Tigu nõlvakul. Sari Orpheuse Raamatukogu. Arkadi Strugatski
Читать онлайн книгу.
rindu tagunud. Hea ja aus. Ja need, kes sind loevad, muutuvad samuti headeks ja ausateks. Kas või natukeseks ajaks. Kas või iseenda vastu… Aga, kas tead, on selline arvamus, et edasiminekuks pole headust ja ausust eriti tarvis. Selleks on vaja jalgu. Ja saapaid. Võivad olla isegi pesemata jalad ja puhastamata saapad… Progress võib osutuda headuse ja aususe mõistete suhtes täiesti ükskõikseks, nagu ta on olnud nende mõistete suhtes ükskõikne siiamaani. Näiteks Valitsusele, tema korralikule funktsioneerimisele pole headust ega ausust tarvis. Need on küll meeldivad ja soovitatavad, aga sugugi mitte kohustuslikud. Nagu ladina keel saunamehele. Nagu biitsepsid raamatupidajale. Nagu austus naisterahvaste vastu Domaroštšinerile… Ent kõik oleneb sellest, kuidas mõista progressi. Võib mõista seda nõnda, et ilmuvad need tuntud «aga’d». Alkohoolik küll, aga selle eest suurepärane spetsialist; liiderdaja küll, aga selle eest väga hea jutlustaja; varas küll ja kitsipung, aga selle eest milline administraator! Mõrtsukas küll, aga selle eest kui distsiplineeritud ja ustav… Kuid progressi võib ju mõista ka kui inimeste muutmist headeks ja ausateks. Ja siis elame ehk kunagi ka selle ajani, mil hakatakse rääkima: spetsialist on ta muidugi hea, aga räpane tüüp, ta tuleb lahti lasta…
Kuulge, raamatud, aga kas teate, et teid on rohkem kui inimesi? Kui kõik inimesed kaoksid, võiksite teie asustada maa ja olla samasugused nagu inimesed. Ka teie hulgas on häid ja ausaid, tarku ja palju teadvaid, aga ka kergemeelseid tühisusi, skeptikuid, hullumeelseid, mõrtsukaid, altkäemaksuandjaid, lapsi, igavaid jutlustajaid, endaga rahul olevaid lollpäid ja hääle poolenisti ära karjunud, põletikuliste silmadega kisakõrisid. Ja te ei teakski, milleks teid tarvis on. Tõepoolest, milleks teid tarvis on? Paljud teist annavad teadmisi, aga milleks need teadmised metsas? Neil pole metsaga mitte mingisugust pistmist. Just nagu oleks tulevasele päikeselinnade ehitajale õpetatud põhjalikult kindlustustöid ja kui ta siis hiljem kõigest väest üritab ehitada staadioni või sanatooriumi, tuleb tal ikkagi välja mingi morn reduut, koos redaanide, eskarpide ja kontreskarpidega. Nii et see, mida te metsa tulnud inimestele annate, pole mitte teadmised, vaid eelarvamused…
Mõned teist tekitavad aga usaldamatust ja lootusetust. Ja mitte sellepärast, et on sünged ja julmad või käsivad lootuse jätta, vaid sellepärast, et valetavad. Mõnikord valetavad nad lustlikult, reibaste laulude ja ulja vile saatel, mõnikord nutuselt, nuuksudes ja ennast õigustades, kuid – valetavad. Miskipärast selliseid raamatuid kunagi ei põletata ega rekvireerita raamatukogudest; inimkonna ajaloos pole veel kunagi juhtunud, et valesid tulle visataks. Kui seda juhtubki, siis kogemata, arusaamatusest või uskuma hakates. Ka metsas pole neid tarvis. Neid pole kusagil tarvis. Võib-olla just sellepärast neid ongi nii palju… see tähendab, mitte sellepärast, vaid tänu sellele, et neid armastatakse… «Tõest kibedast on meile kallim ju vale hingeülendav.» … Mis? Kes see siin räägib? Ah, see olen ju mina, kes räägib… No vaat, ma ju räägingi, et on raamatuid… Mis?..»
«Tasa, las magab…»
«Mis ta magab, joogu parem.»
«Kuss, ära niimoodi kriiksuta… Oi, see on ju Perets!»
«Ah, mis meil Peretsist, vaata parem, et sa alla ei kuku…»
«Kuidagi hoolitsemata ja hale…»
«Ma pole hale,» pomises Perets ja ärkas üles.
Otse tema vastas oli riiuli juures treppredel. Selle ülemisel astmel seisis Alevtina fotolaborist, all aga hoidis autojuht Tuzik oma tätoveeritud kätega redelit kinni ja vahtis üles.
«Alatasa on ta kuidagi rahutu,» ütles Alevtina Peretsit silmitsedes. «Ja küllap pole õhtustki söönud. Tuleks ta üles ajada, las joob vähemalt viinagi… Huvitav, mida sellised inimesed küll unes näevad?»
«Ja mida mina veel ilmsi näen!..» ütles Tuzik ülespoole vahtides.
«Midagi uut või?» küsis Alevtina. «Pole kunagi varem näinud?»
«Ah ei,» ütles Tuzik. «Ei saa just öelda, et midagi eriti uut, aga see on nagu kino – vaatad kakskümmend korda järjest – ja ikka mõnuga.»
Alt kolmandal trepiastmel lebasid piraka stritsli viilud, neljandale olid laiali laotatud kurgid ja kooritud apelsinid, viiendal aga seisis pooltühi pudel ja plastmassist pliiatsitops.
«Kui tahad, siis vaata, aga redelit hoia hoolega,» ütles Alevtina ja hakkas ülemistelt riiulitelt pakse ajakirju ja luitunud toimikuid võtma. Ta puhus neilt tolmu, krimpsutas nägu, lehitses ning tõstis mõned toimikud kõrvale, ülejäänud aga pani tagasi oma kohale. Autojuht Tuzik nohises valjusti.
«Kas üle-eelmise aasta omi on kah vaja?» küsis Alevtina.
«Mul on praegu ühte asja vaja,» ütles Tuzik mõistatuslikult. «Vaat kui ajan praegu Peretsi üles.»
«Ära redelist eemale mine,» ütles Alevtina.
«Ma ei maga,» ütles Perets. «Vaatan teid juba tükk aega.»
«Sealt pole ju midagi näha,» ütles Tuzik. «Tulge siia, pan Perets, siin on kõik olemas: naised, vein ja puuvili…»
Perets tõusis, astus ärasurnud jalga longates redeli juurde ja valas endale pudelist.
«Mis te unes nägite, Pertšik?» küsis Alevtina ülevalt.
Perets vaatas masinlikult ülespoole ja lõi kohe silmad maha.
«Mis ma nägin… Mingit jama… Ajasin raamatutega juttu.»
Ta jõi topsi tühjaks ja võttis apelsiniviilu.
«Hoidke korraks, pan Perets,» ütles Tuzik. «Valan endale kah.»
«Kas sul on siis üle-eelmise aasta omi vaja?» küsis Alevtina.
«Aga kuis muidu?» ütles Tuzik. Ta läigatas endale topsi veini ja hakkas kurki valima. «Üle-eelmise aasta ja üle-üle-eelmise… Minul on alati vaja. Mul on see alati olnud, ilma selleta ei saa ma elada. Ilma selleta ei saa ju keegi elada. Ühel on rohkem vaja, teisel vähem… Mina olen alati öelnud: ärge tulge mind õpetama, olen kord juba selline mees…» Tuzik jõi mõnuga ja hammustas krudinal kurki peale. «Nii on ju võimatu elada, nagu mina siin elan. Vaat kui kannatan-kannatan veel natuke, siis aga ajan auto metsa ja püüan endale näki…»
Perets hoidis redelit kinni ja püüdis mõelda homsest, aga Tuzik istus kõige alumisele astmele ja asus jutustama, kuidas oli kord noorena koos sõprade kambaga äärelinnas kinni püüdnud paarikese. Kavalerile andsid nad kere peale ja ajasid minema, daamikest aga üritasid vägistada. Oli külm ja niiske, äärmise nooruse tõttu ei tulnud kellelgi midagi välja, daamike nuttis ja kartis ning sõbrad kadusid ühekaupa minema, ainult tema, Tuzik, lohises neiule läbi räpaste tagahoovide tükk aega järele, krabas teda, ropendas, ja kogu aeg tundus talle, et kohe-kohe tuleb välja, aga ei tulnud kuidagimoodi, kuni ta oli daamikese kannul päris tolle koduni jõudnud, seal ta pimedas trepikojas vastu rauast trepikäsipuud surunud ja viimaks oma tahtmist saanud. Tuziku esituses tundus juhtunu erakordselt haarava ja lustakana.
«Nii et näkikesed minu käest ei pääse,» ütles Tuzik. «Mina enda jagu juba käest ei lase – ei nüüd ega edaspidi. Poes on mul sama kaup mis vaateaknalgi – ei mingit pettust.»
Tal oli ilus tõmmu nägu, paksud kulmud, elavad silmad ja suutäis suurepäraseid hambaid. Ta oli väga itaallase moodi. Ainult jalad haisesid.
«Issake, mis nad küll teevad, mis nad teevad,» ütles Alevtina. «Kõik toimikud on segamini ajanud. Näh, võta seni need.»
Ta kummardus ja ulatas Tuzikule hunniku toimikuid ja ajakirju. Tuzik võttis need vastu, lappas paari lehekülge, luges endamisi huuli liigutades, loendas toimikuid ja ütles:
«Veel kaks tükki on tarvis.»
Perets hoidis muudkui redelit ja vahtis oma kokkupigistatud rusikaid. Homme sel ajal mind siin enam pole, mõtles ta. Istun Tuziku kõrval kabiinis, seal on palav, metall alles hakkab jahtuma. Tuzik paneb esituled põlema, vajub mugavamasse asendisse, vasak küünarnukk aknast väljas, ja kukub jahuma ülemaailmsest poliitikast. Millestki muust ma tal rääkida ei lase. Las peatub pealegi iga einelaua juures, las võtab peale kõiki, keda tahab, las isegi sõidab ringiga, et viia kellelegi