Tigu nõlvakul. Sari Orpheuse Raamatukogu. Arkadi Strugatski
Читать онлайн книгу.
sest seal on palju kivimürakaid. Seda teed mööda lähed mööda kahest külast, üks on tühi ja seenetanud, seeni täis kasvanud, nii et seal ei elata, aga teises elavad veidrikud, nende juurest on sinine rohi kaks korda mööda läinud, sestsaadik on nad seal haiged ja rääkida nendega pole mõtet, nagunii ei saa nad millestki aru ja mälu pole enam ollagi. Aga selle veidrike küla taga paremat kätt ongi su Savilagendik. Ja mingeid teejuhte pole tarvis, käid ise rahulikult ära ega hakka higistamagi.»
«Savilagendikuni me jõuame,» nõustus Candide. «Aga kuidas edasi?»
«Kuhu edasi?»
«Noh, eks läbi soo, kus varem olid järved. Rääkisid mulle veel kiviteest, mäletad?»
«Mis teest? Kas Savilagendikuni? Ma ju seletan sulle: pööra vasakule, mine põlluni, kahe kivini…»
Candide kuulas ära ja ütles:
«Savilagendikuni ma oskan nüüd minna. Küll me kohale jõuame. Aga mul on edasi tarvis, sa ju tead. Mul on kindlasti tarvis Linna jõuda ja sina lubasid teed näidata.»
Rangjalg vangutas kaastundlikult pead.
«Või Li-i-inna!.. Ah vaat kuhu sa sihid. Mäletan, mäletan… Aga vaat Linna, Vaikija, sa küll ei jõua. Savilagendikuni näiteks on lihtne: kahest kivist mööda, seenetanud külast läbi, veidrike külast läbi – ja seal ongi paremat kätt sulle Savilagendik. Või, ütleme, Roostikuni. Nüüd pead minu juurest paremale pöörama, läbi hõreda metsa, leivalombist mööda ja siis muudkui päikese järgi. Kuhu päike läheb, sinna sinagi. Kolm ööd-päeva tuleb minna, aga kui sul nii väga tarvis on, eks siis lähme. Käisime sealt varem potte toomas, enne kui endale siia istutasime. Roostikku ma tunnen hästi. Oleksid võinudki kohe öelda, et Roostikku. Siis pole ju ülehomseni mõtet oodata, hakkame kohe homme hommikul minema ja ka toitu pole tarvis kaasa võtta, sest seal on ju leivalomp… Sina, Vaikija, räägid kole lühidalt: alles jõuad sind kuulama hakata, aga sina oled juba suu kinni pannud. Aga Roostikku lähme muidugi. Kohe homme hommikul lähmegi…»
Candide kuulas lõpuni ja ütles:
«Saad aru, Rangjalg, mul pole Roostikku tarvis. Ei ole tarvis Roostikku. Roostikku ei ole tarvis.» Rangjalg kuulas hoolega ja noogutas. «Vaid mul on tarvis Linna,» jätkas Candide. «Räägime sellest sinuga juba ammu. Rääkisin sulle eile, et mul on tarvis Linna. Rääkisin üleeile, et mul on tarvis Linna. Rääkisin nädal aega tagasi, et mul on tarvis Linna. Sina ütlesid, et tead, kuidas Linna minna. Seda sa ütlesid eile. Ja ütlesid ka üleeile, et tead, kuidas Linna minna. Mitte Roostikku, vaid Linna. Mul pole Roostikku tarvis. («Peaasi mitte segamini ajada,» mõtles ta. «Võib-olla ajan ma kogu aeg segamini. Mitte Roostikku, vaid Linna. Linna, mitte Roostikku.») Linna, mitte Roostikku,» kordas ta valjusti. «Saad aru? Räägi mulle, kuidas Linna minna. Mitte Roostikku, vaid Linna. Või veel parem – lähme koos Linna. Lähme koos mitte Roostikku, vaid lähme koos Linna.»
Ta jäi vait. Rangjalg asus jälle haiget põlve siluma.
«Kui sul, Vaikija, pea ära lõigati, sai seal sees vist miski viga. Sama lugu, mis mu jalaga. Alguses oli jalg nagu jalg ikka, täitsa tavaline, aga siis läksin ma ükskord öösel läbi Sipelgapesade, kandsin sipelgaema – see jalg jäi mul puuõõnde kinni ja on nüüd kõver. Miks ta kõver on, seda ei tea keegi, kuid kõndida on temaga halb. Aga Sipelgapesadeni lähen küll. Lähen ise sinna ja viin ka sinu. Ainult ma ei mõista, miks sa ütlesid, et pean kaasavõtmiseks toitu varuma, Sipelgapesadeni on siit ju kiviga visata.» Ta vaatas Candide’ile otsa, sattus segadusse ja ta suu vajus lahti. «Aga sul pole ju Sipelgapesadesse tarvis,» ütles ta. «Kuhu sul siis tarvis on? Sul on ju Roostikku tarvis. Aga Roostikku ma ei saa, ei jõua kohale. Jalg on kõver, näed? Kuule, Vaikija, aga miks sa nii hirmsasti Sipelgapesade vastu punnid? Lähme õige Sipelgapesadesse, ah? Ma pole ju sestsaadik seal enam kordagi käinud, võib-olla pole neid Sipelgapesasid enam olemaski. Otsime selle puuõõne üles, ah?»
«Kohe ajab ta mul kõik segamini,» mõtles Candide. Ta kallutas end küljele ja veeretas poti endale lähemale.
«Kui hea pott sul on,» ütles ta. «Ei mäletagi, kus ma viimati nii häid potte nägin… Sa siis viid mu Linna? Rääkisid ju, et peale sinu ei oska keegi Linna minna. Lähme Linna, Rangjalg. Mis sa arvad, kas jõuame kohale?»
«Kuidas siis! Jõuame! Linna? Muidugi jõuame. Aga need potid – ma tean küll, kus sa selliseid potte nägid. Veidrikel on sellised potid. Saad sa aru, nad ei kasvata neid, vaid teevad savist, neil seal on Savilagendik lähedal, ma ju rääkisin sulle: minu juurest kohe vasakule ja kahest kivist mööda seenekülani. Aga seenekülas ei ela enam kedagi, sinna pole mõtet minnagi. Kas me pole siis seeni näinud või? Kui mu jalg veel terve oli, ei käinud ma selles seenekülas kunagi, tean ainult, et sellest kaks jäärakut edasi elavad veidrikud. Jah, homme võiks isegi täitsa minna… Jah… Kuule, Vaikija, aga ärme parem sinna lähme. Ei meeldi mulle need seened. Saad aru, meil on metsas seened – see on üks asi, neid võib süüa, need on maitsvad. Aga selles külas on seened kuidagi rohelised ja lõhnavad vastikult. Milleks sul sinna minna? Tassid veel seeneniidistikku siiagi. Lähme õige parem Linna. Palju meeldivam. Ainult et siis ei saa homme minna. Siis tuleb toitu varuda ja välja uurida, kust tee läheb. Või sa tead teed? Kui tead, siis ma ei hakka küsima, sest ega ma ei tea küll, kellelt võiks seda uurida. Ehk küsiks külavanemalt, mis sa arvad?»
«Kas sina ei tea siis Linna tee kohta midagi?» küsis Candide. «Sina tead ju selle tee kohta väga palju. Ükskord läksid isegi peaaegu Linna välja, aga hakkasid koolnuid kartma, hakkasid kartma, et sa üksi nende vastu ei saa…»
«Koolnuid ma ei kartnud ega karda praegugi,» vaidles Rangjalg vastu. «Ütlen sulle, mida ma kardan: kuidas me sinuga läheme – vaat seda ma kardan. Hakkadki niimoodi kogu aeg vaikima? Mina nii ei oska. Ja vaat mida ma veel kardan… Sa ära minu peale solvu, Vaikija, vaid ütle mulle… või kui kõvasti ei taha öelda, siis ütle sosinal või lihtsalt nooguta, aga kui ei taha ka noogutada, siis su parem silm on ju varjus, sa pigista see kinni, keegi ei näe, mina üksi näen. Aga küsimus on mul selline: ehk sa ikka oled natukene kooljas? Ma ei kannata ju koolnuid, nad ärritavad mind nii, et hakkan värisema, ja midagi ma endaga teha ei saa…»
«Ei, Rangjalg, ma ei ole kooljas,» ütles Candide, «ma ise kah ei kannata neid. Aga kui sa kardad, et hakkan vaikima, siis me ei lähe ju kahekesi, rääkisin sulle juba. Meiega tulevad Rusikas ja Saba. Ja veel kaks meest Asundusest.»
«Rusikaga ma ei lähe,» teatas Rangjalg otsustavalt. «Rusikas võttis mu tütre endale, aga ei osanud hoida. Rööviti tema käest ära mu tütar. Mul pole kahju, et ta tütre võttis, vaid on kahju, et hoida ei osanud. Läks ta koos tütrega Asundusse, vargad varitsesid teda ja võtsid tütre ära – ja tema andiski. Kui kaua ma pärast koos su Navaga teda otsisin – ja ei leidnudki. Ei, Vaikija, varastega pole nalja. Kui läheksime sinuga Linna, siis varastest juba ei pääseks. Teine asi on Roostik, sinna võib minna iga kell. Ja homme lähmegi.»
«Ülehomme,» ütles Candide. «Sina lähed, mina lähen, Rusikas, Saba ja veel kaks Asunduse meest lähevad. Nõnda me Linna jõuamegi.»
«Kuuekesi küll jõuame,» ütles Rangjalg veendunult. «Üksi ma muidugi ei läheks, aga kuuekesi jõuame kas või Kuradimägedeni, ainult et ma ei oska sinna minna. Või lähmegi hoopis Kuradimägedeni? Väga kaugel on küll, aga kuuekesi jõuame kohale. Või pole sul Kuradimägedesse tarvis? Kuule, Vaikija, lähme õige kõigepealt Linna ja siis vaatame. Toitu tuleks ainult rohkem varuda.»
«Hea küll,» ütles Candide tõustes. «Tähendab ülehomme lähme Linna. Käin homme Asunduses ära, siis tulen sind vaatama ja tuletan veel kord meelde.»
«Tule muidugi,» ütles Rangjalg. «Tuleksin ise kah sind vaatama, aga jalg valutab – ei jaksa. Aga sina tule muidugi. Ajame juttu. Ma tean, et paljudele ei meeldi sinuga rääkida, väga raske on sinuga rääkida, Vaikija, aga mina pole niisugune. Mina olen juba harjunud ja mulle see isegi meeldib. Tule ise ja võta Nava kaasa, hea naine on see su Nava, ainult et lapsi tal pole, no küll veel tulevad, ta on sul veel nooruke…»
Väljas pühkis Candide jälle pihkudega kehalt higi maha.
Sellega asi veel