Dessant. Riikka Ala-Harja
Читать онлайн книгу.
õppisin saksa keele ära nii hästi, kui suutsin. Mul olid suhted mõlemas riigis, hakkasin väitekirja kokku panema, professorid ja ajaloolased uskusid minusse ja kirjutasid soovitusi stipendiumitaotlustele, mõne stipendiumi sain ka. Mulle meeldis tähtis olla, meeldis arutleda. Kujutasin ette, et käin terve elu ümber ilma dessandiseminarides, ja siis kohtusin kohvikus Henriga.
Olime nädala eest kunstinäituse avamisel kohtunud, üks tuttav kunstikriitik oli meid tutvustanud, Henri oli just Pariisist kohalikku lehte tööle tulnud. Me istume samasse lauda, me räägime, meil on hirmus palju rääkida ja ebatavaliselt tore, kell on kaks päeval, me paneme ülekuued selga ja läheme ära, enne seda küsib Henri minu telefoninumbrit. Mina Henri numbrit ei küsi, ei oska täpselt öelda, miks. Õhtul saadab Henri sõnumi ja kutsub mu järgmiseks päevaks lõunale, kui me juba samas kandis oleme. Nõustun kohe, pahandan endaga, miks ma nii kiiresti vastan, oleksin võinud raskesti kättesaadavat mängida, aga minust ei ole näitlejat. Istun hommikupoolikul ülikooli raamatukogus, loen sõjaaegseid ajalehti ja närvitsen. Kell kaksteist sööme lähedalasuvas brasserie’s parti, joome punast veini, põsed kuumavad, Henri väike kõht kumerdub armsasti ruudulise särgi all, tahaksin ta käest kinni võtta, aga ei julge. Viskame kuued üle käe ja läheme ära. Mõtlen terve õhtupooliku ja õhtu Henri peale, järgmise päevagi. Läheb kaks päeva, kätte jõuab reede õhtu, kell on kuus. Henri saadab sõnumi ja kutsub mind baari. Joome valget veini. Räägime. Joome kolm klaasi. Henri võtab mu käest kinni, see on kohutavalt hea. Joome neljanda klaasi ja Henri tõmbab mu enda juurde ja hakkab suudlema, see on parem kui ükskõik kellega kunagi varem. Läheme minu juurde, suudleme esikus, viskame riided magamistoa põrandale ja jagame armastust, kõik on selge, loomulik ja nauditav, käed leiavad koha, Henri riist on hea ja sobib mu kätte. Selle mehega tahan ma last saada, olen kolmkümmend kaks, kirjutan väitekirja ja tahan seda meest oma lapse isaks, ja pärast seda ei ole mul Henri osas mitte mingeid küsimusi. Seks hommikul ja õhtul ja öösel, pärast hommikusööki, pärast tööpäeva ja magama minnes, mõnikord isegi nende vahepeal, ja kui me keset ööd üles ärkame, tahame mõlemad. Me isegi ei ürita last saada, teeme anaalseksi, ehkki see ei ole just parim viis, kui tahta rasedaks jääda, me ei üritagi kindla peale last saada, me lihtsalt tahame seda, ja kuu aja pärast olen lapseootel. Kolime kähku kokku, meil on üüriraha vaja. Dessandigiidil on aasta läbi tööd, teen ekskursioone terve raseduse aja, mulle meeldib see, mulle meeldib rääkida, mulle meeldivad välismaalased.
Oskan dessandist rääkida prantsuse, inglise, saksa ja hispaania keeles, boss tahab mind. Oskan vastata kõikidele küsimustele või teen näo, et oskan, tean relvi, kuupäevi ja diviiside liikumisi, palju pisiasju.
Siis sünnib Emma. Olen õnnelik. Hakkan mõtlema, et ei lähe otsekohe ülikooli tagasi, et jään elama sellessesamasse külasse, kus olen sündinud, et teen nüüd turistidele ekskursioone, teen nii palju tööd, kui raha vaja on.
Tore on lapsevankriga mööda randa jalutada, kella järgi elada, Henrit koju oodata. Terve imikuaja ei meelita miski mind arvuti äärde tagasi väitekirjakausta avama. Päevad on tegemist täis, ei viitsi Saksa sõdurite argiaskelduste peale mõelda. Liiga palju Saksa sõdureid on juba hinge heitnud ja ülejäänud valetaksid, kui ma küsima läheksin.
Vahel käin turistidele rääkimas. Emma on siis lapsehoidja juures ja vabadel päevadel hoiab Emmat Henri.
Õppisin aastaid ega jõudnud sinna, kuhu pürgisin, või enam ei tahtnud jõuda. Miks ma ei õppinud arstiks? Oleksin spetsialiseerunud laste vähile, teaksin Emma haigusest kõike, oskaksin omaenda lapse eest hoolitseda, oskaksin Emmale õige ravi leida, oskaksin hinnata, mul oleks kogemus, info, nägemus ja oskus oma tütar terveks teha.
Uurimine ei vähenda sõdu, aga kui haigusi uuritakse, sureb vähem lapsi.
Emma elu on ohus.
Minu elu ei ole kunagi ohus olnud, vähemalt ei ole ma seda tunnetanud.
Helistan Marcile, oma bossile, ja ütlen, et saan ekskursioone teha vaid korra või maksimaalselt kaks korda nädalas. Marc tuletab meelde, et juulis algab kõige tihedam hooaeg. Siis annaks kaks korda rohkem ekskursioone teha ja sakslased on teinud palju broneeringuid ja mina olen firma ainus saksa keelt kõnelev giid.
Luban. Lubadused võib alati tagasi võtta, ma pean haiglas olema.
Teistele ei helista, isegi Alice’ile mitte.
Ei helista, sest ei taha kuulda: küll kõik saab korda, kõik läheb hästi, ürita vastu pidada, küll asjad hakkavad tasapisi paranema, jõudu ja jaksu, mõtleme teie peale.
Ilmselt rääkis terve Henri toimetus juba haigusest. Iga inimese esimene mõte on, et õnneks on minu laps terve.
Nii mõtlesin minagi, kui Alice esimesel kohtumisel rääkis, kuidas Anna kuuekuusena suri.
See teeb mind rahutuks.
Mõtlen tihti Alice’i ja Lioneli seinal rippuva pildi peale. Väike tüdruk istub söögitoolis ja naeratab. Alice leidis Anna lõdvana lapsevoodist. Enne seda oli Anna olnud terve, kõik lastearsti tavapärased testid läbi teinud.
Alice ja Lionel helistasid kiirabisse ja hoidsid kordamööda elutut Annat. Kiirabi jõudis kohale ja tegi kindlaks, et Anna oli surnud, vanemad olid sellest juba niigi selgesti aru saanud.
Õnneks oli Alice’il ja Lionelil Léa. Arstid ja terapeudid soovitasid ühe lapse juurde teha, aga Alice ütles, et ta ei taha enam, ei julge.
Alice’i jaoks sureb Anna iga aasta jaanuaris. Just siis, kui sügisel hakkab järele andma, hakkab Alice jälle mõtlema, kuidas Léa kasvab ja areneb ilma väikese õeta, kes seinale riputatud fotol kunagi suuremaks ei kasva.
Alice ei taha Léat silmist lasta. Ta kardab isegi jalgpallimeeskonna sõite ja pakub end alati vabatahtlikult tüdrukute saatjaks.
Anna surmast on nüüd neli aastat. Siis Alice ja mina veel ei tundnud teineteist.
Iga kord kui ma Alice’iga kohtun, mõtlen Anna peale, surnud laps on ema külge liimitud.
Ka kuuekuune elu on hea ja täielik, ütles preester Alice’ile.
Mina ei oleks sellist jama kuulanud. See ei saa olla hea elu, kõik kuue kuu jooksul elatud päevad kasvatavad vanemate valu. Alice mõtleb, miks Anna ei võinud juba kõhus surra, oleks lihtsam olnud, ei oleks pidanud nägema Anna naeratust või seda, kuidas laps sulle otsa vaatab. Muidugi oleks kõige parem olnud, kui see rakk ei oleks üldse viljastunud ja neile oleks sündinud teine, tervete geenidega inimene.
Kui me esimest korda kohtusime, ütles Alice kohe, nagu käiks see temaga kokku, et ta tütar oli neli aastat tagasi surnud.
Küsisin, millesse.
Alice selgitas arstiteaduslike terminitega, et arstiteaduslikult sel seletust polnud. Surm ilma ettevalmistuseta, ilma nähtava põhjuse või teadaoleva haiguseta. Anna õppis roomama ja siis Anna suri. Alice ja Lionel vihkasid kõike, igatsuse valu oli meeletu. Nad otsekui tõmbusid kokku. Lioneli silmist ei paistnud enam midagi, ei sära ega rõõmu raasu, silmades elas vaid muserdav lein.
Alice ütles, et ta kadestab ahviema, kes kannab oma surnud poega paar päeva kaasas, kuni ta selle kuskile maha poetab ja unustab. Ahviema ei tunneta surma, ei lapse ega enda oma.
Vannitoa avatud aknast tuleb niisket ööõhku. Pesen hambad, panen akna kinni ja lähen Henri toast mööda ülemisele korrusele. Emma magab esimest ööd haiglas ilma minuta. Emmale sobib see hästi, tõenäoliselt magan mina kehvemini kui Emma.
Henri võib-olla ei maga veel, vaid loeb spordilehest reketite võrdlust või tšätib Marinaga.
Me oleme juba kolm kuud eri tubades maganud. Henri magab külalistetoas, mina ülemise korruse magamistoas.
Tegelikult algas kõik poolteist aastat tagasi. Seks sai äkki lihtsalt otsa. Henri väitis, et ta on väsinud. Hakkasin sagedamini algatama, aga Henri ei võtnud vedu. Tegin ettepaneku, et teeme seda nüüd, kohe, lukus ukse taga, kui Emma parasjaguWiid mängib, või vähemasti siis, kui Emma on magama jäänud.
Henri ei tahtnud, tal ei olnud tuju, pea oli töömõtteid täis.
Vahetasin