Kevade. Oskar Luts
Читать онлайн книгу.
nurka läks, kus ta ju ikka veel seisma pidi, tähendas ta Arnole:
“Ma saan küll kõik, aga rehkenduse sunnikut mu pea küll ei võta.”
Tal oli õigus. Temal olid väga laialdased teadmised, tema tundis kokku- ja mahaarvamist, kasvatamist ja jagamist, aga kõige selle juures oli tal üks paha viga: tema ei teadnud midagi õieti. Kui ta rehkendama hakkas, võttis ta kõik need neli korraga käsile, ja need neli läksid tal pärast käes nii sassi nagu Kört-Pärtli särk pühapäeva hommikul. Kooliõpetaja ütles niisuguse teguviisi kohta:
“Toots, sul on kõik segamini nagu pudru ja kapsad.”
Siis kutsuti Arno tahvli juurde. See oli jälle hoopis vastuoksa: see teadis kõik, mis tema käest küsiti. Kui ta oma kohale tagasi läks, oli tal natuke piinlik, et ta nii hästi oli vastanud. Tal hakkas oma naabrist, Tootsist, kahju, kes kõigele oma tarkusele vaatamata rehkendusest, mis ju tema meelest nii kaunis kerge näis olevat, aru ei saanud.
Järgmised tunnid ja vaheajad läksid ilma suuremate sündmusteta mööda. Mida vast nimetada võiks, oleks see, et Toots ühe oma kooliõe kleidi katki rebis, rahakoti ära vahetas, aknaruudu katki lõi ja koolitoa taha tule tegi. Kui ta tule juures istus, ütles ta, et Kentuki Lõvi just niisama olla teinud, kui ta indiaanlaste eest põgenemas olnud.
Siis veel see, et Arno mõne koolivenna kohta teateid sai. Näiteks – paks poiss, kes liha sõi ja kellele jala peale astuti, oli Tõnisson. Nutuse näoga ja punaste silmadega, see, kelle käest mõned naerdes küsisid: “Poiss, kus su isa on?” ja mispeale teised kohe vastasid: “Isa metsas, saba seljas,” – see oli Visak.
Punaste juustega Kiirel, kellel uutmoodi sulepea oli ja kes nööpsaabastega käis, üteldi kodus imelik mänguriist olevat: kääna aga üles ja kohe räägib nagu inimene ja laulab nagu lind.
Mats Raud, pisike poisijõmps, tahtnud mineval aastal jala linna, tädile külla minna; võtnud leivakoti selga ja ütelnud:
“Nüüd lähen!”
Nende ja muude tähtsate uudistega sammus Arno peale tundide lõppu kodu poole. Tee peal sai ta Raja Teelele järele. Mõlemad läksid esiti näost punaseks, sammusid tüki maad sõna lausumata edasi, aga viimaks siis ikka hakkasid kõnelema.
III
“Mispärast sa nüüd alles kooli tulid? Meie tulime juba mineva nädal,” algas Teele.
“Haige olin, ei saanud ennem tulla.”
Siis oli jälle vaikus, ja siis küsis Teele:
“Mis haigus sul oli? Kas särlakid?”
“Ei olnud särlakid. Pea valutas ja palavik oli kah. Ema arvas esiti küll, et on särlakid, aga ei olnud.”
“Aga särlakid on hirmus haigus: kes korra haigeks jääb, ega see enam terveks ei saagi.”
“Noh, saavad ikka kah. Meil oli sulane, sai terveks küll.”
“Ah, sulane oli haige? No, kas sa ei kartnud kah, et sinule külge hakkab?”
“Ei. Ema ütles, et kui hakkab, siis hakkab, et siis ei ole sinna midagi parata. Aga et ei maksa karta, siis ei ole viga midagi, et kes nii väga kardab, sellele just hakkabki külge.”
“Kõige parem on kadaka suitsu teha, siis ei hakka kunagi.”
“Jah, seda ütles minu ema kah.”
Teekäijad läksid jälle vaikides edasi; mõlemal lõppes jutt otsa. Arnot piinas veel kartus, et ta vahest kogemata midagi ütleb, mis Teelele ei meeldi. Viimaks ei arvanud ta selles midagi paha olevat, kui ta küsis:
“Noh, kuidas koolis läheb kah?”
“Väga hästi. Vene keel on aga raske.”
“Vene keel? Kas vene keel on siis raske?”
“Minule on ta küll hirmus raske.”
Arno imestas teise otsekohesuse üle. Tema ei oleks Teelele miski hinna eest ütelda julgenud, et temale miski raske on. Aga nüüd, kus teine oma otsekohesusega ees läks, oli tema püha kohus mõnda oma vigadest Teelele usaldada. Ta mõtles ja mõtles, missugust õpiasja ta oma arust raskeks peaks nimetama, ei jäänud aga ühegi peale peatama, vaid kahmas umbes:
“Minule on rehkendus raske.”
“Kuidas? Sa mõistsid ju täna väga hästi.”
“Jah, aga…”
Arno sai aru, et rehkendust ei oleks maksnud ütelda, et rehkenduse asemel oleks ju kah vene keelt võinud nimetada, aga noh, nüüd oli see juba hilja. Ja tal oli täna juba teist korda piinlik, et ta rehkendust nii hästi mõistis: esiteks Tootsi kõrval ja nüüd siin. Ta katsus oma vabanduseks midagi ütelda, aga ei leidnud muud, kui:
“Ei olnud kedagi…”
Aga Teele ei lasknud ennast sellest eksitada. See tüdrukupagan läks aeg-ajalt julgemaks, ja kui ta jälle rääkima hakkas, siis kõlas tema hääl nii kindlalt, et Arno juba kartma hakkas, kas Teele tema peale mitte pahane ei ole.
“Muidugi mõistsid hästi,” ütles Teele. “Sa mõistad alati hästi, kõik ütlevad seda, et sa tark poiss oled.”
“Kesse ütleb…” vastas Arno niisuguse häälega, nagu tõrjuks ta mõnda laimujuttu tagasi.
“Kõik ütlevad.”
“Oh… Mis seal’nd…”
Peale lühikest vaheaega küsis Teele jälle:
“Kas see tõsi on, et isa sind linna kooli tahab panna?”
Arno teadis väga hästi, et isal see nõu on, aga tema oli umbusklik poiss ja ei ütelnud naljalt välja, mis ta mõtles. Esiteks kartis ta, et teised naerma hakkavad; teiseks ei tahtnud ta, et teised, kui nad just naerma ei hakka, siis ometi üht-teist nõuavad ja usutavad, ja kolmandaks ei olnud Arno ülepea kuigi suur jutumees. No, aga Teelele oli siiski vaja vastata. Ja õigust oli vaja rääkida, sest Teele oli ise otsekohene tüdruk ja ütles, näed, temale kohe lausa välja, et vene keel on hirmus raske.
Niisiis – vaja oli ka otsekohene olla. Esimene ütlus läks ju niikuinii luhta; Teele ei võinud ju milgi kombel uskuma jääda, et Arnole rehkendus raske oli. Seda oli nüüd vaja heaks teha. Ta vastas:
“Ei tea… Kui ma hästi õpin, võib-olla ehk paneb mind siis linna kooli.”
“Paneb jah. Mis sellest veel rääkida,” ütles Teele kindlalt, ja natukese aja pärast tuli ta uue küsimisega:
“Aga ütle, kelleks sa tahad saada?”
“Oh, ei tea…”
“Miks sa ei tea. Kui sa linna kooli lähed, siis pead sa ju teadma, kelleks sa tahad saada. Ütle, kelleks?”
“Ei tea…”
“Vaata, miks sa ei tea; sa ei taha aga ütelda. Ütle ometi, siis mina ütlen ka, kelleks mina tahan. Ütle!”
“Ei kellekski.”
“Vaata nüüd! Mis sa sellest siis salgad, ma saan ju niikuinii teada. Kui sa ei ütle, ma küsin sinu ema käest.”
See pisike tüdrukujõmps ajas peale nagu uni. Kuid see ei oleks veel ikkagi Arno kangekaelsust murda jõudnud, kui seda toredat lubamist poleks olnud: “Kui sa ütled, ma ütlen kah, kelleks mina tahan.” Nii aitas pealeajamine ühelt poolt ja uudishimu teiselt poolt, ja viimaks küsis Arno:
“Aga kui mina ütlen, kas sina kah ütled siis?”
“Miks ma ei ütle.”
“No ma ütlen siis – kooliõpetajaks tahan.”
Arno andis oma suure saladuse välja ja läks sellejuures ise kõrvuni punaseks. Ta vaatas vilksti Teele poole, kas see vast naerma ei hakka ja püüdis piinlikust seisukorrast sellega pääseda, et ta kohe küsis:
“Aga ütle nüüd, kelleks sina tahad?”
“Ah