Dessant. Riikka Ala-Harja
Читать онлайн книгу.
ei vaata Henriga teineteist. Istume, ühepikkused ja hirmunud, istume kõrvuti, ootame vaikselt, et kõne otsa saaks, kõne, mille sõnadest me suuremalt jaolt aru ei saa.
Siis vaatab peaarst meie poole.
Leukeemia, ütleb ta rahulikult.
Vaatan peaarsti, ta räägib minule, ta ütleb leukeemia.
Emmal on äge leukeemia, ütleb peaarst. Verevähk.
Emmal on vähk, Emma on kaheksa, Emmal on verevähk.
See muudab kõike. See muudab absoluutselt kõike.
Siin me oleme.
Kuulan peaarsti, ei vaata Henrit. Olen tasa, lihtsalt kuulan.
Luuüdi toodetud valgelibledest saavad pahaloomulised vähirakud. Meie töö on nüüd vähirakkude arengut takistada, ütleb peaarst.
Akuutse leukeemia paranemisprotsent Emmavanustel patsientidel on üle kaheksakümne protsendi, jätkab peaarst.
Kui palju üle? Sajandiku võrra või peaaegu saja protsendi kanti? Kui täpne võib selline ennustus üldse olla?
Ma ei suuda midagi küsida.
Peaarst selgitab, et karantiinipalatisse ei lasta kedagi peale Henri, minu ja õdede. Esimene haiglatrett kestab mitu nädalat. Pärast seda pääseb Emma ehk natukeseks koju, aga miski ei ole kindel. Vähemalt kaks aastat tuleb regulaarselt haiglas käia, selle ütleb arst kohe praegu ära. Ravi ajal tuleb infektsioone vältida, sellepärast ei pääse ta kooli enne kui minimaalselt kuue kuu pärast.
Külalisi ei tohi koju kutsuda, reisida ei tohi, sest organismi vastupanuvõime kaob. Tuleb pesta käsi ja vältida tänavaid, busse, kauplusi, kooli, klassikaaslasi, tantsu- ja jalgpallisõpru, tuleb vältida tavapärast elu inimeste keskel. Terved sõbrad võivad mingil ajal tulla koju mängima.
Tsütostaatikumid teevad patsiendi nõrgaks, juuksed langevad välja. Haiglakooliga alustatakse otsekohe, õpetaja käib karantiinipalatis õpetamas. Peaasi, et Emma klassikaaslastest maha ei jääks.
Ehkki Emmal on väga tavaline leukeemia vorm, kestab ravi kaks ja pool aastat, selgitab peaarst. Alles viie aasta pärast võib patsiendi kindlalt terveks kuulutada, ehkki vähirakud võivad juba esimese poole aastaga kaduda. Tuleb oodata, peab laskma ajal mööda minna. Seitsmekümnendatel ei jätkatud ravi piisavalt kaua ja sel olid väga halvad tagajärjed, seletab peaarst rahulikult.
Emma parema õla alumisse ossa tehakse auk, kust vedelikud ja ravimid sisse lastakse. Auk ja plastvoolik tagavad selle, et Emmat ei ole vaja ravi või vereproovide pärast torkida.
Peaarst loodab, et haigusest räägime Emmale meie. Niimoodi jõuab uudis lapseni leebemal moel kui tema suu läbi.
Tule taevas appi.
Kas peaarst arvab, et ta tegi meile mingi kingituse.
Kuidas kaheksa-aastase ees sõnu seada, kui ise oled kogu aeg kokkukukkumise äärel?
Ütle lapsele: kallis lapsuke, sul on vähk, nüüd on selline lugu, surm on lähedal, niisama lähedal kui vanadel inimestel, selle vahega, et sina, minu tütar Emma, said just kaheksa aastat vanaks ja vanematelt sünnipäevakingituseks uue jalgratta ja mobiili.
Võtan laualt taskuräti. Peaarst ootab, kuni ma ära nuuskan, vaatab siis kella ja tõuseb püsti.
Me teeme oma parima, ütleb peaarst ja juhatab meid koridori.
Lahinguid peetakse selleks, et neid võita, ütleb peaarst ukse peal.
Mees, naine ja beebi ootavad oma korda. Nad astuvad rahulikult peaarsti kabinetti, uks sulgub.
Seisame Henriga koos tühjas koridoris ega oska teineteisele midagi öelda. Nõjatun vastu seina, Henri ei võta minust kinni. Henri läheb ära, Henri jätab mind üksi, koridoris ei ole kedagi, ei ühtegi õde, küllap nad on patsientide juures või istuvad puhketoas. Vastasseina peal ripub oranž päikeseloojang, maamiin plahvatab ja sõdur koos sellega, killud tungivad kopsudesse, need tungivad maksa ja neerudesse, õhku lendab verd ja lihatükke. Sõda käib igal pool, see ei ole positsioonisõda, vaenlane võib tulla kust tahes, ta võib ilmuda millal tahes. Vaatan trükitud fotot, kus päike on muru kollaseks kõrvetanud, taeva oranžiks värvinud, tahan koju, panen nõudepesumasina täis, küürin jooksva vee all põhjakõrbenud potte, lähen duši alla, pesen hambad, pesen mustuse maha, haigus on ära läinud, küsin Emma käest, kas ta tahab hommikuks baguette’i, sarvesaia või krõbinaid, ja Emma ütleb, et baguette’i võiga.
Sõjas on valgus enneolematult vägev, kirgas ja kõikevalgustav. Henri seisab minu ees, ta haiseb suitsu järele, me seisame siin, must põrand, must lagi, must sein, vaenlane ründab öösel ja enam ei ole Henrit, Emmat ega mind, me ei ole enam siin, must põrand, must lagi, vaenlane liigub edasi ja ilmub nina ette, avab tule.
Kolmekuuse vaikimisega tekitasime Emmale vähi.
Vaikimine, karjumine, vaikimine, ei ühtki normaalset sõna enam.
Meie tekitasime Emmale vähi, mina ja Henri.
Me oleme Emma hävitanud ja nüüd teevad valgelibled, mis ise tahavad.
Kui kodus külvatakse viha, kui kodus heljub vaikus, kui vanemad karjuvad suletud ukse taga, hakkab terves lapses pesitsema kurjus.
Siin, võtke vett, ütleb noor õde ja ulatab klaasitäie vett. Vesi jookseb sisikonnas ringi ja värskendab. Panen klaasi metallist serveerimislaua peale.
Kas kõik on korras, küsib õde.
Noogutan.
Emma igatseb juba teie järele. Me loodame, et räägite talle kohe, jätkab õde.
Ajan end püsti ja hakkan Emma palati poole kõndima. Henri tuleb minu kannul, me oleme isa ja ema, me kõnnime koos karantiinipalati poole, seal on meie karantiinis tütar, seal lamab Emma. Me istume toolidele, Henri ja mina, ja mina küsin Emma käest, kuidas ta ennast tunneb, täitsa hästi, vastab Emma, ma ei vaata Henrit, ma vaatan Emmat, kurgus on raskus, Henri arvab kindlasti, et mina räägin, minul on peres see vapra roll.
Ütlen Emmale: sa oled haige, aga sa saad terveks, natuke aega ei lähe sa nüüd kooli, vaid jääd haiglasse, nad ravivad sind siin, teevad oma parima, meie oleme sinuga siin, isa ja ema, ja sina, sina saad terveks, aga praegu pead sa haiglasse ravile jääma, et pahad rakud välja saada ja tervetele ruumi teha.
Miks, küsib Emma.
Pahad rakud tuleb välja saada.
Ahah.
Ja tervetele ruumi teha.
Emma vaatab mind rahulikult, ta ei tundu endast väljas olevat.
Seda kutsutakse vähiks, ütlen.
Mõtlen, kuidas mind Emma vanuses oleks see vähisõna hirmutanud, tollal tähendas see surma, aga Emma jaoks on see ilmselt tavaline, sageli kuuldud sõna.
Henri hoiab Emma käest kinni, ainult mina räägin. Istume masinate keskel karantiinipalatis, Emma on mõõdikute, tulukeste, voolikute ja masinatega ümbritsetud, palat lõhnab desinfitseerimisvahendi järele.
Emma sööb kaks lusikatäit porgandisuppi, mitte rohkem. Siis oksendab Emma supi välja.
Emma ütleb, et ta tahab Léat. Ja Fantine’i ja Idat, tegelikult kõiki oma klassi tüdrukuid, tervet tantsuklassi ja jalgpallimeeskonda.
Ütlen, et infektsiooniohu pärast ei saa ükski ta sõpradest teda praegu vaatama tulla, ainult isa ja mina.
Emma küsib, millal ta koju saab.
Vastan, et varsti. Ma ei ütle, et selleni võib väga kaua aega minna.
Emma on kahvatu ja väsinud olekuga, kaheksa-aastane, kes kahe nädala eest esitas tantsukooli kõige naljakama tantsu.
Henri läheb suitsetama, mina jään Emma juurde. Ma ei jookse Henrile järele, ehkki peaksin. Kas Henri kavatseb peatoimetajalt puhkust küsida või jään mina koju? Mida me teeme, ma pean igatahes ekskursioone vähendama, just siis, kui suvehooaeg on algamas ja Normandia dessandi aastapäev ees.
Hommikul