sinnapaika jättes läks ta ilma kutsumata otseteed tuppa. Eit jooksis talle järele; keelepaelad läksid tal lahti.
«Issand! Mis te tahate?.. Kes te olete? Mis teil vaja?»
«Armas aeg,Aljona Ivanovna… Teie tuttav… Raskolnikov… sähke, tõin pandi, mille hiljuti lubasin…» Ja ta ulatas pandi.
Eit pidi silmad pandile heitma, kuid pööras siis ainitise pilgu kutsumata külalisele. Ta vahtis tähelepanelikult, tigedalt ja umbusklikult. Möödus minut; Raskolnikovile näis eide silmis isegi midagi pilketaolist, nagu oleks ta juba kõike aimanud. Raskolnikov tundis, et ta kaotab pea ja et tal hakkab praegu hirm, nii suur hirm, et kui eit veel pool minutit nõnda sõna lausumata vahib, siis jookseb ta tema juurest välja.
«Miks te nõnda vahite, nagu ei tunneks ära?» ütles Raskolnikov äkki kurjalt. «Kui tahate, võtke, kui ei – lähen teiste juurde; mul pole aega.»
Ta ei mõelnud seda rääkida, aga see tuli niisama, äkki, iseenesest.
Eit toibus ja võõra kindel toon julgustas teda nähtavasti.
«Miks sa, isake, nii äkki… Mis see on?» küsis ta panti vaadates.
«Hõbedast paberossitoos: viimasel korral rääkisin ju.»
Eit sirutas käe.
«Aga miks te nii kahvatu olete, isegi käed värisevad! Käisite suplemas või, isake?»
«Palavik,» vastas Raskolnikov katkendlikult. «Tahes-tahtmata lähed kahvatuks, kui enam süüa ei ole,» lisas ta juurde, vaevalt sõnu hääldades. Jõud kadus tal. Kuid vastus tundus usutavana; eit võttis pandi.
«Mis see on?» küsis ta ja heitis tungiva pilgu Raskolnikovile, kuna ta ise panti käes kaalus.
«Asi… paberossitoos… hõbedane… vaadake.»
«Nagu polekski teine hõbedane… küll on õige teisele paberit ümber ajanud!»
Nööri lahti võtta püüdes pöördus ta akna alla, valgusele lähemale (sumbunud õhule vaatamata olid kõik aknad kinni) ning jättis Raskolnikovi üksinda, seistes seljaga tema poole. See võttis palituhõlmad lahti ja vabastas kirve silmusest, kuid ei võtnud päris välja, vaid hoidis parema käega hõlma all. Ta käed olid kohutavalt nõrgad; ise tundis ta, kuidas nad iga silmapilguga ikka enam ja enam tuimenesid ja kangestusid. Ta kartis, et laseb kirve lahti ja pillab maha… äkki hakkas pea nagu ringi käima.
«Mis ta küll siia ümber on mässinud!» hüüdis eit pahaselt ja liigutas end tema poole.
Ainustki silmapilku ei võinud enam kaotada. Raskolnikov tõmbas kirve silmusest, tõstis kahe käega üles, vaevalt iseend tundes, ja laskis peaaegu ilma jõupingutuseta, peaaegu masinlikult silmaga pähe langeda.Jõudu nagu poleks tal siin olnudki. Aga niipea kui oli kirve langetanud, tekkis temas ka kohe jõud.
Nagu ikka oli vanaeit ka täna palja peaga. Tema heledad, hallikad, hõredad juuksed, mis harjumuse kohaselt õliga paksult sisse võitud, olid rotisabana tutti tehtud ja üles pandud sarvest kammitükiga, mis praegugi veel kuklas seisis. Hoop läks just lagipähe, milleks kaasa aitas eide väike kasv. Ta karjatas, kuid väga nõrgalt, ja laskus äkki kogu kehaga põrandale, ehk ta küll enne jõudis käed pea juurde tõsta. Teises käes hoidis ta ikka veel «panti». Nüüd lõi Raskolnikov teda juba kõigest jõust – korra ja kaks, ikka kirvesilmaga ja ikka lagipähe. Veri purskus kui ümberlükatud klaasist ja keha pöördus selili. Raskolnikov taganes eemale, laskis keha maha langeda ja kummardus siis tema näo juurde: eit oli juba surnud. Silmad olid pärani lahti, nagu tahaksid nad välja karata, aga otsaesine ja nägu olid kortsus ja krambist moonutatud.
Ta pani kirve põrandale, surnu kõrvale, ja pistis kiiresti talle käe taskusse, hoidudes sealjuures verega määrdumise eest, pistis käe samasse paremasse taskusse, kust eit möödunud korral oli võtmed välja tõmmanud. Raskolnikovi mõistus oli täiesti selge, polnud enam ei ajutist arukaotust ega peapööritust, kuid käed värisesid ikka veel. Pärast tuli tal meelde, et ta tol korral oli isegi väga tähelepanelik ja ettevaatlik, püüdes aina hoiduda verega määrdumise eest…Võtmed võttis ta kohe taskust välja; nagu varemaltki olid nad ka nüüd ühes kimbus, ühes terasrõngas. Võtmetega jooksis ta kohe magamistuppa. See oli väga väike tuba ja seal seisis suur ikoonide kapp. Teises seinas oli väga puhas suur voodi, sellel lappidest kokku aetud vateeritud siidtekk peal. Kolmandas seinas seisis kummut. Imelik, niipea kui ta hakkas võtmeid kummuti lukuauku katsuma, kuuldes sealjuures raua kõlinat, jooksis nagu kramp tal läbi keha. Äkki tahtis ta kõik jätta ja ära minna. Kuid see oli ainult silmapilguks; aga ära minna oli juba hilja. Ta naerataski enda üle, kui äkki üks teine ärev mõte tal pähe lõi. Talle näis, nagu oleks eit alles elus ja võiks veel meelemärkusele tulla. Jättes võtmed ja kummuti sinnapaika, jooksis ta tagasi laiba juurde, haaras kirve pihku ja tõstis ta üles, kuid ei langetanud seda ometi enam lamaja pihta. Polnud kahtlust, eit oli surnud. Tema juurde kummardudes ja teda jällegi silmitsedes nägi ta, et pealuu on purustatud ning pisut viltugi pööratud. Peaaegu pidi ta sõrmega katsuma, kuid tõmbas käe tagasi, ilma selletagi oli kõik näha.Verd oli seks ajaks juba terve loik voolanud.Äkki märkas ta tema kaelas paela; tõmbas seda, kuid see oli kõva, ei katkenud, pealegi oli ta verega läbi ligunenud. Ta katsus teda niisama põuest välja kiskuda, kuid miski takistas, hakkas teine kuhugi kinni. Kärsituses tahtis ta jällegi kirve tõsta, et sellega nööri lüüa, vastu ihu, ülevalt alla, kuid ei söandanud ja käsi ning kirvest verega määrides lõikas ta viimaks suure vaevaga paela katki, ilma et korjusesse oleks puutunud, ja võttis ta kaelast; ta polnud eksinud – rahakott. Nööri otsas oli kaks risti, üks küpressist, teine vasest, ja peale selle väike emailitud pühapilt; siinsamas, ühes nendega, rippusid ka väike seemisnahkne võidunud rahakott, terasrõngake ja sõrmus. Rahakott oli pungil täis; Raskolnikov pistis selle ilma avamata oma taskusse, ristid viskas eide rinnale ja kirvest ühes võttes ruttas magamistuppa tagasi.
Ta ruttas väga, võttis võtmed ja hakkas jällegi nendega toimetama. Aga ikka lõppes kõik õnnetult: võtmed ei läinud lukuauku. Mitte just et käed oleksid niivõrd värisenud, kuid ta eksis: näiteks näeb, et see võti ei kõlba, aga ikka katsub, topib.Äkki tuli tal meelde ja ta sai aru, et see suur võti, see hambulise keelega, mis ripub ühes teistega, väikestega, ei peaks mingil tingimusel kummutile kuuluma (nagu see tal ka möödunud korral pähe turgatas), vaid see peab olema mõne kirstu oma, kuhu võib-olla ongi ehk kõik peidetud. Ta jättis kummuti sinnapaika ja puges kohe sängi alla, sest ta teadis, et eided hoiavad harilikult ikka oma kirste aseme all. Nii see oligi: seal seisis kaunis suur kast, enam kui arssin pikk, kumera kaanega, punase seemisnahaga üle tõmmatud, millesse olid tipitud terasnaelad. Hambuline võti oli paras ja avas kirstu. Valge lina all oli kõige peal punase riidega ääristatud jänesenahkne kasukas; selle all olid siidriided, siis sall ja edasi, allpool, nähtavasti ainult vanad kodinad. Kõigepealt tõttas ta oma veriseid käsi vastu punast kasukariiet pühkima. «Punane, noh, ja punasel ei torka nii silma,» tärkasid mõtted ja äkki tuli ta meelemõistusele: «Issand! Hulluks lähen või?» mõtles ta hirmunult.
Kuid niipea kui ta neid kodinaid liigutas, veeres kasuka alt äkki kulduur välja. Nüüd hakkas ta kõike ümber pöörama. Tõepoolest, kodinate vahele olid pandud kuldasjad – vististi kõik pandid, väljaostetud ja väljaostmata käevõrud, ketid, kõrvarõngad, nõelad jne. Mõned olid tupes, mõned ajalehepaberisse mässitud, kuid korralikult ja hoolikalt, kahekordsesse paberisse ja lintidega kinni seotud. Viibimata hakkas ta neid endale püksi- ja palitutaskuisse toppima, ilma et oleks valinud ja tuppesid või pabereid avanud: aga ta ei jõudnud neid kuigi palju kastist võtta…
Äkki kostis, et seal toas, kus oli eit, käiakse. Ta peatus ja jäi vait nagu surnu. Kuid kõik oli vaikne, tähendab – eksitus. Siis kostis selgesti kerge karjatus või