Mossad. Iisraeli salateenistuse tähtsaimad operatsioonid. Michael Bar-Zohar
Читать онлайн книгу.
target="_blank" rel="nofollow" href="#n1" type="note">1 ehk CIA eelkäijaga. Iisraeli vabadussõja eelõhtul külastas ta araabia maade pealinnu ja naases koju hindamatu sõjasaagiga – araablaste rünnakuplaanidega.
Tänu Shiloah kompulsiivsele vajadusele teha kõike ainult äärmusliku saladuskatte all, sündis tohutu hulk legende ja kuulujutte. Shiloah sõbrad rääkisid naljatades, et kui taksojuht küsib temalt, kuhu sõita, vastab Shiloah: „See on riigisaladus.”
Vabadussõja ajal oli Shiloah välispoliitilise teabeteenistuse juht. See oli üks paljudest enne Iisraeli riigi loomist tegutsevatest salateenistuse organisatsioonidest. 13. detsembril 1949. aastal andis Ben-Gurion korralduse luua institutsioon (hbr mossad), mis koordineeriks kogu riigi salateenistuste tööd ja mida juhiks Reuven Shiloah.
Siiski kulus Mossadi loomiseks veel kaks aastat ja enne seda peeti maha lugematu hulk vaidlusi. Üks salateenistuse üksus, mida nimetati poliitiliseks osakonnaks ja mille liikmed suplesid tänu välismaalt kogutud hinnalistele luureandmetele külluses, keeldus edaspidi Iisraeli tarbeks spioneerimast, kui levisid kuuldused, et võimudel on plaanis nende üksus liita Mossadiga. Alles siis, kui enamikule neist oli tehtud vali noomitus ja suur hulk ametitest vabastatud, õnnestus luua Mossad.
Organisatsioon nimetati lõpuks Vastuluure ja Erioperatsioonide Instituudiks ja piiblist valiti motoks järgmine tsitaat: „Kus ei ole juhtimist, seal langeb rahvas, aga kus on palju nõuandjaid, seal on abi” (Õpetussõnad 11:14).
Mossad ei olnud unikaalne tänu säravale nimetusele ega motole. Shiloah meelest ei olnud organisatsiooni eesmärk olla pelgalt Iisraeli julgeolekuorgan, vaid kõikide juutide kaitsja ja abistaja. Esimeste värvatutega kohtudes kuulutas värskelt ametisse astunud ramsad: „Lisaks salateenistuse ja luurega seotud ülesannetele on meil veel üks tähtis eesmärk: kaitsta juute igas maailma paigas ja organiseerida nende sisseränne Iisraeli.” Ja tõepoolest, järgnevate aastate jooksul aitas Mossad salaja luua enesekaitseüksuseid paikadesse, kus juutide kogukondade julgeolek oli ohus – Kairosse, Aleksandriasse, Damaskusesse, Bagdadi ja mitmesse Lõuna-Ameerika linna. Salaja hakati Iisraeli tooma noori sõjakaid juute, kes läbisid sõjalise ja Mossadi salateenistuse alase väljaõppe. Ebastabiilsetesse ja vaenulikesse riikidesse smugeldati relvi ning kohalikud juudid organiseerusid ning moodustasid kaitseüksusi, mis suudaksid juudikogukondi märatsevate rahvahulkade või muude relvastatud grupeeringute rünnakute eest kaitsta või vähemalt seni vastupanu osutada, kuni valitsusväed või rahvusvahelised organisatsioonid neile appi tulevad.
1950ndatel toimetas Mossad araabia maadest, Lähis-Idast ja Marokost Iisraeli kümneid tuhandeid juute, kelle elu oli seal ohus. 1980ndatel organiseeris Mossad Iraani lõksu jäänud juutide päästmise ja massilise Etioopias elavate juutide rände Iisraeli, kuid nende esimene salaoperatsioon Iraagis lõppes katastroofiga.
Assadi-nimeline noormees imetles Bagdadis Rashidi tänaval asuvas suures Orosdi Baki ostukeskuses lipsuvitriini. Assad oli Palestiina põgenik, kes oli sunnitud kodust lahkuma, kui Iisraeli sõjavägi vallutas tema kodulinna Acre. Vahetult enne lahkumist tegi ta oma haigeks jäänud onupojale teene ja läks tema eest ohvitseride staabis asuvasse kohvikusse tööle, kus sugulane kelneriametit pidas. Assad jooksis nädal aega staabi koridorides ringi ja serveeris Iisraeli sõjaväeohvitseridele kanget Türgi kohvi. Töö käigus jäid Assadile noorte ohvitseride näod hästi meelde.
22. mail 1951. aastal vaatas Assad ostukeskuses sagivaid inimesi ja märkas tuttavat nägu.
„See ei saa tõsi olla. See ei ole võimalik!” oli tema esimene mõte.
Assad tundis mehe ära, kuigi too ei kandnud nende viimasel kohtumisel värvikirevat särki ja lühikesi pükse, nagu täna, vaid khakimundrit. Assad kandis avastusest kohe politseile ette: „Ma nägin Iisraeli sõjaväeohvitseri. Siinsamas Bagdadis!”
Politsei vahistas eurooplast meenutava mehe, keda saatis kõhn, mittemidagiütleva välimusega Iraagi juut Nissim Moshe. Viimane kinnitas politseile, et on tavaline tsiviilisik ja töötab juutide kogukonnakeskuses.
„Kohtusin selle turistiga eile kontserdil,” selgitas Moshe. „Ta palus, et ma talle kohalikke kauplusi näitaksin.”
Peakorterisse jõudes olid mehed teineteisest eraldatud. Iraagi uurijad korraldasid Moshele jõhkra ülekuulamise ja nõudsid infot väidetava iisraellase kohta. Moshe jäi endale kindlaks ja kinnitas visalt, et tegemist on turistiga, kellega ta oli alles päev varem tutvunud ja et ta ei tea temast rohkem midagi. Moshe riputati politsei peakorteri pimedas keldris kõigepealt jalgupidi, seejärel kättpidi üles, teda peksti ja ähvardati tappa. Paistis, et õnnetu kinnipeetu ei tea tõepoolest midagi. Pärast nädal aega kestnud piinamist otsustasid iraaklased, et Nissim Moshe on eikeegi ja lasid tal minna.
Teine vang kordas vankumatult, et ta on iraanlane Ismail Salhun. Ta näitas vangistajatele Iraani passi, aga piinamine jätkus. Ta ei näinud iraanlase moodi välja ja ei osanud sõnagi pärsia keelt. Lõpuks pandi ta vastamisi Assadiga − palestiinlasega, kes ta ära oli tundnud.
„Teda nähes jättis mu süda mitu lööki vahele,” on vangistatu hiljem öelnud.
Mees murdus ja tunnistas üles, et ta on Iisraeli kaitseväekapten Yehuda Taggar (Yudke Tadjer). Uurijad viisid Taggari tema korterisse, lõhkusid kogu mööbli laiali, otsisid elamise läbi ja leidsid pataka dokumente, mis olid kleeplindiga kirjutuslaua ülemise sahtlipõhja külge kinnitatud.
Siis läks põrgu lahti. Mitte ainult Taggari, vaid kogu juudi kogukonna jaoks. Bagdadis tegutses mitu juudi ja Iisraeli salaorganisatsiooni, nende hulgas illegaalsete emigrantide üksus, enesekaitserühmitus ja mõned sionistide ning noorsoo liikumised. Osa neist oli asutatud juba enne Iisraeli riigi loomist. Bagdadis oli terve hulk peidikuid, kus hoiti relvi ja dokumente. Üks peidupaik asus Mas’uda Shemtovi sünagoogis. Hiljuti olid rühmitustega hakanud koostööd tegema paar enne Mossadi asutamist loodud salaluurevõrgustikku. Organisatsioonidevaheline koostöö oli alles nii algusjärgus, et ühe rühmituse tabamine tähendanuks hukatust ka kõikidele teistele võrgustikku kuuluvatele lülidele.
Iraagi juudid istusid püssirohutünni otsas. Iraak oli noore Iisraeli riigi kõige suurem vaenlane ja ainuke riik, mis keeldus iisraellastega relvarahu sõlmimast. Iga juutide salarühmituste liige teadis, et tabamise korral iraaklased neile armu ei anna ja et nende elu ripub päevast päeva juuksekarva otsas.
Yehuda Taggar oligi saadetud Bagdadi ülesandega salaluurevõrgustik teistest rühmitustest niimoodi eraldada, et neid tabamise korral omavahel seostada ei saaks. Endine Palmachi eliitüksuse ohvitser Taggar oli 27-aastane mässumeelne ja naerusuine noormees. See oli tema esimene välismissioon ja enne kinni võtmist oli ta oma ülesannetega üsna hästi toime tulnud. Peaaegu kõik juhtlõngad, mis viitasid luurevõrgustikule, olid kõrvaldatud, aga osa tema enda kolleegidest osalesid endiselt ka teiste organisatsioonide salaoperatsioonides. Briti passiga varustatud iisraellane Peter Yaniv (Hindu Rodney) juhtis küll teist võrgustikku, kuid pidas ühendust ka Taggariga.
Taggar suhtles Tel Aviviga kõikide Bagdadi rühmituste juhi kaudu, kelle isikut ja nime teadsid vaid mõned üksikud. Tema varjunimi oli Zaki Haviv, aga tegelikult oli ta Iraagis sündinud iisraellane Mordechai Ben-Porat, endine Iisraeli Vabadussõja ohvitser. Ben-Porat ei oleks sugugi tahtnud Bagdadi tagasi minna, kuna tal olid pulmad ukse ees, aga andis ikkagi järele ning võttis eluohtliku ülesande vastu.
Loetud päevade jooksul pärast Taggari vahistamist varises kogu salaorganisatsioon kokku. Iraagi politseinikud vahistasid kümneid juute. Osa neist murdus ülekuulamiste ja piinamiste käigus ning nad juhatasid iraaklased salajaste peidikute juurde. Iraaklaste kätte sattus dokumente, mis viitasid konkreetsetele spionaažiga tegelevatele juutidele. Politsei leidis Shemtovi sünagoogi põrandaplaatide alt relvalao, kuhu oli tulirelvi ja laskemoona kogutud juba 1941. aastast alates, mil toimus massiline juutide hävitamine – 179 juuti hukati, 2118 sai vigastada ja vägistati sadu naisi. Salajasest relvalaost leiti 436 granaati, 33 automaati, 186 revolvrit, 97 automaatrelva padrunilinti, 32 sõjaväe pussnuga ja 25 000 padrunit.
Jõhkrate ülekuulamiste käigus kerkis üha sagedamini esile nimi Zaki Haviv. Kes ta oli? Kus ta end varjas? Lõpuks pani nutikas noor uurija pildi kokku: Zaki Haviv ei saanud olla keegi muu kui tagasihoidliku välimusega