Kui Arno isaga koolimajja jõudis, olid tunnid juba alanud. Kooliõpetaja kutsus mõlemad oma tuppa, rääkis nendega natuke aega, käskis Arnot hoolas ja korralik olla, ja seadis ta siis pinki ühe pikkade juustega poisi kõrvale istuma. Siis andis kooliõpetaja talle raamatust midagi kirjutada ja Arnol ei olnud nüüd enam aega muu peale mõtelda. Ta võttis tahvli ja hakkas kirjutama. Kui ta umbes paar rida oli kirjutanud, kummardas pikkade juustega poiss tema kõrva juurde ja küsis sosinal:

      “Mis koolmeister ütles, kui teie tema toas olite?”

      Arno teadis, et tunni ajal kõnelda ei tohi, vaatas esiti aralt kooliõpetaja poole ja vastas siis:

      “Ah, ei kedagi…”

      Aga teine ei jäänud sellega rahule. Küsija pani krihvli käest, nuuskas nina ja sosistas uuesti:

      “Kas koolmeister ei ütelnud, et koolis indiaanlaste juttusid lugeda ei tohi?”

      “Ei ütelnud.”

      “Oi, minule ütles küll. Mul oli ka suur pakk neid ühes, praegugi teised kapis. Kas sa oled lugenud “Ameerika metsadest”? Vaata, kus oli ikka mees: kaheteistkümne punanaha vastu võitles üksipäini. Jaah…”

      “Kes see oli?”

      “Kentuki Lõvi.”

      Arno pani krihvli käest ja vaatas oma seltsilisele esimest korda otsa. Sellel oli rõugearmiline nägu ja nina paremale poole natuke viltu. Valkjaskollakad juuksed olid hästi sasis.

      “Küll ta on nendega hädas, kui ta neid sugema hakkab,” arvas Arno.

      Seltsimees ei andnud aga palju aega ennast vaadelda. Ta läks kord-korralt rahutumaks, pööras ennast igasse külge nagu oherdi, ja näis, nagu oleks koolitöö temale hoopis kõrvaline asi, nagu ei oleks temal selleks praegu sugugi aega.

      “Toots, mis sa seal jälle rähkled?”

      See tuli kooliõpetaja poolt. Arno ehmus, kahmas krihvli kätte ja hakkas ruttu kirjutama. Toots, kes oma seljataguse naabriga parajasti ühte kaelamurdvat küsimust indiaanlaste üle arutas, tõusis pikse kiirusega püsti.

      “Ei midagi… Peterson küsis, kudas vene keeli jätt kirjutatakse.”

      “Soo, ja sina näitasid?”

      “Mina näitasin jah. Tema, narr, oli hoopis valesti teinud.”

      “Jajah, seda küll. Aga vahest on klassis veel mõni, kes jätti kirjutada ei mõista. Toots, sa tule õige ja kirjuta suure tahvli peale, siis näevad kõik.”

      Tootsi näo üle lendas imelik vari. Tahvli juurde minek ei näinud talle sugugi meeldivat.

      “No tule, tule!” kordas kooliõpetaja.

      Seal nägi õnnetu hing, et teda enam ükski maapealne vägi ei päästa. Oma viimases hingeahastuses pööras ta enese Arno poole, kes kõike seda lugu salaja pealt kuulas, ja sosistas talle ruttu:

      “Näita, kudas on, näita, kudas on!”

      Arno tegi oma tahvli peale määratu suure jäti. Kohe läks Toots, täis põrutavat iseteadvust, suure klassitahvli juurde ja maalis sinna, mis nõuti. Siis viskas ta väljakutsuva pilgu üle terve klassi, justkui oleks ta ütelda tahtnud:

      “Mis te’s õige arvate: et ei tea vist, kuidas jätt kirjutatakse?”

      Ja kõikide pilgud vastasid:

      “Jaa, jaa, tead küll, Toots.”

      Aga keegi oli siiski olemas, kes arvas natuke teisiti kui kõik muud – kooliõpetaja. See tuli, nagu kurjast juhitud, otse Arno tahvli juurde, silmas seal ühte niisamasugust elukat kui suure tahvli peal, ja kuri kahtlus ärkas temas. Ta pööras enese Tootsi poole.

      “Ütle, Toots, kas sul veel mõni vale tagavaraks on? Kui on, siis lase aga tulla kõik ühe korraga.”

      “Mis vale?” küsis Toots.

      Tema nägu oli nii süüta, et ta igale inimesele pisarad silmi oleks pidanud ajama, kellel vähegi ristiinimese verd südames. Aga et kooliõpetaja hoopis südameta inimene oli, siis ei tulnud temale ei pisaraid silmi, ega teinud ta ka piinamisele lõppu.

      “Peterson, kas sa küsisid Tootsi käest, kuidas jätt kirjutatakse?”

      Toots andis Petersonile silmadega märku, et ta jaatavalt vastaks, aga kahjuks ei mõjunud see.

      “Ei.”

      “Noojaa, seda ma arvasin kah. Mis ta’s rääkis sulle?”

      “Toots ütles, et tema ei saa aru, kuidas indiaanlased nii ruttu skalpeerida võivad; et ühekorra, kui tema ühte lõpnud kassi tahtnud –”

      Peterson edasi ei saa, sest kogu klass naerab laginal. Toots näitab äraandjale salaja rusikat ja vannub mõttes hirmsat kättemaksmist. Ta pannakse valetamise eest teise tunni alguseni nurka seisma.

      Arnot pani kõige rohkem imestama see asjalugu, et Toots, kes ometi nii palju lugenud oli ja kes Kentuki Lõvist kõnelda teadis, lihtsat vene keele jätti kirjutada ei mõistnud. Ja edasi arvas ta:

      “Ega ikka niiviisi valetada ei või. See Toots vist ikka on üks suur võrukael.”

      II

      Vahetunni ajal oli klassituba kihinat-kahinat täis nagu sipelgapesa. Kõigil oli hirmus rutt ja kiire, kõik jooksid, kilatsesid, nagu oleks nad kartnud kuhugile hiljaks jääda.

      Arno hoidis ennast kartlikult seina lähedale. Arno oli veel võõras, ja see kirju liikuv kogu pani tema pea ringi käima. Ainus tuttav, keda ta silmas, oli Raja Teele. (Selle tüdruku nimi oli õieti Adele, aga kodurahvas hüüdis teda ikka lühidalt Teeleks.) Sellesama punapõselise ja valkjajuukselise Teele vanemad ja Arno vanemad olid peaaegu üleaedsed, sellepärast tundis Arno teda. Arno oleks hea meelega läinud ja Teelega paar sõna juttu ajanud, aga see ei näinud tema arust kõlbavat. Tüdrukud, need hoidsid endid ikka ühte nagu lambad, ja just nende hulka minna ei olnud Arno arvates ilus. Ta toetas ennast seina najale ja vaatas.

      Seal oli tugev, paksu näoga poiss, tammus aeglaselt ühe jala pealt teise peale ja sõi. Ühes käes oli tal tükk leiba, teises – rasvane lihakamakas. Keegi läks temast mööda ja astus talle jala peale. Sööja ei pannud seda suuremat tähelegi, ümises aga korra: “Õige pimesikk!”, ja sõi edasi.

      Üks teine jälle, punaste juuste ja naljakate nööpsaabastega, nähti oma uutmoodi sulepeaga üleüldist tähelepanu enesele tõmbavat. Ta käis uhkete sammudega ees, tema järel suur kari teisi, kes kõik nurusid:

      “Näita’nd, Kiir, näita!”

      Aga Kiir oli uhke poiss, ja ainult mõni üksik sai selle au osaliseks, et talle sulepead näidati.

      Ahju lähedal oli kaunis hulgake poisse. Neile rääkis üks nirgi näoga, elavate silmadega seltsiline väga saladusliku näoga järgmist:

      “Kasta hanesulg piima sisse, kirjuta puhta paberilehe peale oma nimi, lase kuuma triikrauaga üle, küll sa siis näed.”

      Selle peale vastas keegi kuulajatest:

      “Uh! Käärik, sa ajad päris hirmu peale.”

      Tüdrukute pool oli hoopis vaiksem. Need ajasid pead kokku, sosistasid ja kõhistasid naerda.

      Edasi ei olnud Arnol aega vaadelda. Keegi jooksis mürinal temast mööda, selle järele veel teine, ja algas metsik jaht: ees surmani ehmunud Peterson, tema kannul verejanulise näoga Toots. Toots hoidis mõlemad käed rusikas, ähvardas põgenejale järele ja sõnas aina: “Küll ma sulle näitan, küll ma sulle näitan! Või tema läheb kaebama!” Peterson jälle, nähes, et teda ainult kiired putked võivad päästa, pani neile täie auru peale. Ja edasi läks hirmus põgenemine ja tagaajamine üle pinkide, üle pingis istujate peade, üle kooliõpetaja kantsli magamistuppa, üle sängide, patjade uuesti klassituppa tagasi ja nii ikka edasi. Kuid kaua jõuad sa põgeneda, oh surelik, kui keegi sind taga kihutab, kes pealaest suure varbani kättemaksuhimust täidetud on. Sellestsamast sai ka Peterson aru ja jäi lõõtsutades seisma. Tal näis üks teine pääsemise plaan peast läbi käivat.

Скачать книгу