Mees, kes tahtis olla Lindbergh. João Lopes Marques
Читать онлайн книгу.
Adress: Kraków, ul. Sw. Jana 15, date 07.12.03. My phone: +48506141469.
Ülesanne, millega muidu üks-kaks hakkama oleks saadud, oli nüüd tarbitud alkoholi mõjul parajalt keeruline väljakutse. Kus kuradis see Cien on? Ja nii tiirutasid nad neljakesi taksos istudes veel tubli pool tundi ringi, tulvil pimedat usku, millest sel pühal Poolamaal ilmaski puudu ei tule. Lumisel Rynek GłÓwnyl tehti veel ligi viis metsapeatust, kuni tunneli lõpus hakkas paistma ere kiirgus, kirikukell lõi kaksteist ja süttis jumalik silmipimestav valgus, et neile pimeduses teed näidata.
[Nad järgnesid sellele.]
Neis oli palju usku. Ja nii leidis see nelik üles veel ühe urka, nad sukeldusid sellesse kartmatult ja Carlos kohtus uuesti Robertiga, kes talle oma head sõbrannat tutvustas, ja nõnda ilmubki esimest korda sellesse imetlusväärselt pikka jutustusse Magda.
Magdalena oli – on – lummav. Armastus esimesest silmapilgust?
Vähe tõenäoline. Neid kommunistliku taustaga ida tüdrukuid, kel pole peas muud kui plaan läände putkata ja mingil imeväel endale kiirkorras Euroopa Liidu pass hankida, oli Carlos alati umbusaldanud. Selge, et tegu oli mineviku idiosünkraasiatega, mis nii selgelt avaldusid tema isas, kes mitte ainult ei toetanud Sa Carneirot, vaid oli lausa primitiivne antikommunist. Ja ometi, nüüd, 14 aastat pärast seda, kui langes Berliini müür, mille juures ta Berliini sattudes alati ära käis, oli Carlos avastanud, et asjad ei olegi tänapäeval kuigi palju teisiti. Needsamad blondiinid või õigemini, nendesamade blondiinide tütred igatsesid endiselt läände lennata, “Go West”,[37] võib-olla isegi koos koos temaga. Kes teab, ehk kunagi tõesti.
Need mõtted ajasid ta sügelema, kuid peagi sai selgeks, et see Magdalena on hoopis vähem blondiin, kui talle oli algul paistnud. “Brünett?” Täpselt, brünett oli õige sõna: Magdalena oli silmatorkav brünett. Temast kiirgus kummalist kõrkust. Ta tundus aus, sel õhtul olid tal jalas moekad värviliste mummudega kummikud, püksisääred sisse topitud, kõrge kaelusega pluus rõhutas ta lopsakaid kehavorme, mis polnud aga ka liiga lopsakad. Number suurem oleks olnud selle härrasmehe imetajalike fantaasiate jaoks täiuslik. Kuid neiu hoolitsetud käed ja läbipaistva lakiga kaetud kiskjalikud küüned, nagu sarmi reeglid seda nõuavad, kallutasid kaalukausi positiivsuse suunas.
Kõige sügavamat muljet avaldas Carlosile aga esimesest hetkest Magdalena rafineeritus ja ennastkehtestav olek. Tema kosmopoliitsus, võib ka nii öelda. Kuigi alles 23-aastane, olgugi et tema vanust oli palju raskem aimata ja ta ihu paistis märksa värskem kui Carlosi oma, olid tema arusaamad elust ja maailmast juba korralikult paigas. Igaühele oleks avaldanud muljet, kuidas ta Amsterdami arhitektoonika läbipaistvuse, Berliini vaaraoliku funktsionaalsuse, Pariisi sisekujunduskoolkonna või Philippe Starcki esteetilise iroonia teemadel arutles, rääkimata Calatravadest, Gehriedest ja Fostersitest. Viis ja pool kuud tagasi oli ta Erasmuse stipendiumiga Barcelonas olnud – milline kokkusattumus, Ibeerias –, nii et enam ei olnud tal pikemast vestlusest pääsu:
“Magda, que bebes?”[38] päris Carlos oma parimas portuspaania keeles. Tuli tegutseda, öise toitumisviisiga parimaid raipeid otsivaid koiotte on alati läheduses varitsemas, sellised asjad sõltuvad ajastusest, keegi ei taha seda kõva häälega välja öelda, aga siin on tegu sekundi pealt paigas astroloogiliste seisudega. Eesnime kasutamine andis peaaegu alati häid tulemusi, see kinnitas tema huvi suhtlemise vastu ja aitas samal ajal ka erutust varjata. Ta oli sel õhtul veel süütu, polnud kellegagi veel tantsinudki…
“Õlut marjasiirupiga,” vastas neiu. “Kuule, poolakas võin ma ju olla, aga oma jookide eest suudan ma veel ise maksta,” lõpetas ta tuntava sarkasmiga. Luba küsimata tõusis ta pingilt ja suundus kõrgilt baari poole. Õlle, tavapärase Zywieci asemel, mis pole küünemustagi väärt, tellis ta kaks tublit pitsi parimat Poola vodkat.
“Na zdrowie! See on meie terviseks!” lausus Magda asjalikult klaasi tõstes.
Loomulikult oli Carlos sellisest isepäisest käitumisest võlutud. Tema senine uskumus, et saksa ja poola tüdrukud on muidu peaaegu kõiges ühesugused, välja arvatud see väike erinevus, et viimastele tuleb joogid välja teha, oli korraga põrmuks varisenud. Ilmnes, et asi polnudki päris nii. Suurepärane: me kõik teame, et poola tüdrukuid Portugali läänelikul rannikul eriti arvukalt ei leidu, ta mäletas, et oli oma Saksa Gümnaasiumi karsketel pidudel paari-kolme kohanud, aga need olid siiski üldiselt erandlikud juhused.
Nad jõudsid rääkida peaaegu kõigest. Paremkonservatiivide edust Poolas, inimeste argpükslikust vastuseisust Poola ühinemisele Euroopa Liiduga, sarnasustest poola ja portugali keele foneetika vahel, absoluutsest blufist, mida Ibiza endast kujutab, paavst Johannes Paulus II üha halvenevast tervisest:
“Mulle meenub, et ema rääkis mulle, et ma sündisin paar kuud pärast atentaadikatset…”
“13. mail 1981, Fátima Jumalaema päeval,” täpsustas Magda. Ta teadis Pühast Isast kõike, ta oli paavsti elulugu uurinud arhivaari või muuseumikuraatori andumuse ja innuga.
“Kuidas sa nii täpselt kuupäeva tead?” Carlos oli rabatud ja see hämmastus ei olnud teeseldud.
“Ja järgmisel aastal püüdis üks Hispaania preester Fátimas talle kallale tungida …”
“Uskumatu! Kuidas sa seda kõike mäletad?” käis Carlos peale.
“Selleks peaksid sa poolakas olema, et aru saada,” vastas Magdalena, seekord natuke agressiivsemalt. Sümpaatselt ja korrektselt, seda alati. Kuid ärgu keegi julgegu Jan Pawel II-t puutuda. “Sa peaksid nägema, kuidas ta Poolas käies lapsi hoiab! Lihtsalt imetlusväärne! Ta on orb, ta on Teise maailmasõja üle elanud, koonduslaagris olnud, ta on oikumeeniline paavst, kes avas katoliku kiriku teistele religioonidele, ta armastab teatrit ja luulet…”
Magda oleks võinud tunde, päevi ja kuid, aastaid võib-olla siiski mitte, seda teemat asjatundlikult arendada, rääkida sellest täiuslikust, täiuseni jõudnud hingest, suurimast moraalsest ja usulisest autoriteedist, kelle suu on eales maapinda puudutanud. Ta oli Karol Wojtyłast vaimustuses, isegi oma armsast kadunud vanaisast ei rääkinud ta sellise tundeküllusega.
“Olgu, ühes asjas on sul õigus: poolakat ei saa minust kunagi…” nõustus Carlos ning asus vasturünnakule, “aga ega sa ometi ei taha öelda, et sa nõustud Vatikani seisukohtadega preservatiivi osas? Pole vaja olla just teab kui taibukas, et mõista, et see paavst vastutab otseselt miljonite inimeste surma eest Aafrikas. Sa oled ju ikka aidsist kuulnud, eks? Ma vähemalt loodan…”
See oleks võinud olla hale ummikseis, matt juba matši alguses. Loomulikult toetas Magdalena preservatiivi kasutamist, jube küll öelda, aga kuidas oleks ta saanud oma lõpukursusel arhitektuuritudengi elu elada, Erasmuse stipendiumiga Barcelonas käia ja kõike muud, kui apteekides, supermarketites ja automaatides poleks kondoome müügil? Aga me ei olnud veel nii kaugel, kuigi portugallase jaoks oli see muidugi meeldiv eelinformatsioon…
“Kas sulle on kunagi öeldud, et sul on samasugune valge aura nagu Jan Pawel II-l?”
“Vabandust?” oli Carlos rabatud ja muutus veel kaamemaks kui tema väidetav aura…
“Et sul on samasugune valge aura nagu Jan Pawel II-l,” kordas Magdalena. Ta uskus endal olevat parapsühholoogilisi võimeid. Astroloogiast ja tarokaartidest rohkemat? Ta oskavat unenägusidki seletada.
“Drugui?” päris Carlos. “ianepavéle?” Kui ta juba selle keele foneetikast aru ei saanud, kuidas oleks ta pidanud mõistma, kuhu see otsekohene poola tüdruk oma jutuga tahab jõuda.
“Drugi tähendab poola keeles “teine”, aga g järele u-d ei kirjutata,” selgitas Magda.
Portugali ja poola keele hääldus- ja kirjutusreegleid seletades avaldus nüüd ka tüdruku sügav portugali keele vaimustus, kuigi ta ei tahtnud oma kaarte ka veel täielikult avada. Ta hoidis neid enda endale – teate küll: mäng ja põnevus.
“Ma jumaldan Varssavit, sa peaksid Teaduse ja Kultuuri Paleesse minema, seal on Poola parima elektroonilise muusika
70ndate originaalhitt Põhja-Ameerika bändilt Village People, kellelt on ka sellised lood nagu “YMCA” või “In the Navy”. “Go West” sai poolteist aastakümmet hiljem surematuks tänu Briti Pet Shop Boysile. Loo tekst kajastab tõetruult kõikjaleulatuvat lääne idüllilist külgetõmbejõudu, mis ei puuduta ainult Kesk-Euroopa blondiine. Seda fraasi tasub meeles pidada, kohtame teda selles raamatus edaspidi veel.
Port. ja hisp. segak. ’Mida sa jood?’ (Tlk.)