Sügis. Oskar Luts
Читать онлайн книгу.
omavalitsus! Ptüi! Eks te tea, mis kohalik omavalitsus minuga teeb. Sinna on üks kamp enda sisse söönud ega lase muid piiksatadagi. Pole see mingi oma valitsus, vaid on ainu valitsus. Kas tead, Toots – nüüd ma räägin päris avalikult –, kui niiviisi hakkad mõtlema, siis küll oli vanasti palju lahedam elada. Ei sa tunnud maksusid ega mitte midagi, elasid oma vaikset elu nagu vanajumal Prantsusemaal. Võid seda edasi kõnelda, kui soovid.”
“Kes võib seda edasi kõnelda?” küsib Ülesoo pere-mees. “Ega sa ometi arva mind? – Ei, kulla Jorh, mina rohkem kuulan kui kõnelen kaasa. Ega ma enam pole Paunvere kihelkonnakoolis.”
“Einoh, laseme olla pealegi,” teeb koolivend Kiir käega lepitava liigutuse. “Ah jaa,” kobab põuetaskus, “kuhu see pudel jäigi? – Näe, siin ta on.” Ning noorikule: “Too, Juuli, meile sealt üks pitsklaas, aga sellest suuremast sordist!”
“Tohoh,” kortsutab vana rätsepmeister kulme, “mis ajast sa, Jorh, oled hakanud pudeleid taskus kandma?”
“Pole midagi parata – peab tegema kahjuliiku. Oleks need olnud ainult sõidukulud, mis ma kaotasin, aga sinna tuli veel igavene lahkam juurde. Üks tõbras imes enda mulle külge nagu kaan, et küll tema aitab õiendada kõik need asjad, et temal suured tutvused ja nii edasi…”
“Noh, kas siis õiendas?”
“Jah, seda küll! Kõik, mis ta mulle hambasse puhus, oli lausa s… ja saepuru.”
“No midagi ta ikka tegi, egas…”
“Seda’nd küll – hulk raha pani mul nahka. Sõi ja jõi minu kulul nagu elajas.”
“Kes see’s oli niisugune saks?”
“Kas mina tean!” heidab Aadniel tülpinult käega. “Aga juurde ta mulle köbis, kui söögimajas või trahteris kõnelesin tõest ja õigusest.”
“Oi, oi, Jorh!” raputab vanataat oma valgete udemetega kaetud pead. “Kui sa niiviisi ajad oma asju, siis küll varsti jääd paljaks nagu peopesa. See ju on peaaegu samasugune pauk, nagu sul kord oli seal Venemaal.”
“See tuli kõik sellest,” püüab poeg naljatada ja naeratab virilasti, “et Juuli ei hoidnud minu eest päkka. Jajah, küllap ma juba tean.”
“Oh, jumal!” surub noorik käed silmile ja ruttab teise tuppa. “Nüüd olen veel mina süüdi, et sul läks halvasti!”
Benno hüppab õmbluslaualt ja läheb talle järele. Aga lävelt vennale: “Küll sa, Jorh, oled vilets mehike!” Ja Juulile tagakambris: “Mis sa, narr, nutad niisuguse nadikaela pärast! Kas sa’s seda veel ei tea, et ta kõik, mis tal kunagi läheb halvasti, veeretab teiste kaela? Püüa sellega harjuda, ja kui sa seda ei saa, siis lihtsalt mine ära tema juurest. Nõelud siin hommikust õhtuni… ei tea, kellele? Jorh ise aga mängib suurt härrat, reisib mööda maailma ja puistab raha. Päh, see mõni mees või asi! Kas sõda või mingi muu asjaolu on ta pea päris segamini ajanud. Ära nuta! Parem vilista.”
“Kas kuuled?” võtab noorik käed oma nutuselt näolt. “Kes kraabib ja niuksub seal ukse taga?”
“Oh, see on seesama hulkuv koeranäss. Las ta…”
“Hulkuv koer meie ukse taga! Oi, Benno, see ei tähenda midagi head.”
“Tühja kah! Ons sel mingisugune tähendus?”
“Oijah, see kuulutab halba, väga halba.”
Ärgu ajagu lapsejuttu! Parem kuulaku, millest pajatab Jorh eeskambris.
Ja vanem veli, kes juba tühjendanud teise klaasi ja küsinud Tootsilt suitsu, pajatab hääle laienedes nõnda:
“Ah, tühja kah! Mis see täpe mulle tähendab! – See tähendab ainult niipalju, et inimene peab lootma iseenda peale ega tohi abi manguda teistelt. Nii on see asi. Pange tähele, mina ise ostan talu, kui seda ei anta õiguse nimel.”
“Mis?” kummardub vana rätsepmeister ettepoole. “Sina ostad talu? Kust sa ostad selle talu? Ja millega?”
“Pole viga, küllap ma veel näitan Paunvere rahvale, mis võib teha minusugune mees! Ärgu nad mul irvitagu ühti. Kas ei ütle juba vana rahvatarkus, et kes naerab viimasena, see naerab kõige paremini? Mis sina, Joosep, arvad selle kohta?”
“Mis mina tean arvata,” pahvib Toots paberossi.
“Sina ju oled muidu alati see tark ja kaval. Einoh, siin lähemas ümbruses küll pole veel müüa talukohti ja asunikutalusid, aga seal veidi kaugemal – oo, paraku! Seal juba vaaguvad paljud hinge: muudkui ole hea mees ja võta.”
“Mina ei saa aru,” uriseb isa, “mis talunälg sul õieti on? Kust sa võtsid selle mõtte?”
“Ah selle mõtte? Noh, korraga, nii üleöö see mõte muidugi ei tulnud. Esiteks, ma tahan kolida kuhugi eemale sellest neetud Paunverest – ma ei salli siinseid inimesi. Alati mul on tunne, otsekui tahaksid nad mind ära neelda. Jah, viina- ja õlleklaasi juures nad küll on su sõbrad, aga niipea kui pöörad selja, siis… Teiseks, ma ikkagi olen eestlane. – Kas see on mõni kiiduväärt asi, kui endised parunid ja vonnid ja teisedki sakslased ostavad kokku maalahmakaid, et neist soetada uusi mõisasid? Kas pole parem, kui mõni tükike maad ja metsa jääb ka eestlaste kätte? Mis te arvate? Mina… mina olen praegu küll pisut nokastanud, aga küllap ma tean, mis räägin. Tallinnast tagasi sõites ma sain jutule ühe väga tõsise ja arusaaja mehega – see seletas mulle kõik. See mees ei tahtnud mult kostitamist ega mitte midagi, vaid rääkis puhtast südamest. Küsisin, miks ta ei kirjuta sellest ajalehes? Vastas, et ongi juba kirjutanud.” Ning tagakambrisse: “Kuuled sa, Benno, lase oma nimekaim sisse! Ta kraabib ukse taga oma küüned lahti.”
“Eks see lase, kes ta endaga kaasa tõi,” hüüab noorem vend vastuseks.
Tekib rõhuv vaikus; ei ees- ega tagakambris ütle keegi sõnakestki.
Ent siis hakkab vana pereemand ise kõnelema. “Nüüd, Jorh,” alustab, “luba, et ka mina poetan mõne sõnakese selle jutu vahele. Ega ma tee sulle etteheiteid, et oled hakanud jooma ja suitsetama – see su enda asi. Oled juba täiskasvanud mees ja pead ise teadma, mis teed. Mina igatahes ei mõelnud kunagi, et satud seokestele kommetele, mis hävitavad tervist ja raha. Aga olgu’nd peale – see on juba niisugune aeg, kus sa enam ei tea midagi karta ega kahetseda…”
“Ah, mis sa segad, ema!” hüüab poeg kärsitult.
“Oota’nd ikke oota, imelik inimeseloom! Mis sa tormad! Tahtsin sulle ütelda ainult niipalju ja anda emalikku nõu, et jääksid siiasamasse oma koju, kus sündisid ja kasvasid üles. Sina ei kõlba meist kaugemale, kuhugi võõrasse nurka, võõraste inimeste sekka.”
“Kuis nii? Kas tahad mind mähkmetesse siduda?”
“Einoh, mis sa, pojake, seokest juttu ajad! Kas sa siis ise ei näe, et sul kõik äpardab, mis sa võõras kohas ette võtad? Käisid Venes, käisid Tallinnas – ikke ja ikke äpardused… Küll oleks hea, kui nüüd rahulikult jääksid koju ja jätkaksid oma endist tööd! Midagi paremat ma ei oska sulle soovida.”
“Sina ei oska!” vastab poeg mõrudalt. “Kui sina ei oska, siis oskan ma ise. Tänapäev hakkan ringi vaatama, kus siin on müüa asunikutalu.”
“Kes teab, kas sellega maksab nii väga tõtata?” tähendab Toots vahele. “Olgugi, et nüüd juba on platsis kõiksugused masinad ja värgid, on põllutöö siiski veel küllalt raske, eriti neile, kes sellega pole harjunud.”
“Oo, nüüd lööd sinagi, Joosep, ema kampa!” jõllitseb Georg Aadniel. “Viimaks tahad mulle veel kord teha kondiproovi nagu tookord, enne Maailmasõda?”
“Ei, ma ei taha midagi,” ütleb Ülesoo koolivend vaikselt. “Mis ma ikka enam proovin teiste kontidest, kui mu omadki kondid logisevad.”
“Jah, aga sa ometi pead talu, ehitad maju, teed uudismaid ja küllap sul on mõni hea kopikaski tagavaraks.”
“Nojaa, kuid eks sa tea väga hästi, kuidas oli lugu “nende” majadega;