Sügis. Oskar Luts
Читать онлайн книгу.
armastab kelkida.”
“Küll läheb kõik hästi,” väljub Toots, jättes oma endise hingehoidja üksipäini rukkihunniku juurde nagu vahiks, et seda vahepeal keegi ära ei tassi. Ent just samal hetkel, mil Toots astub eeskotta, kargab ukse juurest õue miski “asi”, järsku, nagu kork, ainult on kuulda kõva kolksatust, mida kork tavaliselt ei tee.
“Tohhoo taevas!” hüüab Toots. – Ainult paar sammu temast eemal rähkleb Lible kõhuli porilombis. “Mis sa siin teed, Kristjan?”
“Eks te ise näe, peremees,” röhib Kristjan, “et võtan mudavanne. Aga ärge talle jumalapärast andke allkirja. Tema juba isegi on võlgades nagu siidimantlis. Ega temast saa maksjat.”
“Tähendab, sa siis kuulasid ukse taga?”
“No-neh,” ajab kellamees enda esiti istukile, siis jalule, märg ja porine nagu jõehobu, tilgub isegi vurrudest. “Vaadake,” seletab, “ma ei saa teisiti; see juba on mu vana tõbi. Aga uskuge või mitte: ma ei tee seda alati, kuid seekord oli mul paha aimdus; justkui üks hääl ütles mu kõhus, et ole valvel, Kristjan, sinu head sõpra tahetakse sisse vedada. Nojah, kuulasin, kuulasin ja kuulsingi, mis ta rääkis.”
“Oi, Kristjan! Ja mina alles nüüdsama vandusin kivide ja kändude nimel, et sina ei hiili uste taga. Vaata, nüüd jumal sind nuhtleski selle teo eest.”
“Ei tee viga – eks me siis nüüd ole jumalaga tasa,” raputab end porine mees. “Prr! Ma ei saa aru, mis pagana jalad mul on – näe libistusin trinndi kõhuli ja siin ma nüüd olen.”
“Jah, siin sa oled küll, seda ma näen isegi. Aga tule siis, pagan, uude majja ja kuivata end, soojenda end. Isegi sõjas ma ei näinud niisuguseid koletisi.”
“Hea küll, ma tulen uude majja, kuid ainult ühe tingimusega: ärge andke Julk-Jürile allkirja! Muidu võtku mind see ja teine – ma hüppan uuesti porilompi ja lesin seal nagu oma sängis.”
“Ära lobise!” ütleb Toots pahaselt. “Tule ruttu!”
Läheb ees, kuna Lible aeglaselt longib järele.
Sulane Madis ja Leksi, kes näevad viimast sellises armetus seisundis, tõstavad valju ja kahjurõõmsat naeru. “Näe, misuke ta nüüd on!” irvitab Madis oma tulipunasesse habemesse. “Ei tea, kus ta küll käis?”
Sellal on Toots juba uues majas, käänab plotskit ja kõneleb Teelega. Nojah, öelgu siis nüüd, mis ta peab tegema selle köstriga?
“Einoh, kuidas sa tema ikka ära saadad ilma allkirjata!” arvab noorperenaine. “Ta ju oli meie mõlema õpetaja. Peab kirjutama.”
“Ärge kirjutage!” kobistab Lible kambrisse. “Ärge tehke seda!”
“Näh,” mõmiseb Toots, “sa jälle kuulasid ukse taga!”
“Jah, täna juba on niisugune päev,” istub kellamees pliidisuu ette. “No, egas ma, jumal tule appi, teile halba soovi! Mina tunnen köstrit juba mitukümmend aastat, ja ma ei ütlegi, et ta ei taha tasuda oma võlgu; ta lihtsalt ei jõua neid tasuda. Nii on see asi.”
Ja köster saabki Joosep Tootsilt ilusa vastutuse oma maaparanduselaenule, sest on ju täiesti ükskõik, kas paberile kirjutab alla mees või naine, kui nende varandus pole lahutatud; sest miski muu kui õigus maksab niihästi siin kui seal. Just sel allkirja andmisel meenub Kentuki Lõvile, kuis ta kunagi, natuke pärast maailma loomist, mangus allkirja või niinimetatud ‡iirot vanalt rasvalõualt Tõnissonilt. – Jumal tänatud, nüüd enam pole vaja selliseid käike! Nüüd õiendab kõik niisugused asjad Teele, kui Ülesoo omad neid üldse peaksid tarvitama. Aga arvatavasti pole neil üldse enam vaja käia vaatamas võõraste näppude allkirjade peale – Raja rikas talu!
Köster, see juba kaunis mossi jäänud isand, saab selle, mis ta tahtis. Ent saab selle uues majas, millal Lible on kadunud nagu uss mättasse; ta on kogu oma aurava riietusega tõmbunud vanasse tarre, istub seal kuskil nurgas ja närib vurrusid, lõdiseb, ohkab, aga ei suitseta: tubakakott ja tubakas on märjad nagu kõik teisedki asjad, mis läbimärjad. Köstriga ei taha ega kõlba tal istuda ühes ja samas ruumis.
Just see asjaolu puutub Tootsile silma. “Kus on meie hea sõber Lible?” küsib oma noorelt ilusalt naiselt Teelelt.
“Ei tea,” vastab noorik. “Ära ta siit kadus, aga kuhu ta jäi, seda ma ei tea.”
“Ega ta loll ometi läinud koju? – Meil töö alles tegemata!”
“Las ta pagan,” vannub köster kurja – võib-olla et esimene kord elus – “läks sinna, kuhu tahab! Ons meile teda tarvis?”
“Siiski,” tõuseb Toots vaikselt ja nii umbes vabandava naeratusega oma istmelt, “ta oli mu üpris tragi abimees, kui mul olid rasked ajad, enne sõda. Ta oli mulle abiks nõu ja jõuga. Ega ma teda ometi pea heitma kõrvale nagu lõhkist pada, kui Ülesool nüüd on kõik asjad korras?”
“Ega ma ei räägi sellest!” heidab köster käega, kuid koguni ei ütle, millest ta siis õieti tahab rääkida. Mõlemad, niihästi Ülesoo peremees kui ta nainegi, saavad asjast aru, naeratavad vastamisi vaevaltmärgatavalt, kuid vaikivad – köster, olgu kes ta on, siiski veel elab nende mälestuses suure, suure isandana kogu Paunveres.
“Lähen minutiks välja,” võtab Toots ukselingi; “sa, Teeleke, keeda kohvi ja anna köstrihärrale veidi maitsta me koduveini.” Ja käsi lingi küljes: “Või tee nii, kuidas arvad. Aga kui sul selleks tõesti pole aega, siis…”
Väljub tasa, otsekui kirikust – üldse on “sügis” tema peale mõjunud masendavalt, ajuti pole tundagi endist meest – ning sammub vana maja poole, saapasääred porised, üks õlekõrs ikka endisis käharais õlekarva juustes. Tüdimus. Ja valu jalus. Pole enam see mees, kes oli enne. Tahaks nagu tahaks teha noorpõlvenalju, aga need naljad jäävad rippuma suunurkadesse.
“Kas teretasid teda?” küsib poeg Leksi, säärilt sama porine nagu ta isagi.
“Mh-mh-mh,” naerab Ülesoo noorperemees läbi punakate vurrude, “kuidas ma siis muidu sain?”
“Kas patsi lõid ja pai tegid?”
“See jääb laste jaoks, kallis Leksike. Mina olen selleks juba liiga vana.”
“Kui vana sa siis õieti oled, isa?”
“Ole siin nüüd ilusti vait,” ütleb isa. “Mängi! Ma tulen varsti tagasi, siis räägime edasi; praegu mul pole aega. Lähen vaatama, kas Lible on veel siin.”
“Siin, siin!” kilkab poisike. “Ta on seal vanatoas. Ta vist magab. Istub nurgas ja…”
“Ja? Ja mis ta siis veel teeb?”
“Vannub köstrit ja sind.”
“Nii, või mind kah? Mispärast ta siis vannub mind?”
“Ütleb, et sina olevat lambapea.”
“Hea küll, aga mis sina arvad, Leksike, kui kõigil lammastel võetakse pea, mis neile siis järele jääb?”
“Mina ei tea, aga villad vist jäävad järele.”
“Mine kambrisse, ära külmeta!” käratab Toots. “Sinust vist küll saab samasugune võrukael kui minustki,” uriseb endamisi, lähenedes vanatarele. Ja veel kord seljataha: “Mine kambrisse, Leksi, ilm on väga halb. Ema kutsus sind!” valetab.
Astub vanatarre – kõik on vana viisi; ainult nurgas teeb Lible mingisugust inisevat häält, nagu Toots seda ennemalt on kuulnud vasikailt. “Noh,” küsib viimaks, “kas andsite kätte?”
“Mis asja?” ajab Toots silmad pungi. “Kellele?”
“Julk-Jürile?” puudutab kellamees oma sinkja ninaga terahunnikut. “Kas andsite Julk-Jürile oma allkirja?”
“Jah,” vastab Toots vaikselt. “Teele andis, egas mina.”
“See ju on tubli kupatus ja ajab veriseks isegi sõrmeküüned, aga ühte ma teile ütlen, armas pererahvas, et selle