Kogu selle päeva (23. mai) ronisime aeglaselt mööda lumist kallakut edasi, heites aeg-ajalt pikali, et puhata. Meie salk pidi küll pakkuma veidrat ja halenaljakat pilti, kui me pampudega koormatuna lohistasime oma vaevatud jalgu üle pimestava lagendiku, heites ümberringi näljaseid pilke. Ringivahtimisest aga polnud mingit kasu – me ei leidnud midagi söödavat. Sel päeval katsime vaevalt seitse miili. Päevaloodeks jõudsime parajasti Seeba Kuninganna vasakpoolse mäe tipu alla. See oli sileda jäätunud lumega kaetud tohutu küngas, mis kerkis mitme tuhande jala kõrgusele. Kurnatusest hoolimata pidime imetlema maalilist vaadet, mille muutsid veelgi ülevamaks loojuva päikese viimased kiired, mis siin-seal värvisid lume verevaks ja kroonisid kõrge tipu meie pea kohal hiilgava oreooliga.

      “Kuulge,” hingeldas Good äkki, “me peaksime olema kuskil selle koopa lähedal, millest too vanahärra kirjutas.”

      “Jah,” vastasin mina, “kui niisugune koobas üldse olemas on.”

      “Nonoh, Quatermain,” torises Sir Henry, “ärge rääkige nii, mul on domisse usku. Tuletage meelde joogikohta! Küllap leiame varsti koopagi.”

      “Ega muud, aga kui me seda enne pimeda tulekut ei leia, oleme kõik kadunud,” oli minu lohutav vastus.

      Järgmise kümne minuti jooksul komberdasime vaikides edasi. Umbopa sammus vaibasse mässitult minu kõrval ning oli end nahkvööga keskelt nii kõvasti kokku nöörinud – selleks, nagu ta ütles, et “nälga väikeseks teha” –, et ta piht oli nagu mõne noore neiu oma. Äkki haaras ta mul käsivarrest.

      “Vaata!” ütles ta, osutades mäetipu järsule nõlvale.

      Vaatasin näidatud suunas ja märkasin meist umbes kahesaja jardi kaugusel midagi, mis näis olevat auk lumes.

      “See on koobas,” sõnas Umbopa.

      Rühkisime, nagu jõudsime, lähemale ning leidsime tõesti, et auk oli sügava koopa suu – kahtlemata sellesama koopa suu, millest kirjutas da Silvestra. Oli ka viimane aeg, sest niipea kui me varju alla jõudsime, loojus päike üllatava kiirusega ja maad kattis peaaegu täielik pimedus, sest neil laiuskraadidel on videvik väga üürike. Nii ronisime siis koopasse, mis ei paistnud olevat kuigi suur, kogunesime kõik ühte kobarasse, et sooja saada, jõime ära viimase konjakitilga – sellest sai igaüks vaevalt suutäie – ning püüdsime unes oma vaeva unustada. Kuid kibe külm ei lubanud meile seda, sest usun, et sellises kõrguses oleks termomeeter näidanud vähemalt neliteist või viisteist kraadi alla nulli. Lugeja suudab ehk ise paremini kujutleda kui mina kirjeldada, mida selline temperatuur meile tähendas, meile, keda läbielatud raskused, nälg ja kõrbe palavus juba niigi jõuetuks olid teinud. Piisab kui öelda, et ma pole enda arvates iialgi surmale lähemal olnud. Seal me istusime tund tunni järel kogu selle vaikse kärekülma öö, tundes, kuidas pakane hiilis meie ümber, näpistades meid kord sõrmest, kord jalust, kord näost. Asjata pugesime üksteisele üha lähemale: meie viletsates nälginud kehades polnud enam soojust. Aeg-ajalt vajus üks või teine mõneks minutiks rahutusse unne, aga õieti magada ei saanud keegi ja võib-olla oli see õnneks, sest ma kahtlen, kas me siis iial enam oleksime ärganud. Ma usun, et ainult tahtejõud hoidiski meid elus.

      Veidi enne koitu kuulsin, kuidas hotentott Ventvögel, kelle hambad olid kogu öö plagisenud nagu kastanjetid, sügavalt ohkas. Hammaste login vaikis. Ma ei osanud sellest siis midagi erilist arvata, mõtlesin ainult, et ta jäi magama. Ta selg toetus minu vastu ja see tundus kogu aeg üha külmemaks muutuvat, kuni lõpuks oli täiesti jäine.

      Lõpuks hakkas vähehaaval valgenema, siis vilksatasid kuldsed nooled üle lume ning viimaks piilus hiilgav päike üle laavavalli, heites pilgu meie poolkülmunud kogudele. Ta paistis ka Ventvögelile, kes istus seal meie hulgas, surnud ja külm. Polnud midagi imestada, et vaese poisi selg tundus jäisena. Ta suri, kui kuulsin teda ohkavat, ja oli nüüd peaaegu kõvaks külmunud.

      Hirmsasti kohkunult tõmbusime laibast eemale (kummaline, kuidas meid, surelikke, surnukeha läheduses valdab õudus) ja jätsime ta sinna istuma, nii nagu ta oli, käed põimitud ümber põlvede.

      Sel hetkel puistas päike oma külmi kiiri – ja need olid siin tõesti külmad – otse koopasuust sisse. Äkki kuulsin ma kellegi suust hirmuhüüdu ja pöörasin pead.

      Ja mis ma nägin! Koopa tagaseina ääres – koobas oli vaevalt kakskümmend jalga pikk – istus veel üks kogu, pea vajunud rinnale ja pikad käed rippu. Vaatasin seda ja nägin, et ka see oli surnu, ja pealegi veel valge.

      Ka teised nägid teda ning see pilt oli meie vapustatud närvidele liig. Nagu üks mees tormasime koopast välja nii kiiresti, kui meie pooleldi jäätunud liikmed lubasid.

      VII PEATÜKK

      SAALOMONI TEE

      Koopa sissekäigu ees peatusime, tundes häbi.

      “Ma lähen tagasi,” ütles Sir Henry.

      “Miks?” küsis Good.

      “Sest mulle tuli mõte, et see, keda me nägime, võis olla minu vend.”

      See oli uus mõte ja me läksime tagasi, et asja järele uurida. Väljast heledast valgusest tulles ei suutnud meie lumest pimestatud silmad tungida läbi koopas valitseva poolhämaruse. Lõpuks aga kohanesid silmad nõrga valgusega ja me astusime surnu juurde.

      Sir Henry põlvitas ja vaatas talle näkku.

      “Jumal tänatud,” ütles ta kergendusohkega, “see ei ole minu vend.”

      Nüüd kummardusin minagi lähemale ja vaatasin. See oli pikk keskealine mees uhkete näojoonte, hallikate juuste ja pikkade mustade vurrudega. Nahk oli täiesti kollane ja kontidel pingul. Ta riided, välja arvatud ainult midagi näruste villaste pükste taolist, olid ära võetud ja luukeresarnane keha oli alasti. Täiesti kõvaks külmunud laiba kaelas rippus kollakas elevandiluust krutsifiks.

      “Kes see ometi võiks olla?” küsisin mina.

      “Kas te siis ei aima?” imestas Good.

      Raputasin pead.

      “Aga loomulikult vana dom José da Silvestra, kes muu!”

      “Võimatu!” ehmatasin mina. “Ta suri ju kolmsada aastat tagasi.”

      “Aga miks ei võiks ta sellises temperatuuris kas või kolm tuhat aastat alal hoiduda, tahaksin ma teada,” sõnas Good. “Kui vaid temperatuur on küllalt madal, püsib liha ja veri igavesti värskena nagu Uus-Meremaa lambaliha, ja jumala eest, siin on küllalt külm. Päike ei paista siia kunagi. Ükski loom ei tule siia, et laipa puruks rebida ja hävitada. Tema ori, kellest ta oma kirjas räägib, võttis kahtlemata tema riided ja lahkus. Üksi ei oleks ta suutnud teda matta. Vaadake!” jätkas ta, kummardudes ja võttes maast veidra kujuga kondi, mille üks ots oli teravaks lihvitud. “Siin ongi “luukild”, mille abil Silvestra oma kaardi joonistas.”

      Mõne hetke silmitsesime hämmeldunult ja omaenda hädasid unustades seda ainulaadset ja, nagu meile näis, peaaegu ebatõelist vaatepilti.

      “Ja siit sai ta siis oma tindi,” ütles Sir Henry, osutades väikesele haavale domi vasakus käsivarres. “Kas on inimese silmad kunagi niisugust asja näinud!”

      Nüüd oli pilt meile täiesti selge, aga ma pean tunnistama, et vähemalt mind kohutas see küll hirmsasti. Seal istus surnud mees, kelle kümme inimpõlve tagasi kirjapandud juhendid olid meid siia toonud. Hoidsin peos primitiivset sulge, millega ta need oli kirjutanud, ja kaelas rippus tal krutsifiks, mida olid suudelnud ta surevad huuled. Teda vaadates kerkis mu vaimusilma ette selle draama viimane vaatus – külma ja nälja kätte surev rändur, kes siiski veel püüab maailmale edasi anda suurt saladust, mille ta on avastanud – ja meie ees istuva surnu õudne üksindus ta viimsel tunnil. Mulle tundus isegi, nagu leiaksin ta teravajoonelisel näol sarnasust ta järeltulijaga,