Kuritöö ja karistus. Fjodor Dostojevski
Читать онлайн книгу.
laskuda, kuid hakkas naerma – mitte palvetamise pärast, vaid iseenda üle. Ta hakkas ruttu riideid selga ajama. «Kui kaon, siis kaon, ükskõik! Sokk on vaja jalga tõmmata!» tuli tal korraga mõte, «tolmus hõõrdub veel rohkem ära ja märgid kaovad täiesti.» Kuid niipea kui ta soki jalga sai, tõmbas ta selle kohe jälle ära, täis jälkust ja ahastust. Tõmbas ära, kuid mõistes, et teist ei ole, võttis ja pani uuesti soki jalga – ning hakkas jällegi naerma. «See on kõik tinglikult, suhteliselt, ainult vormiliselt,» arutas ta nagu möödaminnes, ainult mõtte servaga, kuna ta ise tervest kehast värises, «tõmbasin ju jalga! Lõppes ju sellega, et tõmbasin jalga!» Naer vaheldus siiski kohe meeleheitega. «Ei, jõud ei saa vastu…» mõtles ta. Ta jalad värisesid. «Hirmust,» pomises ta endamisi. Pea valutas ja käis palaviku tõttu ümber. «See on kavalus! Nad tahavad mind kavalusega lõksu meelitada ja äkki kõiges tabada,» jätkas ta trepile minnes endamisi. «Halb, et ma peaaegu jampsin… nõnda võin ma teab mis rumalust lobiseda…»
Trepil tuli tal meelde, et ta jätab asjad niisama, tapeedi auku, «kuid kui tema seljataga korraldatakse ehk läbiotsimine,» välgatas tal peas ja ta jäi seisma. Äkki valdas teda niisugune meeleheide ja niisugune hukkumise künism, kui nõnda võiks öelda, et ta ainult lõi käega ja läks edasi.
«Kui ometi rutem!»
Tänaval oli jällegi väljakannatamatu kuumus; oleks ometi tilgakegi neil päevil vihma tulnud! Jällegi tolm, telliskivi ja lubi, jällegi poekeste ja kõrtside hais, jällegi igal sammul joobnud, soomlased-rändkaubitsejad, poolröötsakil voorimehed. Päike paistis heledalt talle silma, nii et valus oli vaadata ja ta pea hakkas sootuks ringi käima – harilik nähtus haigeil pärast palavikku, kui nad äkki tänavale päikesepaistele lähevad.
Eilsetänavanurgani jõudes vaatas ta piinava ärevusega sinnapoole, seda maja… ja pööras siis silmad kohe kõrvale.
«Kui küsitakse, võib-olla ehk ütlengi,» mõtles ta politseijaoskonna juurde jõudes.
Sinna oli umbes veerand versta maad. Hiljuti oli jaoskond uude kohta kolinud, uude majja, neljandale korrale. Vanas kohas oli Raskolnikov millalgi korraks sees käinud, kuid väga ammu.Väravast sisse astudes nägi ta paremat kätt treppi, kust keegi mees alla tuli, raamat käes: «Kojamees, tähendab; tähendab, siin ongi jaoskond,» ja ta hakkas hea õnne peale mööda treppi üles minema. Mitte kelleltki ei tahtnud ta midagi küsida.
«Lähen, langen põlvili ja jutustan kõik…» mõtles ta neljandale korrale minnes.
Trepp oli kitsas, järsk ja üleni toidujäätmeid täis. Kõigi korterite köögid kõigil neljal korral avasid oma uksed siia trepile ja need seisid terved päevad lahti. Seepärast oli õhk väga sumbunud. Üles ja alla liikusid kojamehed, raamatud kaenla all, käskjalad ja igasugused muud jaoskonna külastajad, nii mehed kui ka naised. Politseijaoskonna uks oli pärani lahti. Raskolnikov astus sisse ja peatus esikus. Siin seisid ja ootasid oma järge mingisugused lihtmehed. Ka siin oli õhk väga sumbunud; peale selle torkas veel läilastavalt ninasse hiljuti võõbatud tubade värske haiseva värnitsaga tehtud värvi lõhn. Pärast lühikest ootamist otsustas ta edasi liikuda, järgmisse tuppa. Toad olid kõik pisitillukesed ja madalad. Suur kärsitus kiskus teda aina edasi. Keegi ei pannud teda tähele. Teises toas istusid ja kirjutasid mingisugused kirjutajad, kes olid ehk ainult pisut temast paremini riietatud – välimuselt mingisugune imelik rahvas. Ta pöördus ühe poole neist.
«Mida soovid?»
Raskolnikov näitas politseijaoskonna teatelehte.
«Teie olete üliõpilane?» küsis see teatelehte vaadates.
«Jah, endine üliõpilane.»
Kirjutaja laskis silmad temast üle käia, kuigi ilma vähimagi uudishimuta. See oli väga sassis peaga inimene, pilgus mingisugune kinnisidee.
«Sellelt ei saa midagi teada, sest temale on see ükskõik,» mõtles Raskolnikov.
«Minge sinna, sekretäri juurde,» ütles kirjutaja ja näitas näpuga edasi, viimase toa poole.
Ta astus sinna tuppa (arvult neljandasse), mis oli väike ja rahvast kubinal täis – pisut puhtamalt riietatud rahvast kui eelmistes tubades. Külaliste seas oli ka kaks daami. Üks, vaeses leinariides, istus laua ääres sekretäri vastas ja kirjutas midagi selle etteütlemisel. Teine daam, väga tüse ja lõkendavalt punane, laikudega põskedel, nähtavasti mingisugune tähtis isik, oli kuidagi nagu liiga toredalt riietatud, alustassikese-suuruse pressiga rinnal; tema seisis kõrval ja ootas midagi. Raskolnikov pistis oma teatelehe sekretäri nina alla. See heitis lehele kerge pilgu ja ütles: «Oodake,» ning tegeles leinava daamiga edasi.
Raskolnikov hingas kergemalt. «Vististi mitte see!» Vähehaaval muutus ta julgemaks – kõigest jõust püüdis ta ennast manitseda julgusele ja aru pähe võtta.
«Mõni rumalus, mõni kõige väiksem ettevaatamatus ja ma võin kõik välja anda! Hm!.. Kahju, et siin õhku pole,» lisas ta juurde, «sumbunud… Pea käib veel rohkem ringi… ja mõistus ka…»
Ta tundis eneses suurt korratust, kartis enda üle võimu kaotada. Ta katsus millestki kinni haarata ja millestki mõelda, millestki üsna kõrvalisest asjast, kuid see ei õnnestunud sugugi. Muuseas huvitas teda sekretär väga: ta püüdis tema näost midagi aimata, teda läbi näha. See oli noor inimene, aastat kakskümmend kaks vana, tõmmu ja liikuva näoga, mis paistis aastatest vanemana, moepäraselt edevalt riides, juustes lauk kuni kuklataguseni, kammitud ja õlitatud, hulk lihtsaid kividega sõrmuseid valgeis, harjaga puhastatud sõrmis ja kuldkett vestil. Uhe välismaalasega rääkis ta isegi paar sõna prantsuse keelt ning seda väga rahuldavalt.
«Luiza Ivanovna, ehk istuksite,» ütles ta nagu muuseas toredale lõkendavalt punasele daamile, kes ikka veel seisis, nagu ei julgeks ta ise istuda, ehk küll tool oli tema kõrval.
«Ich danke,» 8 vastas see ja laskus vaikselt siidikahinal toolile. Tema helesinised valgete pitsidega ehitud riided laienesid tooli ümber õhupallina ja võtsid peaaegu poole tuba enda alla. Temast hoovas lõhnaõli aroomi. Kuid daam pelgas nähtavasti, et ta pool tuba enda alla võtab ja et nõnda lõhnab, ning ta naeratus oli arg ja häbematu korraga, ent nähtavasti rahutu.
Leinariides daam lõpetas viimaks ja hakkas üles tõusma.Äkki tuli müraga ja väga uljalt sisse ohvitser, igal sammul kuidagi iseäralikult oma õlgu pöörates, ta viskas tärniga mütsi lauale ja istus tugitooli. Teda nähes kargas tore daam toolilt ja hakkas mingisuguse erilise rõõmujoovastusega nikse tegema; kuid ohvitser ei pööranud temale vähematki tähelepanu ja daam ei julgenud tema juuresolekul enam istuda. See oli jaoskonnaülema abi; punakad vurrud põikloodis mõlemale poole laiali; väga peente joontega nägu, milles aga peale teatava häbematuse ometi midagi iseäralikku ei avaldunud. Ta vaatas Raskolnikovi kõõrdi, osalt pahaseltki: selle ülikond oli juba liiga halb ja alandlikkusest hoolimata ei seisnud ta siiski veel küllalt oma ülikonna kohaselt; ettevaatamatuse tõttu silmitses Raskolnikov ohvitseri liiga kaua ja ainiti, nii et see seda isegi pahaks pani.
«Mis sina tahad?» hüüdis ohvitser talle, vististi imestudes, et niisugune närukael ei mõtlegi tema piksepilgu ees kohmetuda.
«Kutsuti… teatelehega…» vastas Raskolnikov kuidagi.
«See on rahanõudmise asi, nõutakse üliõpilaselt,» ruttas sekretär seletama, tõstes pea paberilt. «Vaat siin!» ja ta viskas Raskolnikovile kaustiku, näidates selles mingit kohta. «Lugege läbi!»
«Raha? Mis raha?» mõtles Raskolnikov. «Kuid… tähendab, kindlasti mitte see!» Ja ta võpatas rõõmu pärast. Äkki hakkas tal ütlemata kerge. Tal oleks nagu koorem seljast langenud.
«Aga mis kella ajal teid on kästud tulla, armuline härra?» hüüdis talle porutšik9, kes ikka enam ja enam end haavatuna tundis. «Teile kirjutatakse üheksa, aga teie tulete kell kaksteist!»
«Teateleht toodi mulle ainult veerand tundi tagasi,» vastas Raskolnikov valjusti ja üle õla, sest ka tema sai endalegi ootamatult vihaseks ja leidis selles mingisugust naudingut. «On sellestki küll, et
«Ma tänan» (sks. k.).
Porutšik – tsaariaegne ohvitseri auaste.