Sel pühapäeval on Paunvere seltsimajas suur pidu: kõne, koorilaul ja lõpuks loomulikult tants. Nii vähemalt seisab kuulutuslehil. Rahvast tõttab seltsimaja poole üsna mehiselt. Maantee on tahenenud, kuid mõningad porilombid on siiski veel ilustamas meie ilusaid maanteid. Arvatavasti kõik jalgrattad on väljas, sest on ajastu, kus iga kahe inimese jaoks on ostetud kolm jalgratast, järelmaksu peale ja nii edasi. Aga kui korraga sellest kuivavast porilombist kargab läbi üks mototsüklett, siis jalakäijail – keda muidugi on harva nagu kodukäijaid – näod ja rõivad täis poriplekke.

      Seltsimaja sees on kõik täiesti korras. Ainult seltsimaja ise on natuke veidravõitu: tema väliskülge pole vist küll värvitud ei enne tema saamist ega ka pärastpoole. Luitunud nagu vana prussakanahk.

      Kuid näe, sinna tormavad Paunvere elanikud sel sügispäeval, sest Paunvere elanikel tõesti pole kuhugi minna oma töövaheaegadel.

      “Joosep, läheme kah,” ütleb Teele oma mehele, “täna on Paunveres pidu.”

      “Võiks ju minna,” kergitab mees õlgu, “kui mu õlad ja jalad ei teeks vigureid.”

      “Oh, kulla Joosep,” meelitab Teele, “võta süda rindu ja lähme, vaatame natuke aegagi, mis seal tehakse.”

      “Madis! Kuhu põrgu see Madis jäi? Pangu hobune ette – me, vana Teeluška, sõidame sinna nagu kunagi suured saksad, ikka viimasel minutil, kas või tantsuks, eriti hästi tantsin mina oma vindunud jalgadega.”

      “Pole sul häda midagi,” surub Teele endale pähe moodsa kübara, mille muuseas kinnitab pika nõelaga juuste külge. “Sa lihtsalt oled viimasel ajal jäänud liiga loiuks. Liigu, tee motsiooni, küll näed, et tervis läheb paremaks.”

      Väike Leksi tuleb tuppa, räpane nagu ikka, ning: “Kas te hakkate ära minema? Madis pani hobuse ette.”

      “Jah, me läheme emaga veidi Paunveresse,” vastab Toots, “ja vaatame, kuidas see asi seal välja näeb. Küllap me sulle midagi magusat kaasa toome. Jää siia Madise seltsi, ole mõistlik, ega meie jää kauaks.”

      Niisiis sõidabki võrdlemisi sõbralik abielupaar Ülesoo õuest välja, võttes suuna Paunvere seltsimaja poole.

      Nojaa, õuevärava juurde jääb töinama ainult Leksi.

      “Mis sa, narrike, nutad!” troostib teda ema. “Küllap me tuleme varsti tagasi. Ega sa siia jää üksi – Madis ja Tilde ka jäävad koju.”

      “Aga tooge mulle sealt kaasa üks suur jurakas!” luksub poisu.

      “Mis asi?” imetlevad niihästi ema kui isa.

      “Üks suur vorstijurakas.”

      “Jah, hea küll; küllap me toome.”

      Maantee on enam-vähem tahenenud – vahepeal on olnud paar selget ilma nagu isa silma –, kogu teeäär on jalgrattasõitjaist otsekui üle külvatud. Sõidavad nooremad mehed, aga ka nooremad naised. On saabunud selline ajastu, mil igal täiskasvanul peab olema oma jalgratas; ta jätab ostmata ülikonna ja kõik muu, ta istub kas või ihualasti oma jalgratta selga, kuid tal olgu see. Ülesoo omadest vuhiseb mööda koguni paar autot ja üks tsiklett – vaata aga ette, et hobune ühes vankri ja sõitjatega ei hakka kraavi sügavust mõõtma!

      Pidumaja ümber on kaunis tublisti kihavat elu. Õieti oleks ettekannetega juba ammugi pidanud alatama, aga kui maategelaste kombeis pole säilinud muud, siis kindlasti küll see igavene venitamine pidu algusega kahe kuni kolme tunni võrra.

      Ent pole nüüd enam ühegi meespidulise kaelas näha kaelarätti nagu vanasti, nagu enne maailmamöllu, nüüd on maksev ainult krae ja lips. Isegi vanemad, tõsised talunikud on võtnud omaks selle kombe. Ja vanad taadikesed muidugi ei tulegi peole; need põevad kodus haigeid konte ja siunavad uusi aegu, uut rahvapõlve, millest ei suuda aru saada nende taip. – On olemas üksnes kaks võimalust: kas on noored liiga targad või on nemad ise jäänud ogaraks?

      Näe, naised toovad isegi sukki linnast ja siidriideid, kübaraid… kes seda enne nägi?

      Mehed tassivad majja kõiksuguseid mänguriistu – on nagu leierkast, aga ei ole – pole vänta küljes; ja peaasi: keegi ei mõista nendega midagi teha. Jah, harva siis läheb mõni sinna juurde – teeb näo, justkui teaks midagi – tõstab kaane ja teeb plinn-plinn; ja see on kõik. Ootad, ootad, et küll nüüd läheb lahti, aga mitte kui midagi ei tule enam.

      Egas neile, vanadele, enam midagi räägita ega olda, nad vahest nii kõrvalt kuulevad, et säende kast (ilma vändata) maksab oma seitsekümmend, kaheksakümmend ja koguni sada tuhat ruublit või marka või kuidas nende nimed nüüd on… Aga jumal tule appi – mis neist kasu?

      “Pliristi!” sülgab seepeale naabri lumivalge taat seal kuskil vanatare eeskambris. “Ega see head tähenda, vana Jürike. Nüüd oleks meil mõlemail päris paras aeg pugeda mulla alla, ja hästi sügavale, et enam ei kuuleks ega näeks seda praeguse aja möllu ja mässamist.”

      Nii umbes mõtleb sellest praegusaja elust vanarahvas. Ja seda vanarahvast juba keegi enam ümber ei tee. Ning noorem põlv muidugi ei püüagi nendega otsida vähematki kokkulepet. Vanal ajal pojapojad kuidagi ehk veel kugistasid nende jaoks sõna “vanaisa”, kuid nüüd on needsamad taadikesed nende silmis ainult vana, roostetanud raud. Ning seepeale jälle uus plirts eeskambri põrandale.

      Toots seob hobuse lasila külge, aitab Teele vankrilt maha ja vaatab ringi, otsekui otsiks kedagi. Tõelikult tal küll pole kedagi oodata ega otsida, aga selline juba on maarahva harjumus, kes kuhugi tulid hobusega – ikka kõigepealt ringi.

      Ent vaata, vaata – ta siiski nagu oleks kedagi oodanud: endise kõrtsi poolt läheneb rätsepmeister Kiir oma… mitte just noore, vaid nii… oma naisega, kelle aastad kalduvad sügise poole. Selle naise pärast on Georg Aadniel omal ajal heidelnud küll veriseid, küll veretuid heitlusi. See pole keegi muu kui endine õmbleja-mamsel sealtsamast Paunvere lähedusest, keda tol ajal nimetati Jaamaülema Abiks tema tulipunase kübara tõttu. Algul oli onu Kiir küll armunud oma praeguse abikaasa õesse, Maalisse, lüheldasse ja matsakasse ning rõõmsameelsesse mamslisse, aga mine’nd tea, kuidas see meelemuutus tuli, kuid asjaolud on praegu just niisugused, nagu nad on.

      Joosep Toots vaatab kõrvale – ta ei taha kõnelda oma armsa koolivennaga –, aga on juba hilja, teda on nähtud. Kellel siis veel peaksid olema teravamad silmad kui ühel rätsepal?

      Kuidas kujutella endale pimedat või poolpimedat nõelurit?

      Ja kohe seepeale hüüabki Kiir:

      “Oi, sa armas aeg! Näe, Ülesoo pererahvas ka siin!”

      Tuleb lähemale, kätleb Teelet, kätleb Tootsi, ja: “Ei, kas tead, Joosep, sinagi peaksid astuma meie pillikoori. Jumala õige! Ega see tee midagi, et sul on kõva kuulmine, kui sul seda üldse on –, küllap harjud. Meil oli sõjaajal ka üks niisugune umbkõrvamees, aga vaata, pärast ometi õppis trummi lööma. Väga hästi lõi trummi… just nagu vana karu. Ja praegu me just vajame säärast karu.”

      Toots nohiseb ega vasta sõnagi. Tal oleks kümme terasteravat ütlust vastuseks sellele solvamisele, kuid ta ei taha hakata vaidlema ühe Kiirega, sest see isik on tema meelest nüüd veel palju tühisem kui enne Suurt Sõda. “Lähme siis,” puudutab Teele käist, “ja vaatame, mis seal on. Aga me ei jää kauaks – Leksi ootab kodus.” Ning tasa, kummardudes peaaegu naise kõrva juurde: “Aga kust pagan me saame selle juraka, mille endale tellis Leks?”

      Ülesoo perenaine