1. PEATÜKK

      Sellelt kõrguselt vaadates oli mets nagu kohev täpiline vaht; nagu tohutu, terve maailma suurune poorne käsn; nagu loom, kes kunagi end ootuses varitsusse peitis, siis aga magama uinus ja karmi sammalt üleni täis kasvas. Nagu vormitu mask, mis varjab nägu, mida keegi veel kunagi näinud pole.

      Perets viskas sandaalid jalast ja istus, paljad päkad kuristiku kohal rippu. Talle tundus, et kannad tõmbusid kohe niiskeks, nagu oleks ta tõepoolest need nõlva alla kogunenud sooja lillasse uttu kastnud. Ta õngitses kogutud kivikesed taskust välja ja ladus korralikult enda kõrvale laiali, valis siis kõige väiksema ning viskas tasakesi alla, elusasse ja vaikivasse, magavasse, ükskõiksesse, igaveseks neelavasse miskisse, ja valge säde kustus ja midagi ei juhtunud – ei liikunud ükski oks ega paotunud ükski silm teda piiluma.

      Kui visata iga pooleteise minuti tagant kivike ja kui on tõsi see, mida räägib ühejalgne kokaemand hüüdnimega Cazalugnia ja oletab kohaliku elanikkonna abistamise rühma ülem madam Bardot, ja kui pole tõsi see, millest omavahel sosistavad autojuht Tuzik ja tundmatu mees insenerliku läbindamise rühmast, ja kui inimese intuitsioon natukenegi midagi tähendab, ja kui ootused kordki elus täituvad – siis lähevad seitsmenda kivikese järel selja taga põõsad raginal kahte lehte ja lagendikule, kastest hallile mahatallatud rohule astub direktor, vööni paljas, jalas hallid, lilla kandiga gabardiinpüksid, pahinal hingav, liimendav, valkjasroosa, üleni karvane, ja hakkab midagi vaatamata – ei metsa enda all ega taevast enda kohal – tegema painutusi, laiu kämblaid rohu sisse mattes, ning sirutusi, laiade kämmaldega tuult vehkides, ja iga kord vajub vägev rasvavolt ta kõhul üle püksivärvli, aga ammuli suust paiskub vilina ja mürinaga süsihappegaasist ja nikotiinist küllastunud õhk. Nagu tsisterne läbipuhuv allveelaev. Nagu väävligeiser Paramuširil…

      Põõsad selja taga läksid raginal kahte lehte. Perets piilus ettevaatlikult üle õla, aga see ei olnud direktor, see oli tuttav mees väljajuurimisrühmast, Claudius-Octavianus Domaroštšiner. Ta astus aegamisi lähemale ja jäi kahe sammu kaugusele seisma, uurides Peretsit oma teraste tumedate silmadega ülalt alla. Ta teadis või kahtlustas midagi – midagi väga tähtsat – ja see teadmine või kahtlustus muutis ta pika näo jäigaks. See oli niisuguse inimese kivistunud nägu, kes on toonud kummalise äreva sõnumi; mitte keegi maailmas ei tea veel seda sõnumit, kuid on juba selge, et kõik on otsustavalt muutunud, et millelgi endisel pole nüüdsest enam tähtsust ja et igaühelt nõutakse viimaks kõike, mida ta suudab.

      «Aga kelle kingad need on?» küsis ta ja vaatas ringi.

      «Need pole kingad,» ütles Perets. «Need on sandaalid.»

      «Või nii?» Domaroštšiner muigas ja tõmbas taskust välja suure märkmiku. «Sandaalid? Väg-ga hea. Aga kelle sandaalid need on?»

      Ta nihkus kaljuserva poole, vaatas ettevaatlikult alla ja astus kohe tagasi.

      «Inimene istub järsaku serval,» ütles ta, «ja tema kõrval on sandaalid. Paratamatult tekib küsimus: kellele need sandaalid kuuluvad ja kus on omanik?»

      «Need on minu sandaalid,» ütles Perets.

      «Teie?» Domaroštšiner vaatas kaheldes oma suurt märkmikku. «Tähendab, te istute paljajalu? Mispärast?»

      «Sellepärast, et muudmoodi ei saa,» seletas Perets. «Pillasin eile sinna parema jala kinga ja otsustasin, et edaspidi hakkan alati istuma paljajalu.» Ta kummardus ja vaatas põlvede vahelt alla. «Seal see on. Kohe viskan kivikesega…»

      Domaroštšiner haaras tal kähku käest kinni ja võttis kivikese ära.

      «Tõepoolest tavaline kivi,» ütles ta. «Kuid esialgu ei muuda see midagi. Ei saa aru, Perets, miks te mulle valetate. Sest kinga siit ju näha ei saa – isegi kui see tõepoolest seal on. Aga kas on – see on juba omaette küsimus, millega tegeleme hiljem. Kuna aga kinga ei näe, ei saa te arvestada, et tabate seda kiviga, isegi kui oleksite piisavalt täpne ja tahaksite tõepoolest seda ja ainult seda: ma pean silmas tabamist… Aga kõik selle me selgitame kohe välja.» Ta kergitas pükse ja kükitas.

      «Niisiis, te olite ka eile siin,» ütles ta. «Misjaoks? Miks te tulite juba teist korda järsakule, kuhu Valitsuse ülejäänud töötajad, rääkimata juba mittekoosseisulistest spetsialistidest, tulevad ehk ainult selleks, et asjal käia?»

      Perets tõmbus kössi. «See on lihtsalt nõmedus,» mõtles ta. «Ei-ei, see pole väljakutse ega tigedus, pole tarvis sellele tähelepanu pöörata. See on lihtsalt nõmedus. Nõmedusele pole tarvis tähelepanu pöörata, keegi ei pööra nõmedusele tähelepanu. Nõmedus roojastab metsa. Nõmedus roojastab alati midagi.»

      «Teile vist meeldib siin istuda,» jätkas Domaroštšiner kavalalt meelitades. «Te vist armastate väga metsa. Kas armastate? Vastake!»

      «Aga teie?» küsis Perets.

      «Aga teie ärge ennast unustage,» ütles Domaroštšiner solvunult ja avas märkmiku. «Teate väga hästi, kuhu ma kuulun, aga ma kuulun väljajuurimisrühma ja sellepärast on teie küsimus, õigemini vastuküsimus, absoluutselt mõttetu. Te saate väga hästi aru, et minu suhtumise metsa määrab mu ametikohustus, aga vaat mis määrab teie suhtumise metsa – see pole mulle selge. See on halb, Perets, mõelge selle üle kindlasti järele, soovitan teie enda, mitte minu kasu pärast. Ei tohi olla niisugune taipamatu. Istub muudkui järsaku kohal, paljajalu, pillub kive… Misjaoks, küsitakse. Teie asemel räägiksin ausalt mulle kõik ära. Ja kõik oleks selge. Kust teie teate, võib-olla on mingeid pehmendavaid asjaolusid ja lõppkokkuvõttes ei ähvarda teid miski. Ah, Perets? Te olete ju täiskasvanud inimene ja peate aru saama, et kahemõttelisus pole lubatav.» Ta pani märkmiku kinni ja mõtles natuke. «Võtame näiteks kivi. Kuni see liikumatult lebab, on see lihtsalt kivi ega ärata kahtlusi. Aga siis võtab selle kellegi käsi ja viskab? Märkate vahet?»

      «Ei,» ütles Perets. «See tähendab, muidugi, jah.»

      «Näete nüüd. Lihtsus kaob kohe ja seda polegi enam. «Kelle käsi?» küsime meie. «Kuhu viskab? Aga võib-olla – kellele? Aga võib-olla – kelle pihta? Ja milleks?.. Ja kuidas te saate niimoodi järsaku serva peal istuda? On see teil kaasa sündinud või olete äkki spetsiaalselt harjutanud? Mina näiteks järsaku serval istuda ei saa. Ja mul on hirmus mõeldagi, milleks ma peaksin seda harjutama hakkama. Mul käib pea ringi. Ja see on loomulik. Inimesel pole üldse tarvis järsaku serval istuda. Eriti kui tal pole metsa mineku luba. Näidake mulle palun oma luba, Perets.»

      «Mul ei ole luba.»

      «Nii. Ei ole. Ja mispärast?»

      «Ei tea… Ei anta lihtsalt.»

      «Õigus, ei anta. See on meile teada. Aga vaat mispärast ei anta? Mulle anti, talle anti, neile anti ja veel paljudele anti, aga teile miskipärast ei anta.»

      Perets kõõritas ettevaatlikult tema poole. Domaroštšineri pikk kõhetu nina nuhutas, silmad pilkusid kiiresti.

      «Vist sellepärast, et ma olen kõrvaline isik,» oletas Perets. «Vist sellepärast.»

      «Ja mitte ainult mina ei tunne teie vastu huvi,» jätkas Domaroštšiner usalduslikult. «Oleks siis mina üksi! Teie vastu tunnevad huvi ka tähtsamad isikud… Kuulge, Perets, ehk istuksite järsakust kaugemale, et saaksime juttu jätkata? Teid vaadates hakkab mul pea ringi käima.»

      Perets tõusis püsti.

      «See on sellepärast, et olete närviline,» ütles ta. «Ei hakka me midagi jätkama. Aeg on sööklasse minna, jääme hiljaks.»

      Domaroštšiner vaatas kella.

      «Tõepoolest