---

Скачать книгу

---

olemise aluse mõiste arenes tuhandete aastate jooksul, jõudes tänapäevase arusaamani mittemateriaalsest teadvusest, kehatust hingest. Kõnekas on asjaolu, et nii ilmalike kui ka religioossete mõtlejate jaoks on see abstraktsioon saanud tähtsamaks kui füüsiline keha, täpselt samamoodi nagu asja “väärtus” on olulisem kui tema füüsikalised omadused.

      Sissejuhatuses mainisin ideed, et oleme oma raha kuvandiga loonud jumala, ennenägematu liikumapaneva jõu, mis annab maailmale elu; nähtamatu käe, mis korrastab inimtegevust, olles ise mittemateriaalne, kuid kõikjal kohal olev. Rahale ja vaimule ühiste omaduste omistamine ulatub otsapidi presokraatikuteni, kelle ideed kujunesid täpselt samal ajal, kui raha ühiskonnas võimust võttis. Seafordi sõnul olid presokraatikud esimesed, kes eristasid olemust ja näivust ning konkreetset ja abstraktset. Homerosel ei olnud seda eristust isegi varjatud kujul. Abstraktse primaarsust rõhutasid kõik varased filosoofid, seda näeme Anaximandrose apeiron’ist kuni Herakleitose logos’e ja Pythagorase tõdemuseni “kõik on arv”. Nad pidasid seda ennenägematuks printsiibiks, mis juhib maailmakorraldust. Need ideed on kodeeritud meie tsivilisatsiooni DNAsse. Me näeme, et finantssektor on suurem kui tegelik majandus, finantsderivatiivide koguväärtus ületab kümnekordselt maailma sisemajanduse kogutoodangu ning ühiskond tunnustab enim Wall Streeti võlureid, kes tegelevad üksnes sümbolitega manipuleerimisega. Arvuti taga istuva kaupleja jaoks kehtib tõesti see, mis Pythagoras ütles – kõik on arv.

      Vaimu mateeria ees primaarseks pidav mõtteviis ilmneb muu hulgas idees, mille järgi peetakse majandusreformi küll vajalikuks, kuid märksa tähtsamaks peetakse muutusi inimeste teadvuses. Minu arvates on selline seisukoht ekslik, sest põhineb vääral dihhotoomial teadvuse ja tegutsemise vahel, üldisemalt vaimu ja mateeria vahel. Sügavamal tasandil on raha ja teadvus läbi põimunud. Need on teineteisega lahutamatult seotud.

      Monetaarse abstraktsiooni areng sobitub laiemasse metaajaloolisse konteksti. Raha poleks saanud areneda, kui selle aluseks poleks olnud sõnade ja arvude kujul esinenud abstraktsiooni. Arvud ja sildid sunnivad meid reaalsest maailmast kaugemale vaatama ja valmistavad meie vaimu ette abstraktseks mõtlemiseks. Nimisõna kasutamine juba vihjab sama nimetusega asjade identsusele. Kui ütleme, et meil on viis asja, muudab see igaühe neist asjadest nimetuseks. Me hakkame objekte pidama mingi kategooria esindajateks, mitte ainulaadseteks ja eraldiseisvateks. Seega, kuigi standardsete üldkategooriate määratlemine ei alanud raha sünniga, on raha nende kontseptuaalset domineerimist oluliselt kiirendanud. Lisaks kaasnes raha homogeensusega standardsete kaupade kiire areng. Enne tööstusajastut oli standardsus vähem viimistletud, kuid tänapäeval on tööstustooted praktiliselt identsed ning aitavad raha valet tõena esitada.

      Kui mõtleme tuleviku rahale, peame meeles pidama, et raha suudab homogeenseks muuta kõik asjad, millega kokku puutub. Võib-olla tuleks raha kasutada ainult selliste asjade puhul, mis peavadki olema standardsed, mõõdetavad ja üldised; võib-olla peaks isiklike ja ainulaadsete asjade ringluses kasutama teistsugust tüüpi raha või raha üldse mitte kasutama. Me saame võrrelda ainult hindu, mis põhinevad standardsetel kogustel. Seega, kui saame sellest rohkem, saame midagi, mis pole mõõdetav; oleme saanud boonust, midagi sellist, mille eest me pole maksnud. Teisisõnu, oleme saanud kingituse. Kui ostame kunstiteose, siis seda pelgaks kaubaks pidades tundub, et maksime liiga palju; kui see on aga tõeline kunst, maksime kindlasti liiga vähe. Samamoodi võime osta seksi, kuid mitte armastust; kaloreid, kuid mitte tõelist toitu. Me oleme vaesed, kui arvestame mõõtmatuid asju, hindamatuid asju, selliseid asju, mida raha eest ei saa. Meil on külluses asju, mida saab raha eest osta, kuid ka see küllus on ebaühtlaselt jaotunud; paljud inimesed on vaesed ka selles suhtes.27

      Raha muudab homogeenseks kõik asjad, millega kokku puutub, samamoodi muudab see homogeenseks ja isikupäratuks inimesed, kes raha kasutavad. Raha hõlbustab äritehinguid, mis on kõigist teistest sidemetest lahti seotud.28 Inimestest saavad üksnes tehingu osapooled. Kui kingituste andmist ja saamist iseloomustavad mitmesugused motiivid, siis puhta äritehingu puhul on kõik osapooled identsed: igaüks tahab parimat kaupa teha. Majandusteadlased peavad seda raha tekitatud homogeensust tegutsemise taganttõukajaks. Kogu raha arengu ajalugu alates bartertehingutest eeldab, et omakasu on inimloomusele olemuslik. Kui puudub väärtuse standard, tahavad eri inimesed erinevaid asju. Kui raha saab vahetada iga asja vastu, tahavad kõik inimesed sama – raha.

      Seaford kirjutab: “Rahal puuduvad igasugused isiklikud seosed; see ei tee asjadel vahet; seda võib vahetada ükskõik kellega ükskõik mille vastu; see ei hooli inimeste mitterahalistest suhetest.”29 Erinevalt kõigist teistest objektidest ei jää rahale mingit jälge tema päritolust ega inimestest, kelle käest see on läbi käinud. Kui kingituse puhul tundub, et see on osa kinkijast, siis raha on igaühe puhul sama. Kui mul on pangas 2000 dollarit, millest poole sain sõbralt ja teise poole vaenlaselt, siis ma ei saa vaenlase antud tuhandet esimesena ära kulutada. Kõik dollarid on identsed.

      Võib-olla teevad targasti need inimesed, kes püüavad äri ja sõprust lahus hoida, kartes paratamatut konflikti raha ja isiklike suhete vahel. Raha muudab suhted ebaisikuliseks, muutes inimesed tehingupoolteks, keda tõukab tagant universaalne omakasu. Kui ma püüan sinu arvel kasu saada, kuidas me saame siis sõbrad olla? Kui me oma monetariseerunud ühiskonnas rahuldame kõik oma vajadused raha abil, kust me saame isiklikke kingitusi, millel võiks rajaneda sõprus?

      Peame aksioomiks, et igasugune kasumotiiv on isikliku heatahtliku motiiviga vastuolus, sellest ka ütlus “ära võta isiklikult, see on üksnes äri”. On tekkinud eetilise äri liikumine ja eetilise investeerimise liikumine, mis püüavad armastuse ja kasumi vastasseisu vähendada. Kuigi nende motiivid võivad väga siirad olla, kipuvad need ikkagi minema suhtekorralduse, eksitamise ja eneseõigustamise teed. See ei ole juhus. Kirjeldan hiljem hukutavat vastuolu, mille toob kaasa katse eetiliselt investeerida. Tasub tähele panna kõike, mis tundub kahtlane, nagu näiteks igasugused üleskutsed stiilis “ela hästi, tehes head”.

      Iga kord, kui puutume kokku mõne näiliselt altruistliku ettevõtmisega, kipume mõtlema: “Mida nad tegelikult taotlevad?” Millisel varjatud viisil nad sellega raha teenivad? Millal nad tulevad raha küsima? Peaaegu alati tekib inimestel kahtlus, et kõike tehakse tegelikult raha pärast. Usume, et inimesi kannustab alati omakasu, seetõttu oleme sügavalt liigutatud, kui keegi käitub nii suuremeelselt või heldelt, et seda lihtsalt ei saa kuidagi kasuahnuseks pidada. See, et keegi annab midagi ära ilma vastutasu eeldamata, tundub ebaratsionaalne, isegi uskumatu. Lewis Hyde ütleb selle kohta nii: “Liigkasuvõtmise impeeriumis puudutab pehmesüdamelise inimese sentimentaalsus meid seetõttu, et räägib sellest, millest oleme ilma jäänud.”30

      Omakasupüüdlike motiivide eeldamine on niivõrd levinud, et peegeldab arusaama rahast kui universaalsest eesmärgist. Meenuta oma kooliaegset vestlust karjäärinõustajaga, kuidas rääkisid oma annetest, kaaludes võimalusi elatise teenimiseks (st nende rahaks vahetamiseks). Selline mõttemall on sügavale juurdunud. Kui mu teismeline poeg Jimi näitab mulle omatehtud arvutimänge, taban end mõtlemas sellele, kuidas ta saaks neid müüa ja milliseid programmeerimisoskusi ta peaks turul konkureerimiseks juurde õppima. Peaaegu alati, kui kellelgi tuleb põnev idee, mõtleb ta kohe, kuidas saaks sellega raha teenida. Kuid kui kunstiteose loomisel pole kasu enam kõrvalsaadus, vaid sellest saab eesmärk, ei ole enam tegu mitte kunsti, vaid enesemüümisega. Robert Graves kohaldab seda printsiipi elule üldisemalt: “Sa valid töö, mis annab püsiva sissetuleku, ning vabal ajal oled imetletud jumalanna teenistuses. Kuid sinu kirg nõuab kas täielikku pühendumist või täielikku loobumist.”31

      Raha kui universaalne eesmärk kajastub ka meie keeles. Me räägime ideede rahaksmuutmisest ja peame kasutut millekski ülearuseks. Majanduses kajastub see uskumusena, et omakasu on ekvivalentne rahaga. Sama mõtteviis on lahutamatu ka teadusest, kus see on omakasu taastootmise võti. Universaalse eesmärgi mõiste on ka siin võimust võtnud.

      Pole sugugi ilmne, et elul üldse on mingi universaalne eesmärk (olgu see siis raha või miski muu). See idee tekkis nähtavasti umbes samal ajal kui raha. Võib-olla filosoofid saidki selle idee

---

Скачать книгу