Kevade. Oskar Luts
Читать онлайн книгу.
risti suhu. Kui teised küsisid, mispärast ta seda teeb, seletas tema:
“Piimamokad, kas te ka midagi teate! Selle aja sees, kui mina püssi laen, võib mulle selja tagant tuhat punanahka kallale tormata. Tomahavk peab ikke valmis olema.”
Tõnisson pidi parajasti sööma hakkama, pani juba leivatüki suu juurde, aga küsis enne:
“Kumb sa siis oled, kas valge või punanahk? Üks kord oled sa see, teine kord – teine.”
Toots ei vastanud midagi, viskas aga põlgava pilgu küsija poole. Tema asemel vastas argpüks Visak: “Tema on ju Kentuki Lõvi.” Seepeale naerdi, aga liiale ei mindud: koht ja silmapilk ei olnud selleks kohased. Toots käratas Visakule: “Mis sa jahvatad, va punnsilm! Mine otsi parem oma isa üles.”
Visak hakkas nutma, teised naerma.
Siis jõudis see hirmus silmapilk kätte, kus Toots, viimase sõrmeküüneni surmapõlgust täis, püstoli kätte võttis ja toru otsast rohtu sisse raputama hakkas. Nõrgemad taganesid; kes rahulikult Tootsi juurde seisma jäid, nende julguse üle avaldati imestust.
Kui rohi sisse sai, löödi paberist prunt ette. Siis tulid haavlid ja jälle paber. Jäi veel tong peale panna ja lahti kõmmutada. Kõik seisid nagu naelutatult paigal ja vahtisid üksisilmi Tootsi. Ükski tema liigutus ei läinud kaotsi. Kui kõige piinlikum silmapilk kätte jõudis, sündis midagi.
Tõnisson astus teiste seast välja, pani palituhõlmad kinni ja seadis sammud kodu poole. Ise ütles ta Tootsile:
“Mis sa sitaga jandad, lõhud silmad ära.”
“Mine ära, kui sa kardad,” vastas see.
“Mis mina tast kardan, kui sa ise ei karda, aga küllap sa köstri käest hänna peale saad, kui sa siin lahti lased.”
“Häh, kus narr, kas ma köstrit kardan.”
“Küll sa kardad.”
“No las ta tuleb, vaata, ma pööran otsa tema poole, küll sa siis näed, kudas ta seatraavi laseb.”
“Mis sa kiidad. Mine soo peale ja lase seal lahti.”
“Sa mine ise soo peale.”
Tõnisson ei lausunud sõnagi, tõmbas enese natuke küüru, nagu ta käies harilikult tegi, ja läks minema.
“Nüüd,” ütles Toots püsti tõustes.
“Oi!” hüüdsid mitmed kohkudes.
Toots läks sammu kümme edasi, jäi siis seisma ja sirutas sõjariista ettepoole välja. Silmapilgu aja pärast hüüdis ta hirmsat nägu tehes:
“Sure, koer!”
Paljud panid käed kõrvade juurde. Iga silmapilk pidi mürakas tulema.
Nii seisid nad seal, umbes 25 poisikest (tüdrukud olid kõik koju läinud), tihedalt koolitoa õueaia ääres; natuke kaugemal, kirikumõisa sauna pool, Toots hirmsa sõjariistaga ja veel hirmsama näoga.
Pauku ei tulnud. Pauk pidi tulema, aga ei tulnud.
“Kudas on? Kas ei lähe lahti?” julges üks pealtvaataja küsida.
“Ei, läheb lahti küll, miks ta ei lähe,” vastas Toots ennast teiste poole pöörates, “aga põrgu teda teab, sel püstolil ei ole Tamasseri rauad. Oleks tal Tamasseri rauad, siis ma laseks küll, aga nüüd ma arvan, et ehk läheb lõhki.”
“Sa kardad.”
“Ei karda. Mis ma kardan.”
Ta leiutas uue laskmisviisi, samuti nagu ta uue palumiseviisi oli leiutanud. Ta sidus püstoli sauna akna alla kase külge kinni, pani pika nööri trikli külge, tuli ise teiste juurde ja tõmbas siis. Käis pauk. Sauna aken lendas klirisedes puruks. Ja varsti tuli läbi katkise aknaruudu määratu suur rusikas nähtavale. Üks hääl karjus saunast:
“Te kuradi hinged! Te tapate inimesi!”
Kohkunud mehikesed ei saanud veel aega ehmudagi, kui juba rusika peremees ise ilmus. See oli kirikumõisa rentnik. Jumal teab, mis ta saunas oli toimetanud, aga seal ta parajasti oli, kui laeng läbi akna sisse prahvatas. Ta oli viha pärast näost punane, nagu liiasti põletatud telliskivi ja kaks sinist soont otsaesisel olid kaugele näha. Ta käratas:
“No ütelge ometi, põrsakari, kas teil aru on kah pealuu sees? Kas te hullud olete? Mis te arvate, kui minule praegu külge oleks tulnud? Ütelge mulle jalamaid, kes see laskja oli.”
Kohkunud mehikesed vaatasid Tootsi poole. See hoidis enese rentnikust aukartust äratavas kauguses.
“Noojah, seda ma arvasin,” kärkis vihane mees edasi, “seda ma arvasin, et kes ta muud on, kui Toots. Kuule, sina, inimeseloom, oled ikka sündinud loll.”
Toots taganes veel kaugemale ja vastas:
“Ma arvasin esiti, et Tamasseri rauad on.”
“Ise oled sa Tamasser. Ma tahan selle Tamasseri sulle p…sse lüüa.”
Parajasti kui rentniku viha lahkuma hakkas, tuli üks teine isik sündmuskohale ja võttis asja, mis juba unustusehõlma langemas oli, uuesti üles. See oli köster. Ta oli pauku kuulnud, ja kui ta peale seda õuel hääli kuulis, tuli vaatama.
“Mis siin on?” oli esimene küsimus. Rentnik vastas: “Ah, mis siin siis ei ole. Poiss tegi jälle koerust. Ma tõrelesin teisega.”
“Missugune poiss? Mis ta tegi? Ega ometi neist siin keegi püssi ei lasknud?”
“Noh… Toots olla lasknud. Ega nüüd muud küll ei olnud, kui sauna aken läks puruks.”
Hävitav pilk tabas vaest Kentuki Lõvi. Köster tegi nii, nagu oleks talle viha pärast kärnkonn kurku läinud: esiti ei saanud mees muud kui: ok – ok. Siis tuli terve lause: “Ok sa kurivaim!“ Poisikesed läksid laiali. Kes koju läks, läks koju, kes ööseks koolimajja jäi, läks klassi ja oli vait nagu hiirepoeg. Väljas möllas hirmus maru köstri näol ja Toots, saja-aastase tamme eest väljas, kaotas sellel päeval palju lehti ja oksi, kui juuksesalke tamme lehtede ja okstega võrrelda võiks.
Lõpuks kerkis köstri peaajus järgmine küsimusemürakas: kas Tootsi ülepea veel kooli jättagi; et kas ei oleks parem ta koju saata ja kunagi enam koolitoa uksest sisse lasta.
Kooliõpetaja eestkostmise peale jäi ta seekord siiski veel kooli edasi.
Toots ise olla selle sündmuse kohta pärast teistele ütelnud:
“Oh sa juudas, oleks ma teadnud, et köster jaole tuleb, ma oleks soo peale läinud, nagu Tõnisson käskis.”
VII
Arno, kes seda nalja kõige aja suure põnevusega pealt oli vaadanud, lippas kohe kodu poole, niipea kui välk sisse lõi, see on, kui köster tuli. Esiti, kui ta nägi, et Toots oma surmariista nii hullupööra ülistab, tegi see temale head meelt: Tootsil oli nüüd midagi suurt, midagi kaelamurdvalt suurt, ja see pidi temal ometigi metallimõtted pealuust välja ajama.
Arno oli kindel, et Toots teda nüüd metalliga rahule jätab. Pärastpoole aga, kui Toots nagu sõjajumal õue peal istus ja püssi laadis, ja kõik teda imetlesid, arvas Arno siiski, et parem oleks olnud, kui Tootsil seda imeasja ei oleks olnud, sest äratas ta sellega terve koolitäie poiste hulgas üleüldist imestust ja aukartust enese vastu, äratas ta sedasama ju ka tüdrukute hulgas; ja äratas ta tüdrukute hulgas imestust – eks olnud Teele ka tüdruk! Kui kergesti võis Teele nüüd Tootsi poole pöörduda, kuna viimane ausse ja lugupidamisse tõusis.
Igatahes rahustas Arnot suuresti vastase kurb saatus, mis selle hiilguse kannul käis.
Aga päris rahule ei jäänud ta ometigi. Koju minnes haudus ta kurbi mõtteid. Ilma et ta isegi aru oleks saanud mispärast, tulid mehikesele pisarad silmi. Esimest korda elus tundis ta niisugust kurbust. Muidu, ennemalt, kui teda mingi asi piinas, läks ta ema juurde ja rääkis sellele südame pealt ära,