Kevade. Oskar Luts
Читать онлайн книгу.
kõrvuni punaseks. Ehk ta küll teadis, et sellest sõnast peale tema enese ja Tootsi keegi midagi ei teadnud, oli tal siiski lõpmata häbi.
“Ma-ma,” haugutas kuri mees kantslist. “Ega sa lammas ei ole, et sa määd, õpi paremini ja ära määta. Laisk sa oled nagu kapsauss. Tootsiga paras paar, nii et seo teid kokku ja pane vastu vett ujuma.”
See oli Arnole liig. Kõik oleks ta kannatada võinud, aga niisugust haugutamist Teele kuuldes – ei, see oli liig. Ta langes nõrgalt pingile, nagu oleks ta hoobi pähe saanud. Ta ei olnud sugugi halb õppija, aga köster oli pahas tujus ja keegi pidi ometi olema, kelle peale ta siis oma vihakarika võis välja valada. Tund läks mööda, uus tund tuli, lõppes jälle, ja nii ta läks, kuni kojumineku aeg kätte jõudis. Kogu aja oli Arno nagu murtud lilleke oma koha peal istunud, ilma et ta kellegagi sõnakest oleks rääkinud. Ja mistarvis? Temale näis nüüd kõik kadunud olevat. Mis hoolis nüüd veel Teele temast, sellest rumalast poisist, keda kogu klassi ees hurjutati? Peale tundide lõppu, kui kõik rõõmsasti kodu poole jooksid, jäi Arno üksipäini klassi istuma. Ta tahtis oodata, kuni Teele ära läheb, et siis üksipäini koju minna. Aga asjaolud kujunesid teisiti. Natukese aja pärast tuli Teele tasahiljukesi klassi, läks kikivarbil Arno juurde ja ütles:
“Kas sa ei tule?”
Arno kohmetus. Seda poleks ta kunagi loota julgenud.
“Jaa, ma tulen ka,” kogeles ta teise küsimise peale, tõusis siis kähku püsti, võttis raamatupambukese kaenla alla ja mõlemad läksid minema. Õuest läbi minnes nägid nad, kuidas Toots seda võru, mis Arno hommikul kooli oli toonud, vägisi Visakule ära tahtis müüa. Toots oli hinna viimase võimaluseni odavaks jätnud, nimelt ühe kopikani, aga sellele vaatamata tegi Visak kangesti nutuse näo ja oli veel kahevahel. Viimaks, siis kui Toots omalt poolt veel ühe teemandikivi, nagu ta seda ise nimetas, Visakule vastu andis, olid kaubad koos.
“Mis sa ütlesid köstrile Metuusala asemel, et ta pragama hakkas?” küsis Teele koju minnes.
“Ah köster,” vastas Arno, “köster on Julk-Jüri, kõik hüüavad teda Julk-Jüriks.”
“Mispärast nad siis niiviisi…?”
“Ei tea. Vist sellepärast, et ta nii kui julk lühike on.”
“Aga mis sa ütlesid talle? – Met – met –”
“Metall.”
“Mis on metall?”
“Kas mina tean. Toots räägib, et olevat must puu, millest indiaanlased vibupüssa põletavat.”
“Oi, see Toots on küll üks hirmus inimeseloom. Muud tal ei ole kui indiaanlased.”
“Muidugi on hirmus inimeseloom. Ja siis ajab veel niisugust plära suust välja…” Arno arvas paraja aja tulnud olevat, kus ta oma seisukohta kindlamaks võis teha. “Nojah, ajab niisugust plära välja, mida mitte kuulatagi ei taha.”
“Mis ta ütles?”
“Mis ta ütles – ütles, et tema tahta sind naiseks võtta.”
Teele läks kõrvuni punaseks. Esiti ei saanud ta sõnagi suust, viimaks, kui esimene kohmetushoog juba möödas oli, hakkas ta Arno suureks rõõmuks Tootsi siunama.
“Vaata, kus ometi sitavikat oma jutuga, vaata, ma tahan köstrile ära ütelda, küll ta siis näeb, mis ta saab.”
“Ei, kaebama just ei maksa minna, aga…” rahustas Arno. Ta kartis, et kui Teele kaebama läheb, siis Toots teda ka asjasse mässib. “Ei, kaebama just ei maksa minna, see ei ole ilus. Küllap me temale juba isegi nahatäie anname.”
“Kes niisugusest metsalisest jagu saab,” kahtles Teele.
“Küllap saab. Kui Tõnisson mulle appi tuleb, siis saame tast üle küll.”
“Nojaa, siis küll. Aga kui Toots kaebama läheb ja koolmeister küsib, mispärast te teda peksite, mis sa siis ütled?”
“Siis…”
Jah, seal ta oli…
Hakkasid sa asjal ükskõik kummast otsast kinni, ikka tuli üks ja seesama välja. Arno nägi ära, et Tootsi peale ei hakka tuli ega vesi. Kui nad tükikese aega vaikides edasi olid läinud, algas Arno uuesti:
“Kas sul oli täna hommiku igav üksi tulla?”
“Oli jah. Mispärast sa mind ei oodanud?”
“Ma… ma arvasin, et sa vast minuga enam ühes ei taha käia?”
“Miks ei taha.”
“Kas sa tahad, et ma homme hommiku ootan?”
“Tahan küll.”
“Aga kui Toots minu asemel käiks, kas sa temaga tahaks ühes käia?”
“Ei. Selle indiaanlasega ei läheks ma ühte sammugi ühes.”
Sellest oli küll. Arno oleks rõõmu pärast peaaegu hõisanud, aga jõudis ikka veel pidada. Ta saatis Teele otse Raja väravani ja pööras sealt alles mööda põllupeenart kodu poole. Raja perenaine, kes parajasti õue peal oli ja seda rüütliteenistust nägi, ütles kodurahvale:
“Küll see Saare Arno on hea laps, ta saadab meie Teele kohe kodu väravasse.”
VI
Paunvere kiriku kellamees oli imelik mees. Temal oli ilmast ilmani midagi müüa; kui tal just midagi müüa ei olnud, siis oli tal midagi loosida; ja kui loosida ka ei olnud, siis oli ta kõrtsis, jõi ja kakles. Üks silm oli tal juba kakluse juures peast välja löödud, teine pidas veel vastu, aga mõned ütlesid: “Kauaks Liblele sedagi saab, küllap lendab seegi pealuust varsti välja. Liblele anna sada silma, siis ka ei ole tal aasta pärast enam ühtegi.”
Lible ise ütles niisuguste noogutuste peale lihtsalt:
“Olge aga vait, põle mina teie silmi omale palkamas käinud. Hoidke aga oma sihverplaat terve.”
Järgmisel pühapäeval pärast seda, kui Arno Teele kodu väravasse saatis, oli just anda-võtta sellesama Lible juures suurepärane loosimine. Loositavate asjade hulgas oli ka üks püstol.
Nagu suured kaubitsejad kõiki niisuguseid teateid, mis müügisse ja ostusse puutuvad, ainult puhta jumala tuule kaudu teada saavad, nii ka Toots. Ka tema ilmus loosimisele. Ta võttis kõigest kaks loosi, maksis nendegi hinna pähklitega kinni, aga võitis püstoli. Pärast Lible juures toimepandud loosimist räägiti, et Toots päris suure mehe viisi olla teinud; võtnud enese hästi vinti, pannud sigari näkku, tantsinud ja karjunud “juhhei!”. Aga see kõik on vähem tähtis. Lähme koolimaja juurde. Esmapäeva hommikul käis sõnum, et Toots püstoli võitnud, suust suhu ja lagunes laiali nagu kulutuli. Kui Toots ise koolimajja jõudis, pandi tema auks suurepärane meeleavaldus toime. Toots sai päevakangelaseks. Kuhu ta iial läks, oli tal suur parv teisi järel, kes kõik imelikku sõjariista näha tahtsid. Toots ise sai oma tähtsusest väga hästi aru, pidas ennast ka selle järgi ülal ja kordas alatasa:
“Jah, poisid! Varsti te mind enam ei näe. Küllap ma nüüd veel siia istuma jään. Mis mul viga minna ja punanahkasid maha plõksutada.”
Jah, muidugi, kuidas see võis teisiti olla, tõstis see aina teiste lugupidamist tema vastu. Et oma kangelasmeelele krooni pähe panna, lubas Toots peale tundide lõppu oma “müristajast” esimese paugu teha. Kes tahtis, võis vaatama jääda, kes ei, võis rahuga koju minna. Tema ei sundinud kedagi jääma. Ta läks ettevaatuses isegi niikaugele, et ta araverelisi hoiatas: tema “müristaja” pauk olevat nõndasama kõva kui suurtüki pauk ja kostvat kahekümne versta taha. Kellel nõrgad kõrvad, neil pidavat nad lukku jääma, kel veel nõrgemad, neil hakkavat nad mäda jooksma. Ja nõnda oodati siis pikisilmi tundide lõppu. Kui see siis viimaks kätte jõudis, ei mõtelnud keegi kojuminekule; mitte ühte araverelist ei leidunud. Toots istus keset õue pingi peale, võttis “müristaja” põuetaskust välja ja pani enese kõrvale. Ise käratas:
“Aga