Mossad. Iisraeli salateenistuse tähtsaimad operatsioonid. Michael Bar-Zohar
Читать онлайн книгу.
Shin Beti juht. Mossad ei olnud jõudnud õieti veel funktsioneerimagi hakata, kui Ben-Gurion langetas ootamatu otsuse ja määras Isseri pärast Reuven Shiloah lahkumist Mossadi juhiks. Avalikkusele öeldi, et Shiloah sattus autoõnnetusse ja ei ole Mossadi juhina võimeline jätkama tervislikel põhjustel, ent Mossadis levisid kuulujutud, et Isser olla ise Shiloah troonilt tõuganud. Ta olevat Ben-Gurionile rääkinud, et ramsad on küll erudeeritud ja tore mees, kuid ta ei suuda salaagente piisavalt efektiivselt juhtida ega viia läbi keerulisi operatsioone.
Isseri juhtimise all võttis Mossad lõpliku kuju. Organisatsioon koosnes viiest teenistusest: Mossadist, Shabakist, Amanist (sõjaluure), politsei eriüksusest ning välisministeeriumi uurimisdivisjonist. Kõige olulisemateks peeti neist Mossadi, Amani ja Shabaki, ülejäänud olid teisejärgulised. Viie teenistuse juhid ja nende asetäitjad moodustasid julgeolekuteenistuse juhatuse. Juhatuse esimeheks määrati Isser. Kui Ben-Gurion Väikese Isseri ametisse määras, ütles ta: „Mõistagi juhid sa lisaks Mossadile ka edasi Shabaki.”
Isser määras küll Shabakile direktori, kuid tegelik võim oli ikkagi tema enda käes. Väikesest Isserist sai Iisraeli salateenistuse ainuvalitseja. „Pygmalion” oli üks paljudest olulistest salaoperatsioonidest, mida Isser Iisraeli riigi alguspäevil juhtis. Enamasti käis võitlus Vene salaluurega, terve hulk vene spioone vahistati, vangistati või saadeti riigist välja. Kuid mitte kõik salaagendid ei töötanud Venemaa heaks ja ammugi ei lõppenud nende kõigi lugu õnnelikult.
Ühel 1954. aasta detsembri pärastlõunal tiirles Ida-Vahemere kohal üksik kaubalennuk. Kui piloodid olid veendunud, et piirkonnas ei liigu ühtegi alust, avasid nad lennukiluugi ja lasid ühel pakil kukkuda merre – see oli surnukeha. Seejärel pööras lennuk nina tuldud suunda tagasi ja maandus tund aega hiljem Iisraelis, mis tähistas operatsioon „Insener” (mitte selle õige nimi) edukat lõppemist. Kõnealust operatsiooni hoiti üle 50 aasta saladuses.
1949. aastal saabusid Haifasse kolm Bulgaaria juudi perekonnast pärit venda. Kõige vanem vend Alexander Israel oli äsja lõpetanud Sofia tehnikakooli. Ta astus sõjaväkke, sai kapteniks ja hakkas teenima Iisraeli mereväes. Kapten Israel oli nägus ja äärmiselt sümpaatne noormees. Ülemused pidasid temast väga lugu ning ta suunati tööle ülisalajasse sõjaelektroonika ning uute relvade välja töötamisega tegelevasse uurimiskeskusesse. Tänu kõrgele ametikohale oli tal ligipääs äärmiselt salajastele materjalidele. Alexander muutis eesnime heebreapäraseks Avneriks ja abiellus 1953. aastal Türgist pärit noore kaunitari Matilda Arditiga. Noorpaar jäi elama Haifasse Iisraeli suurima mereväebaasi lähedusse.
Matilda ei teadnud oma karismaatilise abikaasa ebameeldivamatest iseloomuomadustest midagi ja armastas teda jäägitult. Naisel ei olnud mehe pikast ja värvikast politseitoimikust aimugi. Avner Israeli oli süüdistatud terves reas kelmustes ja pettustes, näiteks selles, et ta üüris sama korterit välja korraga mitmele üürnikule ja esines külmkappide müügimehena ning kogus inimestelt kohale toimetamata külmikute eest ettemaksu. Loomulikult ei olnud mingeid külmkappe olemaski ja Avner lasi rahaga lihtsalt jalga. Üks süüasi jõudis ka kohtusse, kuhu ta pidi ilmuma 8. novembril 1954. aastal.
Lapseootel Matilda ei teadnud midagi mehe kuritegelikust minevikust ega ka sellest, et tal oli Itaalia saatkonnas töötava nägusa ametnikupreiliga salasuhe. Avner isegi kosis teda ja itaallanna oli valmis temaga abielluma tingimusel, et mees hakkab katoliiklaseks. Noore Avneri jaoks ei olnud see mingi probleem. Ta oli Bulgaarias elades juba korra usutunnistust vahetanud, kui oli sunnitud abielluma ühe kristliku tütarlapsega, kelle ta oli võrgutanud. Tütarlapse suguvõsa nõudis peaaegu relvaähvardusel, et Avner ristiusu vastu võtaks ja tüdrukuga abielluks. Kohe pärast pulmi põgenes mees Sofiast, mille peale noor naine sooritas enesetapu. Pärast seda pöördus Avner tagasi nii Sofiasse ja kui ka juudiusku.
Nüüd tegi ta seda taas. Avner sõitis koos armukesega Jeruusalemma, lasi end Terra Santa koguduses ristida ja muutis nime Ivoriks. Seejärel pöördus ta kirikust saadud ristimistunnistusega kodakondsusametisse, kus talle väljastati pass, millel ilutses juba uus nimi − Alexander Ivor. Pulmad itaallannaga pidid toimuma 1954. aasta 7. novembril ja Avneri kohtuistung pidi algama 8. novembril. Avner Israel ehk Alexander Ivoril ei olnud aga plaanis kumbagi sündmust oma kohalolekuga austada. Ta leidis, et nüüd on paras aeg pildilt kaduda.
Oktoobri lõpus läks kapten Avner kahenädalasele puhkusele. Tal endal küll välisviisat ei olnud, kuid Alexander Ivoril oli peale viisa veel terve hulk isikut tõendavaid dokumente, muist neist ehtsad, muist võltsitud. Ta ostis lennupileti Rooma ja lahkus nii abikaasa kui ka „kihlatu”teadmata 4. novembril. Kui itaallanna avastas, et peigmees on kadunud, hakkas ta mehe jälgi ajama. Lõpuks pöördus ta Haifa politsei poole, kelle abiga leiti mehe kodune aadress. Mõistagi oli noore naise üllatus suur, kui seal tuli uksele seitsmendat kuud rase proua Matilda Israel.
Rooma jõudes kadus Avner Israel silmapiirilt, kuid mitte kauaks. Mossadi Roomas resideerival agendil oli Itaalia araablastest diplomaatide hulgas häid sidemeid.
17. novembril jõudis Mossadi Tel Avivis asuvasse peakorterisse pakiline sõnum: „Iisraeli sõjaväeohvitser Alexander Ivor, Ivon või Ivy on Roomas ja püüab Egiptuse sõjaväeatašeele sõjalist salainfot müüa.”
Ramsad ja uus Shabaki direktor Amos Manor ühendasid jõud, et selgitada välja, kes see isik on. Paari päevaga tehti Avneri isik kindlaks ja saadi teada, et tegemist on Iisraeli mereväeohvitseriga. Roomast saabus järjekordne telegramm, mis oli veelgi murettekitavam kui eelmine. Mossadi agent teatas, et Israel oli müünud egiptlastele maha Iisraeli suure kaitseväebaasi täpsed joonised ja saanud selle eest 1500 dollarit, mille ta pani Šveitsi panka. Lisaks olevat ta lubanud egiptlastele veelgi infot hankida ja nõustus edasisteks juhtnöörideks lendama Egiptusesse.
Paar päeva hiljem saabus Tel Avivi uus sõnum: „Egiptuse saatkond on tellinud novembri lõpuks kaks piletit Kairosse. Reisijateks on Egiptuse sõjaväeatašee ja Iisraeli ohvitser.”
Mossadi peakorteris hakkasid lööma häirekellad. Isseri jaoks oli suur vahe, kas koputajat kuulab mõnes välisriigis üle sõjaväeatašee või viiakse see sama koputaja Kairosse, kus eksperdid temalt tõenäoliselt väga detailset ja ohtlikku sõjaalast infot välja pinnivad. Isser otsustas iga hinna eest takistada Avner Israeli sõitu Egiptusesse ja ta saatis oma salaagentide meeskonna Rooma. Algusaastail kasutati sellistel puhkudel Shabaki salaoperatsioonide üksust. Rühma komandör oli üks parimaid Iisraeli salaagente Rafi Eitan. Kibutsis sündinud Eitan oli töntsakas, prillidega ja priskevõitu, kuid samas äärmiselt julge, leidlik ning vajadusel ka halastamatu. Enne Iisraeli riigi loomist oli ta tihedalt seotud Aliya Bethiga − see on salaorganisatsioon, mis smugeldas brittide keelust hoolimata juute Palestiinasse. Juudid põgenesid Euroopast paadilogudega, vältides Palestiina rannikut valvavaid Inglise sõjalaevu. Paadid randusid mahajäetud randadel ja põgenikud sulandusid märkamatult kohalikku juudikogukonda. Rafi kuulsaim saavutus oli Haifa lähistel Carmeli mäel asuvate Inglismaa radarite õhku laskmine, mille abil inglased olid seni Aliya Bethi laevu tuvastanud. Radarite juurde pääsemiseks roomas Rafi läbi haisva solgitoru ja sai endale sellega hüüdnime Haisu-Rafi.
Operatsioonirühma kokku pannes värbas Isser erineva taustaga inimesi: holokaustist pääsenuid, Palmachi ja Haganah veterane, endiseid Irguni ja Sterni rühmituse liikmeid (parempoolsete vaadetega militaristid, keda enne Iisraeli riigi loomist taga kiusati). Üks värvatuist oli endine Sterni rühmituse juht ja tulevane peaminister Yitzhak Shamir.
Operatsioonirühma juhiks määrati Rafi, kes suundus koos agentide Raphael Medani ja Emmanuel (Emma) Talmoriga Rooma. Ülejäänud agendid järgnesid neile mõne aja pärast. Rooma Fiumicino lennujaam võeti koheselt jälgimise alla. Enne lahkumist oli Isser andnud neile korralduse Avner Israel lennujaamas kinni võtta. „Ta ei tohi mingil juhul lennukisse istuda. Võtke ta kinni. Kui vaja, võite teda ka haavata. Kui see ei õnnestu, laske ta maha!” Enne seda ei olnud veel kordagi antud Iisraeli salaagentidele luba kedagi tappa.
Lennujaamas jäi rünnak siiski ära. Selgus, et Avneril ei olnud ikkagi kavas Egiptusesse lennata. Ta püsis mõnda aega Roomas, kuid lahkus sealt ootamatult ning hakkas mööda Euroopat ringi reisima. Eitani agendid püsisid Avneril tihedalt kannul. Jälitajate maha raputamiseks sõitis kapten Israel Zürichisse, Genfi, Genovasse,