Sügis. Oskar Luts
Читать онлайн книгу.
vannub viimane, ilma et vastaks rätsepmeistri tervitusele. “Just praegu pühkisin puhtaks kõik põrmandad, aga nüüd tuleb siist vastu niisuke hirmus hais, nagu oleks keegi enda täis teinud.”
“Einoh,” pomiseb Jorh, “tuul lööb pilved alla.”
Ja siis ta läheb sinna, kuhu ta oleks pidanud minema juba enne; järel tugev aroom nagu köis. Vajutab sinna oma aluspüksid ning vaatab neile järele, otsekui tahaks ütelda: “Rahu su põrmule!”
Ent sellest veel poleks suuremat midagi – sellised asjatoimingud jäävad iga isiku enda asjaks –, aga jaole satub see igavene väänkael Kristjan Lible, kellel muidugi pole midagi otsimist vallamajas, aga… Aga kus ta siis kunagi puudub, kui kaks või kolm või ka üksainus on koos mingi skandaali puhul? “Oi, sa sunnikunahk!” vidutseb oma ainsat silma. “Või siis nii luuaksegi seda uut maailmakorda, et kui minnakse pingile, siis aetakse püksidki jalast! Minu vanaisal,” jätkab, “ta oli minust natuke vanem, oli hobune Manni; ja seda ta siis hoidis nagu karu oma kelli, ja kui siis seesama Mannike kas teel või veel tahtis pissile, siis vanaisa otsekohe võttis tal looga pealt. Aga laseme selle jääda sinna paika. Kuid seda ma veel pole näinud ei unes ega ilmsi, et inimene koorib enda puhtaks nagu porgand, kui läheb asjale. Hee-hee, Kiire-saks, ega te ometi siia tulnud sporti tegema?”
“Ole vait, Lible!” sosistab rätsep. “Ära räägi sõnagi – eks sa ise tea, et vahel läheb asi halvasti. Näe, see saadana vorst: vaata, kuidas võttis ihu lahti.”
“Jah, jah,” ümises Lible vastuseks. “Õigus ta ju on.”
Seejuures ta riputab oma sõbra pealispüksid ainsa roostetanud naela külge, mis on kullakambri seinas. “Kuid nüüd,” poriseb, “mine siit natuke kaugemale – ka minul on siin veidi asju ajada; ma ei saa õiendada seda värki, kui mõni teine vaatab pealt. Ole nii lahke ja mine välja.”
“Aga mu püksid?” ahastab Kiir. “Alumine sats läks sinna, kuhu ta läks, kuid need pealmised? Kuhu jäid need? Anna kätte, pai sõber!”
“Ah, mis neist pükstest!” heidab Paunvere kellamees käega. “Egas püksid tee meest; õige mees ise teeb püksid. Mine, mine!” tõukab poolalasti rätsepa ukse taha nagu kure.
“Armuvägi ja kõik sepasellid!” hüüatab Imelik Tootsile. “Vaata ometi sinna! Kiir käib vallamaja õues püksata! Kas sa kunagi enne oled näinud seesugust lugu?”
“Mh-mh-mh, pup-pup-pup,” naerab Toots. “Ega ole näinud. Kes teab, millised uued tuurid tal jälle on sees. Võibolla, et just sel kombel arvab kergemini kätte saada oma asunikutalu. Mh-mh-mh.”
Varsti seepeale ilmub vallamaja trepile sekretäri abi nagu kehastatud käskotsus ning kõlistab kella: koosolek algab. Ja siis juba on rätsepmeister Kiirel püksid jalas ning on ta igapidi krapsti-poiss; ainult see väike asi, et ta peab jääma ukse taha – ta pole volikogu liige. Ent kuulata ikkagi võib, mis räägitakse seal sees, kohtusaalis, abikantseleis ja nii edasi.
Koosoleku juhatajaks valitakse kangesti kräbe mees, nagu seda võib otsustada juba tema hääle järgi. Ses hääles on võim ja vägi ning oleneb sellest nii mõnegi Paunvere kodaniku heaolu. Kärbitakse palkasid, kus seda iganes teha laseb, sealsamas aga lisatakse mõnele omamehele juurdegi: elagu ja olgu – tal on palju tööd; egas see ole naljaasi, kui inimene…
Protokolli kirjutab sekretär ise, ja tma juba ei jää hät-ta. Kui keegi käremeelne pops kipub rihvima tema palka, siis saab vastulauseks sellise vinge kõne, et kõigil volinikel hakkavad kõrvad jooksma mäda.
Viimaks siis tuleb arutlusele ja kangele kaalumisele see Georg Aadniel Kiire palve, mille ta juba on kirjalikult sisse andnud kolm korda. Kõiki häid asju on kolm, nagu ütleb rahvasõna.
“Jah,” võtab sõna seesama Vääna Mart, “eks ta nüüd kuluks ära igaühele see asunikutalu, aga siin on vaesemaidki mehi, kes sõjas panid mokka oma tervise… Peaks nagu vaatama nendegi peale.”
“Vaata, kus kurat!” puurib Kiir Lible kõrva. “Ise joob enda minu kulul täis nagu kaan, aga nüüd teeb lamenti! Ma lähen ja löön ta maha.”
“Kuule sõber,” takseerib kellahelistaja, “sa haised.”
“Las ma haisen, aga selle mehe ma löön maha; mu hing ei pea vastu.”
Justkui sõge, kogu oma köiega, tormab kohtusaali ning põrutab otse eesistuja nina all: “Kas ma saan selle krundi või ei saa? Minu vend…”
“Palun teid siit lahkuda!” teeb juhataja kerge viipe. “Teie ei kuulu siia.”
Noh, Kiir seda asunikutalu muidugi ei saa ning hirmsa hingekibedusega ta põletab otsekohe koju, mõeldes teel: “Nüüd on küsimus – kes meist on totter, kas mina või need saadanad seal vallamajas?”
Ja mõnedki äsjased joomavennad tulevad välja volikogu saalist, sülitavad pliristi sinna, kuhu juhtub, ning küsivad üksteiselt: “Kuhu jäi see Kiire-saks? Ta ju lubas meile veel midagi külge teha pärast koosolekut.”
Ent Kiire-saks sellal juba on kodus, mühisedes ja kohisedes tõttab oma magamistuppa.
“Kuule, Jorh,” praguneb Benno otsekui ülikond traageldusest lahti ning läbi poolavatud ukse: “Eks sa, Jorh, siis vähemalt ütle, kuidas sul läks vallamajas?”
“Sa, vana harakas, mine küsi nende endi käest, kes solgivad mu suppi. Mitte kuidagi nad ei taha mulle anda mu võidetud maa-ala.”
“Millist maa-ala sa mõtled, armas vennas? Kas Türgimaad? Seal olevat palju suuri maalahmakaid, mis ainult ootavat kangeid põllutöölisi.”
“Sa viimane tõbras!” undab Jorh kusagilt sisemisest ruumist, mis muuseas ei ole kuigi kaugel, sest Kiirte siseruumid polegi nii väga laialdased.
Nüüd puhkeb nutma Georg Aadnieli armas abikaasa: näeb, et tema kallis mees on hoopis tasakaalust väljas, et temaga tõesti on juhtunud midagi erakordset; kaunis kena eluke kipub minema otsekui sõrmede vahelt. Milles see asi tõeliselt seisab, seda ei taipa tema praktiline töövaim. – Jah, ühest tellitud kleidist ta saab aru, aga millisel põhjusel nüüd ühtelugu mürab tema seaduslik mees, seda ei võta kinni tema taip. Sakiliseks on läinud see mees. Nüüd olevat ta Maalikesegi nii kaugele viinud, et rahvas räägib… Kes võis temast seda arvata?
Täiesti ootamatult lõgistatakse välisukse linki ning kõik seesolijad jäävad vaikseks.
“Kes seal peaks tulema?” küsib emand Kiir, levitades kanget köögilehka. “Minge ometi ja vaadake, kes seal on.”
“Silmapilk,” uriseb Benno, ronides töölaualt alla.
Benno saatel tuleb töötuppa keegi keskealine härra, kelles kodakondsed tunnevad ära Arno Tali.
“Issand Jumal!” kilkab proua Kiir haruldaselt heleda häälega, “ega te ometi pole Saare Arno?”
“Jah, see ma olen küll. Tulin paariks päevaks vaatama, mis teevad Paunvere omad. Esialgu näen, et vähemalt siin on kõik korras.”
Vana proua Kiir pühib põllega puhtaks ühe tooli ja pakub võõrale istet. “Istuge, härra Tali!” ütleb heatahtlikult. “Kuidas siis teie siia saite?”
“Oh, mis seal saada, paar päeva puhkust – tulin vaatama, mis tehakse Paunveres; astusin teie poole sisse, et natuke jalgu puhata ja küsida, kuidas käib teie käsi. Ei, ärge kartke, ega ma jää siia kauaks, ma varsti jälle lähen edasi,” istub pakutud toolile. “Kas Jorhi polegi kodus?”
“Kus ma siis pean olema?” tärkab noorem rätsepmeister ukselävele. “Oo!” hüüab natuke kähiseva häälega. “Või sind, armas koolivend, ka näha nii üle harva aja!”
Läheneb koolivennale, kätleb ning on näha, et ta tõsiselt rõõmustleb koolivenna tuleku puhul. “Noh, kuidas teil seal Tallinnas elatakse?” küsib veidi virila suuga. “Meil siin pole see asjandus kuigi vahva. Näiteks tänagi käisin vallamajas saamas veidi maad oma sõjas langenud venna Viktori eest, aga välja visati. Kas sina, armas sõber