---

Скачать книгу

---

tunnistama, et tänu sellele Minnesota lendurile oli saadud õigustus suurel kõrgusel kasutatavatele lennutehnikatele, ta oli vähendanud sõidu kütusekulu ning demonstreerinud kaksikrataste tõhusust. Isegi kui lapseliku vaimustuseta, oli Carlosi imetlus siiras. Ja alati, kui olukord ja kaasvestleja selleks sobisid, viitas ta täiendava argumendina asjaolule, et tema nimi on Carlos:

      “Ja kas Charles pole mitte Carlos inglise keeles?”

      Tema suurimaks ihaldusobjektiks olid aga alati olnud lennukimudelid. Tal oli neid igal pool, kõik riiulid olid neid täis – nii need, mis olid kirjutuslaua kohal kummutist vasakul kui ka sellest paremal, mudeleid jagus veel väikesele tualettlaualegi, mille Maria do Céu oli juurde ostnud ja mida ta kaunistas oma tikkimistööde ja ajakirjakestega ning mis nägi hirmus kena välja. Mudellennukite üle käis korralik raamatupidamine – sõna otseses mõttes. Carlos oli koostanud väikese registri, kuhu ta mudelid sisse kandis, neid oli ligi kolmsada, mille mikroskoopilisi tükikesi ta piibeliku kannatuse ja ülima innuga kokku kleepis, ja neid ühendas see, et nad peaaegu kõik olid Luftwaffe, Saksa õhujõudude lennukid. Carlos kollektsioneeris kõiki Luftwaffe mudeleid, varaseim neist pärines aastast 1910, mil Luftwaffe nimi oli alles Keiserlik Saksa Õhuvägi ehk õigemini Luftstreitkräfte, kui täpne olla.

      Ükskord, kui Carlosi murdeiga oli juba alanud ja esimene masturbatsioon ära proovitud, oli üks vanem sõber juhtinud ta tähelepanu asjaolule, et kõik tema lennukid on “Hitleri omad”, mille peale Carlos teravalt nähvas: “Mulle on see kama!”, ja veel: “Kas sa ei tea, et kogutakse ka kauboisid, ja nemad tapsid indiaanlasi palju rohkem.” [Mnjaa. Õigustusi leiame me alati, mis?]

      München. Esimest korda elus astus Carlos Bernardo lennuki pardale – lennule number LH-934 – selleks, et sõita koolireisile Münchenisse. See oli Lissaboni Saksa Gümnaasiumi vana traditsioon: kui koos oli läbitud üheksa esimest õppeaastat, tuli tundma õppida emakest kodumaad. Minna jooma alglätetele. Carlosi jaoks ei olnud sellel kõigel mingit tähendust, ta polnud Saksamaal kunagi käinud ja ta ei tundnud selle võimsa riigiga kõige vähematki lähedust ega hingesugulust. Teda sundis selles koolis käima ainult isa põikpäine surve, sest Armindo soovis vägisi oma võsukesse Goethe, Schilleri ja Nietzsche vaimu istutada – teda “suunata”, nagu ta ise ütles. Tema tundis selles seltskonnas ennast alati inetu pardipojana, kõik need heledaverelised lapsed tema ümber, kes olid palju heledamad kui kahvatud Portela lapsed ja kes šokolaaditahvli ratsionaalselt kalkuleerides portsudeks jagasid ja pesid hambaid vähemalt kolm korda päevas ning võtsid enne elutoa vaibale astumist kingad jalast.

      Igapäevane stress pingest kahe nii erineva ja kohati lausa vastandliku kultuuri vahel häiris teda ja ta hinded langesid kolinal. Poisi rahutus ja IQ hakkasid täiskasvanutes muret tekitama: midagi pidi olema viltu, aga mis nimelt, ei saanud keegi aru. Nii mõnigi kord kutsuti Armindo ja Maria do Céu kiirkorras kooli direktori Arnold Merkeli jutule, sellele askeetlikule mehele oli Carlos vahele jäänud oma esimese kanepisuitsuga, mis tõele au andes oli päris hästi keeratud. Vaid Bundesrepubliki eelarve suurepärane seis kinkis Carlosile leebe kohtlemise. Juhatus arutas poisi väljavaateid kooli edasi jääda üsna tõsisetoonilisel koosolekul, kuid suuremeelse žestina rõhutati lõpuks “õpilase kehvapoolset päritolu” ja “Saksa Föderaalvabariigi altruistlikku suhtumist kõikidesse puudust kannatavatesse inimolenditesse”.

      Murdepunktiks kujunes vistrike lõplik kadumine, need asendusid noormehe nina all ja lõual esimeste karvadega, tugevatega kusjuures, lubage mainida. Tundus, et muutus oli toimunud 1997. aasta suvevaheajal. Noormees rõkatas oma Ipiranga-hüüatuse^[30^] ja käitus edaspidi nagu ümbruskonna tegijaim staar. Tüdrukud komistasid talle “kogemata” otsa, nad ootasid teda tänavanurgal ja sokutasid talle kotti roosasid kirjakesi. Pedagoogid teavad, et esimesed valusad kiusamis- ja ahistamiskogemused saadakse õrnas puberteedieas, ja Carlos elas neid läbi valusamalt kui tavaline Portugali pubekas. Ta muutus veelgi ülbemaks. Mónica Cunha Telles, tema nüüdne naine, tavatses teda narritada Brasílias elades õpitud väljendiga: “Carlos Bernardo, te vist arvate, et te olete sama ihaldusväärne nagu viimane koogitükk?”

      Kodus kehtestatud lendamiskeelul oli loomulikult oma tagajärg. Samal päeval, kui Carlos sai kaheksateist täis, ostis ta kogu oma 23 kuuga kogutud taskuraha eest kõige odavama lennukipileti, mis tal leida õnnestus: Lissabon-Madrid-Lissabon, tund ja viiskümmend adrenaliini; Armindo poleks tema haletsusväärset aeronautilist seiklust ealeski toetanud.

      Esimestest odavlennufirmadest sai Carlosi hukatus. Laupäeviti lendas ta praeguseks hingusele läinud Go Flyga^[31^] Londonisse ja naasis sealt pühapäeva öösel, mõnikord ka samal päeval, et mitte otselennuga tulla, sest ta tahtis seal üleval olla. Esimesel laboris töötamise aastal ei jätnud ta ühtegi nädalalõppu vahele. Ta palus alati luba kokpitis käia ja seda talle ka võimaldati, kuni sellele pani punkti 2001. aasta 11. september. Check-in’is oli Carlos alati esimene. Aknaäärsed kohad olid lollikestele ja matsidele, tema eelistas head vaadet vahekäigu ääres. Nii sai ta vabamalt salongis ringi liikuda ja rahuldada oma ammust, lapseeast pärit fetišit: ei ole midagi paremat kui laia häbematu vaagnaga linalakse lennusaatjanna juhuslikud puusamüksud.

      “Kui ta just liiga hobuse moodi välja ei näe, on see nagu väike orgasm,” tunnistas ta ükskord. Sõbrad ja kolleegid meditsiiniosakonnast kõõritasid teda kaastundeseguse uudishimuga.

      Või teine seda ajajärku illustreeriv detail: ta tavatses täpselt söögikandiku ja joogikäru saabumise vahelist aega mõõta. Peaaegu alati allapoole arvestust sooritused, mis andis talle võimaluse rõõmuga kuulutada, et kõige täpsem lennuoperaator on Lufthansa: “Kaks minutit ja nelikümmend kolm sekundit.” Lufthansa oli tema lemmik, pealegi MagicWingsi emafirma.

      Hea enne.

      III

      MAGDALENA

      Mõõdukas turbulents Alpide ületamisel umbes 30 miili Torinost põhja-kirde suunas, ühesõnaga ei midagi ebatavalist. Lend Magicu alalisest tugipunktist Berliin-Schönefeldi lennuväljalt pidi väljuma plaanitust varem. 43 reisijat oli pardalt lahkunud ja 34 uut Krakówisse sõiduks peale tulnud – tüütu arvepidamine oli määratud Carlosi ülesandeks, millega ta ootuspäraselt hästi hakkama sai. Ta oli õnnelik, kõik oli paika loksunud: uhiuus vormiriietus, millest ta oli alati unistanud, spetsiaalne Karl Lagerfeldi disain; piloodikabiini küljele krellpunase ja erekollasega maalitud MagicWingsi firmamärk vast soetatud Boeing 737-800-l; sõidupalavikuga kaasnev nakkav optimism; sihvakad stjuardessid, kõik ükshaaval ja karmi käega välja valitud (kõige tahumatuma suuvärgiga teadjad ehk tavalised kretiinid vandusid koguni, et “käsitsi välja valitud”). Carlosit võlus see tead-küll-see-kummaline-jõnks-kõhus-midasa-Entrecamposi-tunnelis-kihutades-tunned.

      Tiivulist maagiat süvendas veelgi tihe pilvekilp, mis Zaragoza kohal nende ette kerkis. See kardin oli otsekui kategooriline piir mugava maise äraelamise ja tohutu tähtedevahelise igatsetud avaruse vahel, puhas teravate päikesekiirtega valgustatud laotus – mitte kõik pole veel aru saanud, et neitsilikku, absoluutset valgust võib näha ainult pealpool pilvi. Olgu õnnistatud kondensatsiooniime: pilved moodustasid tiheda sirmi, mis lubas Carlosil inimeseks olemise unustada.

      Kui jätta kõrvale kapten Schmidt ja tema asetäitja Klinsmann, kaks tõsist vana kooli pilooti, kelle Lufthansa õlalepatsutusega tagasihoidlikule pensionile oli saatnud, olid kõik neli lendurit omavahel head kamraadid. Nad said omavahel hästi läbi. Magicu lennukid olid üle keskmise mehhaniseeritud, töötajate hierarhia puudus; iga meeskond pidi funktsioneerima autonoomse, iseseisvalt tõhusa üksusena, kus iga liige teab oma spetsiifilisi ülesandeid, nii et tõrgete korral ei tekiks tegevuse dubleerimisest kahju.TOPP-i revolutsiooniline meetod seisnes neljas aksioomis, mida oli väljaõppenädalatel Berliinis hea noortesse peadesse juurutada:

      1.^a) Töökus ja püsivus;

      2.^a) Operatiivsus;

      3.^a) Piiritu reisijakesksus;

      4.^a) Panustamine meeskonnatöösse ja paindlikkus teiste asendamisel.

      Võiksime neile lisada veel viiendagi, kirjutamata postulaadi,

---

Скачать книгу