Tigu nõlvakul. Sari Orpheuse Raamatukogu. Arkadi Strugatski
Читать онлайн книгу.
on õigus teid informeerida, sest olete kõrvaline inimene…»
«Mis korraldus?»
«Teda elusaks lugeda,» sosistas Domaroštšiner kumedalt ja pöördus ära. «Hea värske keefir täna,» lausus ta valjusti.
Sööklas tõusis kära. Need, kes olid juba einetanud, tõusid toole nihutades püsti ja läksid valjusti vesteldes väljapääsu poole, panid suitsud põlema ja viskasid tikud põrandale. Domaroštšiner vahtis tigedalt ringi ja ütles kõigile, kes mööda läksid: «Kuidagi imelik, härrased, te ju näete, et me ajame siin juttu…»
Kui Tuzik pudeliga tagasi jõudis, ütles Perets talle:
«Kas tõesti mõtles mänedžer tõsiselt, et ei anna mulle autot? Küllap tegi lihtsalt nalja?»
«Miks nalja? Ta ju armastab teid väga, pan Perets, tal on teieta igav ja teid siit minema lasta pole talle lihtsalt kasulik… Noh, kui ta teid minema laseb, mis ta sellest saab? Pole siin mingeid nalju.»
Perets hammustas huult.
«Aga kuidas ma siis ära sõidan? Mul pole siin ju rohkem midagi teha. Ja viisa hakkab lõppema. Ja pealegi ma lihtsalt tahan juba ära sõita.»
«Üldiselt on nii,» ütles Tuzik, «et kui saate kolm karmi noomitust, siis lüüakse teid silmapilk minema. Antakse eribuss, aetakse juht keset ööd maast lahti, ei jõua te oma asjakesigi kokku korjata… Kuidas meil poisid teevad? Esimene käskkiri – ja pannakse madalama koha peale. Teine käskkiri – saadetakse metsa patte kahetsema. Ja kolmas käskkiri – kohe on minek ja head aega. Kui, ütleme, mina tahan ennast lahti võtta, siis joon pool liitrit ära ja annan vaat sellele vastu molu.» Ta näitas Domaroštšineri peale. «Preemia võetakse kohe ära ja mind viiakse sitakäru peale üle. Mida ma siis teen? Joon veel pool liitrit ja annan talle teist korda vastu molu, said aru? Kohe võetakse mind sitakäru pealt maha ja saadetakse biojaama igasuguseid mikroobe püüdma. Aga mina biojaama ei lähe, vaid joon veel pool liitrit ja annan talle kolmandat korda vastu molu. Vaat nüüd on korras. Vallandatakse huligaanse käitumise pärast ja saadetakse kahekümne nelja tunni jooksul välja.»
Domaroštšiner ähvardas Tuzikut sõrmega.
«Desinformeerite, desinformeerite, Tuz. Esiteks – süütegude vahele peab jääma vähemalt kuu, muidu käsitletakse neid kõiki ühe teona ja rikkuja pannakse lihtsalt kartsa, tema asjale Valitsuse-siseselt mingit käiku andmata. Teiseks – pärast teist pahandust saadetakse süüdlane valvuri saatel otsekohe metsa, nii et talt võetakse võimalus kolmandat süütegu oma suva järgi korda saata. Ärge teda kuulake, Perets, tema neid probleeme ei jaga.»
Tuzik rüüpas keefirit, krimpsutas nägu ja kääksatas:
«See on tõsi,» tunnistas ta. «Selles osas olen ma vist tõepoolest… seda et. Andke mulle andeks, pan Perets.»
«Ah ei, pole midagi…» lausus Perets nukralt. «Nagunii ei saa ma, asja eest, teist taga, inimest vastu füsiognoomiat lüüa.»
«Ega ei pea siis ju tingimata vastu seda… vastu molu,» ütles Tuzik. «Võib ju näiteks ka vastu seda… vastu tagumikku. Või siis lihtsalt tal ülikonna seljas katki rebida.»
«Ei, mina nii ei saa,» ütles Perets.
«Siis on pahasti,» ütles Tuzik. «Siis on teil häda käes, pan Perets. Siis teeme vaat kuidas. Tulge homme hommikul kella seitsme paiku garaaži, istuge seal minu autosse ja oodake. Viin teid ära.»
«Tõsi või?» rõõmustas Perets.
«Nojah. Pean homme Mandrile sõitma, vanarauda viima. Koos sõidamegi.»
Nurgas hakkas keegi äkki hirmsa häälega karjuma: «Mida sa tegid? Ajasid mu supi ümber!»
«Inimene peab olema lihtne ja selge,» ütles Domaroštšiner. «Ma ei saa aru, Perets, mispärast te tahate siit ära sõita. Mitte keegi ei taha sõita, aga teie tahate.»
«Minuga on alati nõnda,» ütles Perets. «Alati teen ma kõike vastupidi. Ja üldse, miks peab inimene tingimata lihtne ja selge olema?»
«Inimene peab karske olema,» teatas Tuzik nimetissõrme liigest nuusutades. «Ütled, et ei pea?»
«Mina ei joo,» ütles Domaroštšiner. «Ja ma ei joo väga lihtsal ja kõigile arusaadaval põhjusel: mul on maks haige. Nii et mind te, Tuz, vahele ei võta.»
«Mis mind metsas imestama paneb,» ütles Tuzik, «need on sood. Nad on kuumad, said aru? Mina seda ei kannata. Kuidagi ei harju ära. Satud kuskil külglibisemisse, viskab palktee pealt minema ja näh – istungi ma kabiinis, aga välja ronida ei saa. Kuum nagu kapsasupp. Auru tõuseb ja lõhnab kapsasupi järgi, proovisin isegi helpida, aga ei maitsenud, soola oleks justkui vähe või mis… Eh-ei, mets pole inimese jaoks. Ja mida nad seal küll näinud pole? Muudkui ajavad ja ajavad sinna tehnikat, see upub seal nagu jääauku, aga nemad tellivad veel, see upub ära, aga nemad tellivad muudkui juurde…»
…Roheline lõhnav küllus. Värviküllus, lõhnaküllus. Eluküllus. Ja kõik võõras. Kuidagi nagu tuttav, millegi poolest sarnane, kuid tegelikult võõras. Arvatavasti ongi kõige raskem leppida sellega, et see on ühekorraga nii võõras kui ka tuttav. Sellega, et see on pärit meie maailmast, ihu meie ihust, ent meiega suhted katkestanud ega taha meid tundagi. Arvatavasti võis niimoodi meist, oma järglastest, mõelda pitekantropus – kibeduse ja hirmuga…
«Kui käskkiri välja tuleb,» kuulutas Domaroštšiner, «saadame sinna mitte teie viletsad buldooserid ja roomikautod, vaid midagi tõeliselt võimsat, ja muudame kahe kuuga seal kõik… ee… ee… betoonplatsiks, kuivaks ja tasaseks.»
«Sina muidugi muudad,» ütles Tuzik. «Kui sulle õigel ajal vastu molu ei anta, muudad sa lihase isa kah betoonplatsiks. Selguse mõttes.»
Sireen hakkas läbilõikavalt undama. Aknaklaasid klirisesid ja kohe lajatas ka ukse kohal võimas kellaplärin, seintel vilkusid tuled, aga leti kohal süttis suur tulikiri: «Tõuse püsti, hakka minema!» Domaroštšiner tõusis rutakalt, keeras käekella osutit ning pistis sõnalausumata jooksu.
«Noh, ma siis lähen,» ütles Perets. «Aeg tööd teha.»
«On aeg,» nõustus Tuzik. «Just paras aeg.»
Ta heitis vatijope seljast, keeras selle korralikult rulli, nihutas toolid kokku ja heitis pikali, jope pea alla pistetud.
«Et siis homme kell seitse?» ütles Perets.
«Mida?» küsis Tuzik unise häälega.
«Homme kell seitse ma tulen.»
«Ei tea, kuhu?» küsis Tuzik toolidel väherdes. «Vajuvad laiali, raisad,» pomises ta. «Mitu korda ma olen neile rääkinud: tooge siia diivan…»
«Garaaži,» ütles Perets. «Teie auto juurde.»
«A-aa… Noh, eks te tulge, küll siis vaatame. See on raske asi.»Ta tõmbas jalad krõnksu, pistis käed kaenla alla ja hakkas nohisema. Käed olid tal karvased, aga karvade alt paistis tätoveering. Sinna oli kirjutatud: «Mis meid tapab» ja «Ainult edasi». Perets läks väljapääsu poole.
Ta ületas kitsast lauda mööda tohutu lombi tagaõuel, läks ringi ümber tühjade konservikarpide mäe, ronis läbi laudadest planku kistud pilu ja sisenes ametikäigu kaudu Valitsuse hoonesse. Koridorides oli külm ja pime, lõhnas kolkunud tubakasuitsu, tolmu ja kaua seisnud paberite järele. Kusagil polnud kedagi, dermatiiniga ülelöödud uste tagant ei kostnud midagi. Mööda kitsukest käsipuudeta treppi tõusis Perets ärataotud seinast kinni hoides teisele korrusele ja läks ukse juurde, mille kohal süttis ja kustus kiri: «Enne tööd pese käed». Uksel ilutses suur must M-täht. Perets tõukas ust ja elas üle mõningase vapustuse, avastades, et sattus oma kabinetti. See tähendab, muidugi ei olnud see tema kabinet, see oli teadusliku kaitse rühma ülema Kimi kabinet, kuid sellesse kabinetti oli Peretsi jaoks pandud laud ning nüüd seisis see laud ukse kõrval kahhelseina ääres ja poole lauast võttis enda alla, nagu alati, kattega kaetud arvutusmasin Mercedes, suure puhtakspestud akna all seisis aga Kimi laud ja Kim ise töötas juba: istus, selg küürus, ja uuris arvutuslükatit.
«Ma