Tigu nõlvakul. Sari Orpheuse Raamatukogu. Arkadi Strugatski
Читать онлайн книгу.
see siis nüüd ometi olgu, ah? Ma olen ju tsiviliseeritud inimene, kaks instituuti lõpetanud, mitte mingi metslane… Ma saan ju kõigest aru! Kuid see on võimatu, mõistate! Täiesti võimatu!» Ta hüppas Peretsi juurde ja sosistas talle kõrva: «Teie viisa on lõppenud! Juba kakskümmend seitse minutit tagasi, aga teie olete ikka veel siin. Te ei tohi siin olla. Ma väga palun teid…» Ta räntsatas põlvili ja tõmbas Peretsi kingad ja sokid voodi alt välja. «Ärkasin viis minutit enne kahtteist, üleni higine,» pomises ta. «Noh, mõtlen, nüüd on kõik. Nüüd on mul lõpp käes. Nagu olin, nii jooksu pistsingi. Mitte midagi ei mäleta. Mingid pilved olid tänaval, jäin jalgupidi naelte otsa kinni… Aga minul peaks naine kohe sünnitama hakkama! Pange riidesse, palun, pange riidesse…»
Perets pani kiirustades riidesse. Ta mõte ei liikunud. Komandant aina sebis koikude vahel, kuupaiste laikudes paterdades, piilus koridori, kummardus aknast välja ja sosistas: «Jumaluke, mis see küll olgu…»
«Võib, ma jätan vähemalt kohvri siia?» küsis Perets.
Komandandi hambad hakkasid plagisema.
«Mitte mingil juhul! Te ju saadate mu hukka… On siis tarvis nii südametu olla! Jumal küll, jumal küll…»
Perets korjas raamatud kokku, surus kohvri vaevaga kinni, heitis vihmamantli käsivarrele ja küsis:
«Kuhu ma siis nüüd lähen?»
Komandant ei vastanud. Ta ootas, kannatamatusest tantsiskledes. Perets võttis kohvri ja läks mööda pimedat vaikset treppi välja. Ta peatus välistrepil ning kuulas värinat maha suruda püüdes mõnda aega, kuidas komandant unisele valvurile seletab: «…hakkab ennast tagasi nuiama. Mitte lasta! Tal on (ebaselge kurjakuulutav sosin)… Said aru? Sina vastutad…» Perets istus kohvrile ja pani vihmamantli põlvedele.
«No ei, vabandage,» ütles komandant ta selja taga. «Palun trepilt ära minna. Palun võõrastemaja territoorium siiski täielikult vabastada.»
Tuli alla minna ja kohver sillutisele panna. Komandant tammus natuke aega paigal, pomisedes: «Väga palun teid… Naine… ärme lähme liiale… Tagajärjed… Ei tohi…» ja hiilis siis aluspükste valendades plangu äärt mööda minema. Perets vaatas majade pimedaid aknaid, Valitsuse pimedaid aknaid, võõrastemaja pimedaid aknaid. Kusagil polnud valgust, isegi tänavalaternad ei põlenud. Oli ainult kuu – ümmargune, hiilgav ja kuidagi tige.
Ja äkki tajus ta, et on üksi. Tal ei ole siin mitte kedagi. Ümberringi magavad inimesed ja kõik nad armastavad mind, ma tean seda, olen palju kordi märganud. Ja ikkagi olen üksi, justkui oleksid nad äkki ära surnud või mu vaenlasteks muutunud… Ja komandant – lahke inetu mees, kes põeb Basedow’ tõbe, hädavares, kes kohe esimesel päeval mulle külge kleepis… Mängisime temaga neljal käel klaverit ja vaidlesime, ja mina olin ainus, kellega ta söandas vaielda ja kelle kõrval ta tundis ennast täisväärtusliku inimesena, mitte seitsme lapse isana. Ja Kim. Kim tuli kantseleist ja tõi kaasa tohutu mapi salakaebustega. Üheksakümmend kaks kaebust minu kohta, kõik kirjutatud sama käekirjaga, aga allkirjastatud eri nimedega. Et ma varastan postkontorist kroonu kirjalakki, et tõin kohvris kaasa alaealise armukese ja peidan teda pagaritöökoja keldris, et teen veel palju igasuguseid asju… Ja Kim luges neid kaebusi, viskas ühed paberikorvi, teised aga pani kõrvale, pomisedes: «Selle üle tuleb järele mõelda…» Ja see oli ootamatu ja kohutav, mõttetu ja vastik… Kuidas ta mulle arglikult otsa vaatas ja silmad kohe ära pööras…
Perets tõusis, võttis kohvri ja hakkas vantsima, kuhu jalad viisid. Jalad ei viinud kuhugi. Ja nendel tühjadel pimedatel tänavatel polnudki kuskile viia. Ta komistas, aevastas tolmu pärast ja vist kukkuski paar korda. Kohver oli uskumatult raske ja kuidagi isepäine. See hõõrus end kohmakalt vastu reit, siis ujus raskelt eemale ning virutas pimedusest tagasi pöördudes hooga vastu põlve. Pargi pimedal puiesteel, kus polnud üldse valgust ja pilkases pimeduses valendasid ähmaselt ainult komandandi moodi ebalevad raidkujud, klammerdus kohver äkki mingit tolknevat pannalt pidi talle püksisääre külge ja Perets viskas selle meeleheites minema. Käes oli meeleheite tund. Nuttes ja pisarate tõttu midagi nägemata trügis Perets läbi kuivade ja tolmuste okkaliste hekkide, veeres astmetest alla, kukkus, lõi selja valusasti ära ning langes juba täiesti jõuetuna, solvumisest ja enesehaletsusest lämbudes järsaku servale põlvili.
Ent mets jäi ükskõikseks. Nii ükskõikseks, et seda polnud isegi näha. Järsaku all valitses pilkane pimedus ja ainult päris silmapiiril paistis kuuvalguses loiult midagi laia ja kihilist, halli ja vormitut.
«Ärka üles,» palus Perets. «Vaata mind kas või praegugi, kui oleme üksi, ära muretse, nad kõik magavad. Kas tõesti pole sulle kedagi meist tarvis? Või ehk ei saa sa aru, mis tähendab – tarvis? See on siis, kui ei saa ilma hakkama… Kui mõtled kogu aeg kellestki… Kui püüad terve elu millegi poole… Ma ei tea, milline sa oled. Seda ei tea isegi need, kes on täiesti kindlad, et teavad. Sa oled niisugune, nagu oled, aga ma võin ju ometi loota, et oled niisugune, millisena olen terve elu tahtnud sind näha: hea ja tark, leebe ja mäletav, tähelepanelik ja võib-olla isegi õilis. Meie oleme kõik selle kaotanud, meil ei jätku selle jaoks jõudu ega aega, meie ehitame ainult mälestussambaid, ikka suuremaid, ikka kõrgemaid, ikka odavamaid, aga mäletada – mäletada me enam ei suuda. Aga sina oled ju teistsugune, sellepärast tulingi kaugelt sinu juurde, isegi uskumata, et oled päriselt olemas. Kas tõesti pole mind siis sulle tarvis? Ei, hakkan tõtt rääkima. Kardan, et ka sind pole mulle tarvis. Nägime küll teineteist, kuid lähedasemaks ei saanud, aga oleks pidanud minema hoopis teisiti. Võib-olla on need nemad, kes meie vahel seisavad? Neid on palju, mina olen üksi, aga ma olen üks nende seast, sa vist ei erista mind rahvasummas, aga võib-olla ei tasugi mind eristada. Võib-olla olen ma ise välja mõelnud need inimlikud omadused, mis peaksid sulle meeldima, aga mitte sulle, nagu sa oled, vaid sulle, nagu ma olen su välja mõelnud…»
Silmapiiri tagant ujusid äkki aeglaselt välja erevalged valgusmügarad, jäid paisudes rippuma, ja otsekohe hakkasid paremal pool järsaku all, eenduvate kaljude all hullumeelselt rabelema prožektorite kiired, mis udukihtidesse takerdudes taevas visklesid. Valgusmügarad silmapiiri kohal üha paisusid, venisid välja, muutusid valkjateks pilvedeks ja kustusid. Minuti pärast kustusid ka prožektorid.
«Nad kardavad,» ütles Perets. «Mina kardan ka. Aga mina kardan mitte ainult sind, ma kardan veel ka sinu pärast. Sina ju neid veel ei tunne. Muide, ka mina tunnen neid väga vähe. Tean ainult, et nad on võimelised kõikvõimalikeks äärmusteks, kõige äärmisemaks nõmeduseks ja tarkuseks, julmuseks ja halastuseks, raevuks ja kannatlikkuseks. Neil puudub vaid üks: mõistmine. Nad on alati asendanud mõistmise mingite surrogaatidega – usuga, uskmatusega, ükskõiksusega, põlgusega. Kuidagi kukub alati nii välja, et see on kõige lihtsam. Lihtsam on uskuda kui mõista. Lihtsam on pettuda kui mõista. Lihtsam on sülitada kui mõista. Muide, ma sõidan homme ära, aga see ei tähenda veel midagi. Siin ei saa ma sind aidata, siin on kõik liiga kindel, liiga seiskunud. Siin olen ma liiga silmahakkavalt üleliigne, võõras. Aga küll ma veel üles leian koha, kus käed külge panna, ära karda. Tõsi küll, nad võivad su parandamatult täis teha, aga ka selleks läheb tarvis aega ja mitte vähe: nad ju peavad alles leidma selle kõige tõhusama, säästlikuma ja, mis peamine, lihtsama mooduse. Küll me veel võitleme, oleks vaid, mille pärast võidelda… Nägemist.»
Perets tõusis põlvitamast ja vantsis tagasi, läbi põõsaste parki, puiesteele. Ta proovis kohvrit üles otsida ja ei leidnud.
Siis pöördus ta tagasi tühjale peatänavale, mida valgustas ainult kuu. Kell oli juba üks öösel, kui ta Valitsuse raamatukogu lahkelt avatud ukse ees seisatas. Raamatukogu aknaid varjasid rasked kardinad, aga seest oli see eredalt valgustatud nagu tantsusaal. Parkett oli kiiva kuivanud ja kriiksus meeleheitlikult ning ümberringi olid raamatud. Riiulid olid raamatute all murdumas, raamatud kõrgusid virnadena laudadel ja nurkades, ja peale Peretsi polnud raamatukogus hingegi.
Perets vajus suurde vanasse tugitooli, sirutas jalad välja, nõjatus seljatoele ning asetas käed rahulikult käetugedele. «Noh, mis te siin seisate,» ütles ta raamatutele. «Päevavargad! Kas selleks on teid kirjutatud? Kandke ette, kandke õige mulle ette, kuidas edeneb külv, kui palju on juba külvatud?