Tigu nõlvakul. Sari Orpheuse Raamatukogu. Arkadi Strugatski
Читать онлайн книгу.
edasi minema. Ätt vantsis rohus takerdudes mõnda aega järele ja pomises: «Kui ei tohi, siis on alati nii, et mingis mõttes ei tohi, kas nii või naa… Näiteks külavanemata või koosolekuta ei tohi, aga külavanemaga või koosolekuga, vastupidi, tohib. Aga jällegi mitte igas mõttes…» Candide kõndis nii kiiresti, kui väsitav niiske kuumus lubas, ja ätt jäi tasapisi maha.
Külaväljakul nägi Candide Kuulajat. Tuikudes ja kõveratel jalgadel vankudes käis Kuulaja ringiratast, loopides tohutust kõhule riputatud potist kahe kamalaga pruuni taimetapjat. Rohi tema taga suitses ja närbus lausa silme all. Kuulajat oli tarvis vältida ja Candide prooviski teda vältida, ent Kuulaja muutis nii osavasti trajektoori, et põrkas Candide’iga ninapidi kokku.
«A-aa, Vaikija!» pistis ta rõõmsalt kisama, võttis rihma kiirustades kaelast ja asetas poti maha. «Kuhu lähed, Vaikija? Võiks arvata, et koju lähed, Nava juurde, noorte asi, aga seda sa ei tea, Vaikija, et su Navat kodus ei olegi, su Nava on põllul, vaat nendesamade silmadega nägin, kuidas Nava läks põllule, kui tahad, siis usu, ei taha – ära usu… Võib muidugi ju olla, et ei läinudki põllule, noorte asi, ainult et läks sinu Nava mööda va-aat seda põiktänavat, aga mööda seda põiktänavat kuskile mujale kui põllule ei pääse ja kuhu tal, küsitakse, sellel sinu Naval minna ongi? Vahest ehk ainult sind, Vaikijat, otsima…»
Candide proovis jälle temast mööda minna ja jälle sattusid nad miskipärast ninapidi kokku.
«Ja ära sa talle põllule järele minegi, Vaikija,» jätkas Kuulaja veenvalt. «Misjaoks sa peaksid talle järele minema, kui ma kohe praegu rohu maha tapan ja kõik siia kokku kutsun: siin käis maamõõtja ja ütles mulle, et külavanem olla käskinud tal mulle öelda, et ma väljakul rohu maha tapaksin, sest varsti tuleb siin koosolek, siin väljakul. Aga kui tuleb koosolek, siis ilmuvad kõik põllult siia kohale, ja ka sinu Nava ilmub kohale, kui ta põllule läks, aga kuhu tal mööda seda põiktänavat veel minna oli, kuigi järele mõeldes pääseb seda põiktänavat mööda mitte ainult põllule. Võib ju ka…»
Ta jäi äkki vait ja ohkas kramplikult. Silmad sulgusid ja käed kerkisid justkui iseenesest, peopesad ülespoole. Näole valgus magus naeratus, siis läksid hambad irevile ja ta vajus näost ära. Candide, kes oli juba minema hakanud, peatus ja jäi kuulatama. Kuulaja palja pea ümber tihenes hägune lillakas pilveke, ta huuled hakkasid värisema ning ta alustas kiiresti ja selgelt mingi võõra, justkui diktori häälega, võõraste intonatsioonidega, võõras, sugugi mitte külapärases stiilis ja isegi justkui võõrkeeles, nii et tuttavad tundusid ainult üksikud laused:
«Lõunaalade kaugetes äärepiirkondades astuvad võitlusse üha uued… Eemaldub üha kaugemale ja kaugemale lõunasse… Võidukat edasiliikumist… Suur Pinnasekobestus põhjaaladel on ajutiselt katkestatud üksikute harvade… tõttu… Soode rajamise uued võtted pakuvad uusi laialdasi alasid puhkuseks ja uueks edasiliikumiseks… Kõigis asundustes… Suured võidud… Töö ja jõupingutused… Sõbrataride uued rühmad… Rahu ja ühtesulamine homme ja igavesti…»
«Kõigis asundustes, kuulsid?.. Tähendab meie omas ka… Suured võidud! Ma räägin ju kogu aeg: ei tohi… Rahu ja ühtesulamine – tuleb ju aru saada… Ja meil, tähendab, siis kah, kui kõigis… Ja sõbrataride uued üksused, said aru?..»
Kuulaja jäi vait ja vajus kükakile. Lilla pilveke haihtus. Ätt koputas kannatamatult sõrmenukkidega vastu Kuulaja kiilast lagipead. Kuulaja hakkas silmi pilgutama ja hõõrus kõrvu.
«Millest ma rääkisingi?» ütles ta. «Saade oli või? Kuidas seal Puhastusega on? Täidetakse või mis?.. Aga põllule ära sa, Vaikija, mine. Arvan, et tahad oma Navale järele minna, aga su Nava…»
Candide astus üle taimetapjat sisaldava poti ja läks kiiruga minema. Ätti polnud varsti enam kuulda – too oli kas Kuulajaga karvupidi kokku läinud või ära väsinud ja mõnda majja sisse astunud, et hinge tõmmata ja ühtlasi ka keha kinnitada.
Rusika tare seisis päris küla servas. Räsitud vanaeit, kas siis ema või tädi, ütles pahuralt turtsudes, et Rusikat pole kodus, Rusikas on põllul, aga kui oleks kodus, siis poleks mõtet teda põllult otsida, aga kuna ta on põllul, siis pole tal, Vaikijal, mõtet siin ilmaaegu seista.
Põllul külvati. Lämbe seisev õhk oli läbi imbunud tugevast lõhnade segust, ninna lõi higi, kääritaja, mädanevate põlluviljade lehka. Hommikune lõikus oli paksu kihina piki vagu hunnikusse aetud, terad olid juba idanema läinud. Kääritaja pottide kohal tõuklesid ja tiirutasid töökärbeste pilved ning selle musta, metalse helgiga pöörise kõige tihedamas massis seisis külavanem ning uuris hoolega, pea viltu ja üks silm kissis, hapupiimatilka oma suure varba küünel. Küüs oli eriline, lame, hoolikalt poleeritud, vajalike lahustega säravalt puhtaks pestud. Külavanema jalgadest mööda roomasid summana külvajad, üksteisest kümne sammu kaugusel. Nad ei laulnud enam, kuid metsa sügavusest kostis endiselt hõikeid ja ohkeid ning nüüd oli selge, et see pole kaja.
Candide kõndis kummardudes ja langetatud nägudele pilke heites piki ahelikku. Rusika üles leidnud, puudutas ta meest õlast ning otsekohe ronis Rusikas midagi küsimata vaost välja. Ta habe oli paksult pori täis.
«Mida sa, karvanina, käperdad?» kähises ta Candide’i jalgu vahtides. «Näh, oli üks veel, karvanina, kah käperdas – eks võetigi tal käsist-jalust kinni ja visati puu otsa, seal ripub ta praegugi, aga kui alla võetakse, siis ta enam käperdama ei roni, karvanina…»
«Tuled?» küsis Candide lühidalt.
«Või veel, et ei tule, karvanina, mul on seitsme jaoks kääritajat tehtud, ei saa majja minnagi, haiseb – vanaeit seda välja tassida ei taha, aga ise ma ei või enam nähagi. Ainult et kuhu me lähme? Rangjalg rääkis eile, et Roostikku, aga mina Roostikku ei lähe, karvanina, seal Roostikus pole ju inimesigi, mis siis veel plikadest rääkida, kui inimene tahab seal kellelgi jalast kinni võtta ja puu otsa visata, karvanina, siis pole kedagi, aga mina ilma plikata enam elada ei saa, külavanem sööb mul hinge seest… Näe, seisab, karvanina, silm punnis, aga ise on pime nagu mutt, karvanina… Oli üks veel, kes niimoodi seisis, eks anti talle vastu silma, rohkem ta ei seisa, karvanina, aga Roostikku ma ei lähe, tee, mis tahad…»
«Linna,» ütles Candide.
«Linna – see on teine asi, Linna ma lähen, seda enam, et räägitakse, et mingit Linna pole üldse olemaski, aga valetab tema kohta see vana känd – vajub hommikul kohale, pistab pool potitäit kinni ja kukub, karvanina, muudkui heietama: seda ei tohi, teist ei tohi… Mina küsin talt: aga kes sa niisugune üldse oled, et mulle seletada, mida ma ei tohi ja mida tohin, karvanina? Tema ei vasta, sest ta ei tea isegi, pomiseb mingist Linnast…»
«Ülehomme lähme,» ütles Candide.
«Aga misjaoks oodata?» oli Rusikas nördinud. «Mispärast ülehomme? Mul ei saa majas magada, kääritaja haiseb, lähme parem täna õhtul, muidu oli veel üks, kes ootas-ootas, eks anti talle vastu kõrvu, kohe jättis ootamise järgi ja siiamaani ei oota enam midagi… Vanamoor ju sõimab, ei anna asu, karvanina! Kuule, Vaikija, võtame õige mu vanamoori kaasa, äkki tahavad vargad ta ära viia, ma annaks küll, ah?»
«Ülehomme lähme,» ütles Candide kannatlikult. «Ja sina oled tubli, et kääritajat palju tegid. Asundusest, tead sa…»
Ta ei lõpetanud, sest põllul tõusis kisa.
«Koolnud! Koolnud!» röökis külavanem. «Naised, koju! Jookske koju!»
Candide vaatas ringi. Otse põlluservas seisid puude vahel koolnud: kaks sinist päris lähedal ja üks kollane kaugemal. Nende ümmarguste silmaaukudega pead, milles suu asemel oli must pragu, pöördusid aegamisi ühes ja teises suunas, tohutud käed rippusid lõdvalt külgedel. Maapind suitses juba, valged aurujoakesed segunesid halli suitsuvinega.
Need koolnud olid näguripäevi näinud ja käitusid seetõttu äärmiselt ettevaatlikult. Kollasel oli taimetapja terve parema külje ära söövitanud, mõlemad sinised olid kääritajast saadud põletusi üleni täis. Nende nahk oli laiguti surnud, lõhenenud ja rippus räbalatena. Kuni nad seisid ja olukorda uurisid, jooksid naised vingudes külasse, mehed aga kogunesid ähvardavalt ja ohtrasõnaliselt