Sügis. Oskar Luts
Читать онлайн книгу.
ei saa, siis on kah asi.”
Vana ja elutark papi Kiir muheleb sinna ja tänna ja viimaks ütleb temagi paar sõna sekka. – “Nojaa, ega tal raipel viga ole, aga ta on liiga äge.”
“Keda sa nimetad raipeks, ega ometi oma lihast poega?” küsib emand Kiir. “Ta toob sulle Tallinnast terve talu ja on selle juures väga rõõmus, kui see tal korda läheb.”
Suur lõrisemine hakkab akna taga: noor meister on kuskilt kinni püüdnud ühe koera ja sellega ta nüüd mängib – koer on näljane ja Bennol on taskus nii mõndagi söögipoolist. Ja kellega on koer veel leplikum, kui just inimesega, kel on midagi söödavat taskus.
Nüüd aga longib sellest rätsepa majast mööda keegi poollombakas mees, kelle nimi on Joosep Toots. Nende ridade kirjutajal pole enam meeles, mis ta seal luusib, aga seda ta näeb oma kahe silmaga, et Joosep Toots on jälle platsis: vist küll mõni vana vimm Kiirte vastu. Benno, see avalikem kõigist Paunvere meesterahvaist, võtab kinni ta ühest hõlmast, koer teisest, ja nii peavad ta paigal; ning vana soldat Joosep Toots ei ehmu põrmugi, vaid naerab oma harilikku naeru: mh-mh-mh-pup-pup-pup. “Ei, ma tulen sisse küll,” ütleb, “aga viimasel ajal ma ei näe enam oma sõpra ja koolivenda Georg Aadnieli. Kuhu ta jäi?”
“Mine võta kinni…” kehitab noor rätsep õlgu. Ning peletades koera eemale: “Lubas Tallinna sõita.”
“Või nii,” muheleb Ülesoo peremees. “Seda ma kuulsin jah juba Paunvere poes, et on sõitnud sinna ennast… noh, kuidas’nd öelda… ennast üles pooma.”
“Üles pooma!” teeb Kiirte noorim võsu suured silmad. “Ei, kodus ta sellest küll ei rääkinud sõnagi. Ta tahtis minna maad kuulama, et kuidas saaks kätte selle asunikutalu. Minu teada polnud poomisest juttugi. Ja lori kõik: ei poo see mees ennast, ennemini ta püüab silmust kaela ajada kellelegi teisele.”
“Muidugi. Tont teab, kes säärase loba välja mõtles. Ja kui ta end just tahtis oksa tõmmata – misjaoks pidi ta selleks nimelt Tallinna reisima. Ei, ei, sinu vennasel on visa ja vintske hing – tema juba niisugust rumalust ei tee; võib-olla, et kuskil poetas säärase sõna ainult naljaviluks.” Ning vaadates selja taha: “Kas see on teie koer?”
– Ei ole. Mis peaksid nemad tegema niisuguse karvatuustikuga. Kolab teine niisama ringi, hulgub. Või mine tea… Väga võimalik, et Jorh ise muutus peniks, kui ei saanud maad.
“Hmh-hmh-hmh, pup-pup-pup… Seda juttu peaks nüüd jälle kuulma mõni Paunvere sõnumitooja – küll siis saaks nalja!” Aga kuidas siis Kiire rahvas muidu elab?
“Päris kenasti… kui Jorh pole kodus. Kuid niipea kui see majja astub, siis ei saa keegi rahu, närib, arvab, et kogu maailma rahvas on tema vaenlane. Mis ta seal vallamajas tegi? Jälle on kuulda, et olevat teinud päris pööraseid tükke…”
“Oh, polnud midagi suuremat,” heidab Toots käega. “Sinu velleke ainult võttis natuke päikesevanne.”
“Jah, aga ta olevat vallamaja õues patseerinud ilma püksata? Ei, teie, härra Toots, olete mulle küll vähe tuttav, aga nii omavahel öeldud: ma arvan, et Jorhil pole täit aru peas. Kui ta oleks sõjas saanud põrutada, siis see oleks päris kindel, aga ta ju istus seal nagu vanajumala selja taga.”
“Jaa,” venitab Toots pikalt, “nii on see maailma elu. Aga… aga…” viipab siis maantee poole, “vaata, Benno, kes sealt tuleb!”
“Kes? Kus?”
“Noh, seal.”
“Hm,” vaatab noormees tähendatud suunas, “see ju ongi Jorh, kui ma ei eksi. Kuid ega ma eksi – see on tema ise. Ootame, las kõmbib pärale, küllap siis kuuleme, milliste trianglite ja vilespillidega ta seal Tallinnas vastu võeti. Aga esialgu teda ei maksa tögada, muidu ta ei ütle meile midagi.”
“Kas pole parem, kui ma ära lähen?” süütab Ülesoo Joosep paberossi.
“Oh, mis parem see ikka on. Ega ta suuremat salli meid kumbagi. Aga on ju kohe näha, missuguste trumpidega ta sealt suurte sakste juurest tuleb. Pange tähele, kui ta kõvasti nohiseb, siis ei tähenda see midagi head.”
Tulija läheneb ja nähtavasti on juba Tootsi ja Bennotki silmanud – tahab end maja teispoolsest küljest õue nihutada.
“Ehei, külamees!” hüüatab Benno. “Kuhu sa tõttad? Tule siia!”
“Mis sa lõugad seal?” küsitakse maanteelt.
“Ei lõuga midagi. Tule siia ja kõnele, kuidas sul Tallinnas läks.”
“Puh!” teeb Georg Aadniel. “Ma vaevalt seisan jalul. Tulge tuppa, eks ma seal kõnele, mis mul kõnelda on. Tere, Joosep! Tule sisse – mul on kakskümmend tilka šnabilivopskit taskus – paneme selle kinni suhkruveega. Puh, puh, mu jalad on nii väsinud, et heida kas või siiasamasse porri pikali. Tulge sisse!”
“Lähme, lähme, kui kutsutakse!” kiirustab Benno. “Vennas näib olevat võrdlemisi heas tujus. Üsna võimalik, et tal vedas.”
“Võib ju minna,” kehitab Toots õlgu. “Oleks päris kena kuulda, kui ta tõi häid sõnumeid või sõna, nagu ta ise ütles vanasti.”
Kõnelejad astuvad õue, kuna Georg Aadniel parajasti majja komberdab. Kui ta ei vigurda, siis tõesti näib olevat väga väsinud.
“No tere kah, Ülesoo pärisperemees!” paneb pruun reisisell käe Tootsi õlale, kui viimane on jõudnud kambrisse. “Saab sindki näha üle harva aja!”
“Mind…” naeratab Joosep. “Mind saab alati näha, aga sind ennast polnud kuskil näha. Nüüd kuulsin Bennolt, sa olevat sõitnud pealinna.”
“Jah,” laskub koolivend roidunult toolile, “see on jumala õige jutt; vähemalt seekord ütles see põnnats õigust. Just Tallinnast ma praegu tulin.”
– Noo-jah, aga mis head ta seal siis kuulis?
“Head!” raputab Jorh pead. “Kes sulle ütles, et ma seal kuulsin just nimelt häid asju? Istu, armas Joosep, – see on pikem jutt. Oh, las ma tõmban veidike hinge tagasi; südagi peksab nagu pöörane.”
“Sina, Jorh,” võtab nüüd noorem veli sõna, “nimetasid mind põnnatsiks, aga luba siis sel põnnatsil küsida, kas sina tõid kaasa selle hirmsa koera?”
“Missuguse koera? Mis sa jaburdad!”
– Noh, tulgu siia akna juurde ja vaadaku.
Georg Aadniel on puruväsinud, aga siiski, uudishimust aetuna, lohistab enda kere akna juurde. “Pole ma eluilmas näinud seokest koletist,” raputab pead. “Mitte uneski pole näinud.”
– Või nii. Aga tema juba arvas, et vennas tõi selle kingiks kodurahvale.
“Ole vait, Benno!” sõitleb vanaperemees. “Las Jorh räägib, mis ta nägi ja kuulis seal kaugel.”
“Jah,” istub Georg uuesti toolile, “mis ma tühja ikka nägin ja kuulsin. Niisama hästi kui Tallinnas võib siin Paunvereski tuult rusikaga taga ajada ja sõelaga vett kanda. Hõkk!”
Alles nüüd märkab Toots koolivenna jutust ja toas levinevast viinalehast, et Aadnielike on veidi jommis. Peale selle on ta riided tublisti kortsunud, juuksed sarvis ning jalatsid määrdunud nagu porikäiad.
“Kas sa siis ei saanud teada mitte midagi?” küsib mammi Kiir aralt.
“Mitte kui midagi!” toetub poeg toolileenile. Ning pärast lühikest vaheaega: “Jah, seal oli küll terve tosin kapteneid ja suuri isandaid, aga mis kasu ma neist sain? – Kõigil üks ja seesama jutt: toogu paberid, dokumendid; et niisugused asjad, nagu asunikukoha saamised, peavad võtma oma alguse kohalikult omavalitsuselt. Nemad seal ainult kaaluvad seda värki, ja kui leiavad, et kõik on korras, siis kinnitavad. Ja kogu aeg neil ikka üks ja seesama jutt, otsekui nõuaksin mina endale seda normaaltalu oma sõja-liste teenete eest! Mina seletan küll, et asi pole sugugi nii, et see krunt läheks minu vanematele oma sõjas langenud poja eest; aga ei midagi palju targemat. – Olgu paberid, dokumendid, volitused