Ma armastan sind, kuid ma ei usalda sind. Mira Kirshenbaum
Читать онлайн книгу.
omadustest mööda vaadata.
Mäletad naist, keda just nimetasin, kes oli veendunud, et ta abikaasa on halvatujuline laisk tõbras? See oli Sara. Ta oli täiesti unustanud, et ta abikaasa Tom polnud alati niisugune olnud. Tegelikult oli ta olnud rõõmsameelne, kõvasti töödrügav mees, kui nad kohtusid. See on viga, mida me kõik teeme: oletame, et praegu on igavesti. Näiteks kui külmetuse saan, rabab see mind jalust, sest ma arvan, et jään alatiseks haigeks. Mu köha ja aevastamine on mu uus igavene reaalsus.
Ja seepärast arvame, kui meid reedetakse, et see uus halb käitumine kestab igavesti. Ja vahel kestabki. Kuid enamasti pole see nii. Paljudel juhtudel on halvaks käitumiseks põhjus, ja kui põhjus kaob, siis kaob ka halb käitumine. Saral oli küllalt õnne või mõistust, et jääda paigale niikauaks, kuni Tomi olukord muutus, ja siis muutus ka mees.
LOOTUS POLE EELTINGIMUS. Sara kannatas selle välja, ise mitte eriti lootes. Ja on tõesti tähtis, et te mõistaksite: lootus pole tähtsate asjade saavutamiseks eeltingimus. Me teeme sageli lootuse suhtes vea. Me peaaegu nagu mõtleme, et lootus on kingitus, mis toob meile midagi väärtuslikku, nagu sa võiksid külla minnes kaasa tuua veinipudeli või šokolaadikarbi. Kuid võib ka olla vastupidi. Lootus ei too kaasa õiget käitumist, kuid ta võib olla õige käitumise tagajärg. Lootus on see, mida võite leida, kui olete teinud õige asja.
Nii et praegu sul pole vaja loota, et te võiksite kahekesi oma suhtes usalduse taastada. Sul on vaja vaid mõelda, et see on proovimist väärt, kasvõi ainult selleks, et võiksid öelda, et oled seda proovinud. Elu on täis üllatusi. Ja paljud parimad üllatused tulevad siis, kui oleme lootuse kaotanud.
Kui näed vaeva usalduse taastamisega, võib juhtuda, et teine inimene üllatab sind oma heade omadustega, just nagu ta on üllatanud sind oma halbadega.
Ma räägin teile naisest, kes püüdis usaldust taastada, ja kuidas see talle ära tasus.
Rebecca tuli vastuvõtule, sest ta oli kuulnud, et töötan sageli inimestega, kes kahtlevad, kas jääda suhtesse või mitte. Ta oli siiski üsna kindel, et tahab selle lõpetada. Sellepärast, et oli tabanud oma abikaasa Danieli teda petmas.
Rebecca oli advokaat, kes töötas väga hiliste tundideni. Daniel oli muusik ja helilooja, kes enamasti valis ise oma tööaja. Mees veetis kodus palju aega, tundes üksindust ja Rebeccast puudust. See üksindus viis ta suhteni noore naisega, kellele ta kitarritunde andis.
Kord nädalas tuli naine nende majja, sai oma kitarritunni ja siis nad läksid sellest kaugemale, kui te mõistate, mida ma mõtlen. Rebecca tuli ühel päeval töölt varakult koju, sest ta ei tundnud end hästi, ja leidis Danieli teise naisega voodist.
Kuidas saada üle sellisest reetmisest?
Palusin, et Rebecca võtaks järgmisel korral minu juurde tulles Danieli kaasa. Sain palju teada. Avastasin, et Danielil oli kahju. Ta oli täiesti omadega läbi. Ja ta oli üsna naiivne. Tema jaoks oli tohutu uudis see, et Rebecca on tema petmisest nii meeleheitel. Muidugi ta mõistis, et naine on pahane. Aga ta mõtles, et kui su naine avastab, et sa petad, siis ta karjub ja pahandab mõnda aega, saadab su mõneks ööks sohvale magama ja siis kõik asjad pikkamööda laabuvad. Teda tabas täiesti ootamatult mõte, et Rebecca kogeb tema petmist nagu armastatu mõrvamist.
Leidsin ka, et neil oli olnud suurepärane suhe. Nad tõesti nautisid teineteisega koosolemist. Seks oli suurepärane. Nad jagasid kirge looduse, muusika ja Ladina-Ameerika tantsude suhtes. Muidugi, see oli üks asjadest, mis Rebeccat nii väga muserdas. Kuidas võis Daniel loobuda millestki nii heast?
Kuid ma märkasin, et kuigi Daniel oli petja, ei tahtnud ta suhtest lahkuda. Ta oli teinud tohutu vea, kuid nüüd ta tahtis asju parandada. Ta tahtis nende abielu eest võidelda. Rebecca oli see, kes rääkis loobumisest.
Nad juba ehitasid uuesti usaldust, mis oli murtud. Daniel õppis, kuidas ja miks oli Rebecca nii muserdatud. Naine õppis, mis oli ajendanud meest petma. Muidugi, asjad tundusid ikka veel kohutavad, kuid usalduse taastamise protsess oli alanud. Siiski tundis Rebecca end halvasti. Hoolimata suhtlemisest ja mõistmisest ei olnud ta kindel, et suudab meest uuesti usaldada.
Ja siis tuli naisele pähe hullumeelne mõte. Neil mõlemal oli eelmisest abielust üks laps. Daniel oli olnud järeleandmatu, ta ei tahtnud rohkem lapsi. Kuid Rebecca tahtis veel üht last ja aeg oli otsa saamas. Talle tuli mõte, et kui mees nõustuks temaga last saama – sellepärast, et ta mõistaks, et see oli naise jaoks tähtis – oleks olukord hoopis teine. Ja naine teaks, et mees tõesti hoolis temast.
„Kuid miks tahad sa sünnitada maailma last, kelle isa teda ei taha?” küsisin.
„Oh, sa ei tunne Danieli,” ütles Rebecca. „Kui meil oleks laps, armastaks ta teda ja oleks suurepärane isa.”
Kui ta kuulis end neid sõnu lausumas, oleks teda nagu välgunool läbinud. Viimaks ometi suutis ta jälle kujutleda Danieli häid tegusid tegemas.
Nii et Rebecca ütles talle: „Ma ei saa midagi lubada, aga kui sa nõustud minuga last saama, sest see tähendab minu jaoks nii palju, siis arvan, et mu raev ja valu paranevad palju kiiremini.”
Danielil oli palju kahtlusi ja küsimusi. Kuid see oli mõistetav. Asi oli tõsine. Üsna varsti oli ta nõus ja Rebecca teadis, et mees mõtles seda tõsiselt.
Kuulsin neist hiljuti. Beebi, kes oli alles olnud vaid mõte nende peades, oli lasteaeda minemas. Daniel on suurepärane isa. Nende suhe on jälle hea. Ja Rebecca usaldab jälle oma meest.
On veel põhjuseid, miks tasub loota, et usaldust saab taastada. Üks neist põhjustest on headuse jõud, mida me nii kergesti unustame.
Me nii väga januneme, et juhtuksid head asjad, ja head asjad võivad olla võimsad. Inimesed, kes tahavad, et neid jälle usaldataks, teevad sageli nii imelisi heategusid, et see viib suhte täiesti uuele tasemele.
Me nägime tegelikult seda just Rebecca ja Davidi puhul toimumas. Kui mees nõustus veel ühe lapsega, et Rebecca oleks õnnelik, hakkas naine temas jälle endist Davidit nägema.
Kuid sa ei pea alati last saama, et asju parandada, tänu taevale!
Üks naine otsustas oma abikaasat uuesti usaldama hakata lihtsal põhjusel, et kui ta oli mehele oma tundeid nädalate kaupa välja valanud, mees vaid kuulas, kaebamata. Mehe jaoks oli raske olla patuoinas nii pikka aega, kuid ikkagi andis ta naisele kuulamise kingituse, kuni naine oli öelnud kõik, mis tal öelda oli.
Me võime neid häid asju kohe mitte märgata. Asjade dünaamika käib tavaliselt nii. Me oleme haavunud ja saame vihaseks. Teine inimene kahetseb, kuid sageli vihastab samuti. Tavaliselt juhtub vaid pisut hiljem, et leitakse viis teha midagi head. Kui see juhtub, võib see olla ümberkujundav ja tekitada tugeva põhjuse loota.
Ja edasi lugedes näed, et kui sa suudad vältida enamikku vigadest, mida peaaegu kõik teevad pärast reetmist, võib usaldus taastuda palju kiiremini.
TEATUD TARK RUMALUS. Ükskõik kui haavatud me oleme, osa meist ei suuda ega taha aktsepteerida suhte surma. Kunagi oli see suhe hea. See võis olla väga hea kuni hetkeni, mil avastasid, et sind on reedetud.
Paljud meist pole psüühiliselt valmis otsekohe ringi pöörama ja ütlema, et see on nüüd möödas.
See pole rumalus. See on tarkus. Osa meist mõistab asju, mida me liiga sageli unustame. Nimelt et miski pole nii imeline, nagu see paistab parimal hetkel, ja miski pole nii kohutav, nagu see paistab halvimal. Nii et kuigi me laseme end kaasa kanda lootusest ja pettumusest, osa meist teab, et me ei peaks seda tegema.
On alati aega lahkuda, kui oled avastanud, et just sinu puhul usaldamatus ei parane. Ja on palju olukordi, kui sa mõistad, et reetmine murdis millegi, mis oli juba rikutud. Mitte iga inimene ega iga suhe ei suuda reetmisest paraneda. See on täiesti selge.
Aga kuigi oled haaratud vihast ja meeleheitest, ära unusta, et võimalus lahkuda ei kao kuhugi. Võiksid lihtsalt järele proovida, kas jäämisel on mõtet, ja sel on mõtet palju sagedamini, kui viha ja valu ajal arvatakse.
Viimaks,