Väikemees. Sari Orpheuse raamatukogu. Arkadi Strugatski
Читать онлайн книгу.
midagi kohatut ma enam ei kuulnud, ma isegi unustasin, et võin midagi kohatut kuulda, ning jooksin juba teist korda laeva Tomi koordinatsioonisüsteemi vahetussõlmede järele. «Varsti oled mul nagu uus,» rääkisin ma. «Varsti ei jookse sa mul enam töö eest ära. Küll ma su, vanakese, terveks teen, aitan jalgele, viin seltskonda. Tahad ju seltskonda? Või veel! Seltskonnas on hea, seal hakatakse sind armastama, poputama hakatakse, hellitama. Aga vaat, mis ma sulle nüüd ütlen. Mis seltskonnast me säärase aksiomaatikablokiga üldse räägime? Sellise aksiomaatikablokiga ei võeta sind tsirkusessegi, seltskonnast rääkimata. Säherduse aksiomaatikablokiga sead sa kõik kahtluse alla, muutud mõtlikuks ja õpid sügavmõtteliselt nina urgitsema. On sel ikka mõtet, ah? Ja miks seda kõike tarvis on? Milleks kõik need maandumisrajad ja vundamendid? Oota, kullake, kohe ma…»
«Šura,» oigas otse kõrva ääres kähisev naisehääl. «Kus sa oled, Šura… Valus on…»
Kangestusin. Lamasin Tomi sisemuses, igast küljest pitsitasid mind tema töölihaste kühmud, ainult jalad tolknesid väljas ning äkki hakkas mul kirjeldamatult jube, nagu kõige õudsemas unenäos. Ma lihtsalt ei kujuta ette, kuidas ma vastu pidasin ning karjuma ja hüsteeriliselt rabelema ei hakanud. Võib-olla kaotasin veidikeseks teadvuse, sest pikka aega ei kuulnud ega taibanud ma midagi, lihtsalt jõllitasin rohekalt kiiskavat paljastatud närviühenduse pealispinda oma silme ees.
«Mis juhtus? Kus sa oled? Ma ei näe midagi, Šura…» kähistas naine väljakannatamatu valu käes. «Siin on keegi… Vasta ometi, Šura! Ai, kui valus on! Aita mind, ma ei näe mitte midagi…»
Ta oigas ja nuttis ning kordas aina ühte ja sedasama ning mulle viirastus juba, et ma näen ta valust moonutatud nägu, mida katab surmahigi, ja et tema kähinas pole enam ainult palve, vaid raev, nõue, käsk. Ma tajusin peaaegu füüsiliselt, kuidas tangidena tugevad jäised sõrmed mu aju poole sirutuvad, et haakuda, haarata ja kustutada. Hambad kramplikult risti, ise pooleldi teadvusetuna, kobasin vasema käega pneumoklappi ja vajutasin kõigest jõust. Suruargoon vallandus metsiku möirgega, mina aga muudkui pressisin ja pressisin klappi, et hävitada see kähe hääl oma peas, pühkida see minema, jahvatada tolmuks. Tundsin, et jään kurdiks, ja see tunne pakkus mulle seletamatut kergendust.
Ühtäkki leidsin end seismas Tomi kõrval põletavas pakases, hingamas kangetele sõrmedele ning õndsalt naeratades kordamas: «Helivarjestus, selge? Helivarjestus…» Tom seisis, ise paremale küljele kõvasti kreenis, maailma mu ümber varjas aga härmatise ja külmunud liivaterade tohutu liikumatu pilv. Käsi külmakartlikult kaenla alla peites kõndisin ümber Tomi ja nägin, et argoonijuga oli väljaku serva hiiglasliku augu uuristanud. Seisin veidi selle äärel, korrutades ikka veel sõnu helivarjestusest, kuigi tundsin, et oleks juba aeg lõpetada ning taipasin, et seisan pakase käes ilma parkata. Meenus, et parka viskasin ma just sinna, kus nüüd haigutab auk, ning üritasin meelde tuletada, ega taskutes midagi olulist polnud. Midagi meenutamata lõin lõpuks kerglaselt käega ja sörkisin ebakindlal sammul laeva poole.
Lüüsikambris võtsin esimese asjana uue parka, marssisin oma kajuti juurde ja köhatasin ukse taga nagu hoiatuseks, et kohe ma sisenen, astusin siis sisse ja viskasin end koikule külili, nägu seina poole ja parka üle pea. Samas sain ma suurepäraselt aru, et mu tegevusel puudub vähimgi mõte, et kajutisse tulin ma kindla eesmärgiga, seda eesmärki aga varjasin, ja pikaligi viskasin näiliselt vaid sellepärast, et veenda kedagi: just sellepärast ma siia tulingi.
Küllap see oli midagi hüsteerialaadset ja kui olin veidi toibunud, rõõmustasin, et mu hüsteeria võttis just sellise, täiesti ohutu vormi. Minu tööga siin on lõpp, see oli nüüd ka selge. Ilmselt pole mul enam kosmosessegi asja. Loomulikult oli see kohutavalt solvav ja – mis seal rääkidagi! – piinlik, et näe, ei pidanud vastu, murdus juba esimesel praktilisel ülesandel, aga saadeti ju alustuseks kõige ohutumasse ja rahulikumasse kohta. Ja piinlik oli, et ma osutusin selliseks närvipuntraks, ja häbi, sest kunagi olin Kaspar Manukjani üleolevalt haletsenud, kui ta mingi «kõrgendatud närvierutuse» laadse jama tõttu projekti
«Noa laev» katsetel läbi kukkus. Tulevik paistis mustades toonides – vaiksed sanatooriumid, arstlikud ülevaatused, protseduurid, psühholoogide ettevaatlikud küsimused ning meretäis kaastunnet ja haletsust, igast küljest ründavad kaastunde ja haletsuse purustavad lained…
Heitsin parka kõrvale ja tõusin istuma. Hüva, ütlesin ma vaikusele ja tühjusele, teie võit. Gorbovskit minust ei saa. Elame kuidagi üle… Niisiis. Juba täna räägin Wanderhusele kõik ära ja ilmselt juba homme saadetakse mulle asendaja. Oh sinder, aga mis mul ehitusplatsil toimub! Tom on demobiliseeritud, graafik nässus, see tobe auk maandumisraja kõrval… Mul tuli äkki meelde, miks ma siia tulin, tõmbasin sahtli lahti, leidsin kristallofoni Irukani sõjamarsside salvestustega ja kinnitasin selle hoolikalt parema kõrva külge. Helivarjestus, sõnasin endale viimast korda. Parka kaenla alla võtnud, läksin tagasi lüüsi, hingasin mitu korda sügavalt sisse ja välja, et lõplikult rahuneda, lülitasin kristalli käima ja astusin välja.
Nüüd oli mul hea. Minu ümber ja minu sees üürgasid barbarite pasunad, helises pronks, mürtsusid trummid; oranži tolmuga kaetud Telemi leegionid marssisid raskel sammul läbi iidse Sethemi linna; tornid lõõmasid, katused varisesid ning hirmuäratavalt vilistasid müüserdraakonid, rusudes vaenlaste mõistust. Tuhande aasta vanusest mürast ümbritsetuna ja varjatuna ronisin ma uuesti Tomi sisemusse ja viisin tehnoülevaatuse ilma igasuguste häireteta lõpuni.
Jack ja Rex olid augu juba kinni ajanud, Tomi soolikatesse jäi pumbata veel viimased liitrid argooni, kui ma nägin ranna kohal kiiresti kasvavat musta täppi. Hõljuk tuli tagasi. Heitsin pilgu kellale – see näitas paari minuti pärast kuus kohaliku aja järgi. Olin vastu pidanud. Nüüd võis võidutrummid välja lülitada ja mõtiskleda uuesti küsimuse üle, kas tasub ikka Wanderhuset tülitada, kas tasub baasi tülitada, sest asendaja leidmine ei saa kerge olema, lisaks veel asjaolu, et tegemist on siiski erakorralise juhtumiga, mille tõttu võib töö kogu planeedil venima jääda, jooksevad ju igasugu komisjonid kokku, hakatakse kontrollima ja üle kontrollima, töö jääb seisma, Vadik käib ringi, tige kui kurat, ja kui kujutada veel ette, millise pilguga vaatab mind ksenopsühholoogia doktor, KOMKON-i liige ja projekti «Noa laev» eriesindaja Gennadi Komov, see teaduse tõusev täht ja doktor Mboga lemmikõpilane, Gorbovski enese uus kaastöötaja… Ei, see kõik tuleb korralikult läbi mõelda. Silmitsesin lähenevat hõljukit ja mõtlesin: kõik tuleb äärmiselt hoolikalt läbi mõelda. Esiteks on mul terve õhtu ees ja teiseks on mul eelaimus, et me lükkame selle kõik edasi. Minu läbielamised puudutavad ju lõpuks vaid mind ennast, minu erruminek aga mitte, võiks öelda, et see puudutab juba kõiki. Pealegi näitas helivarjestus end parimast küljest. Nii et lükkame selle õige edasi.
Vaevalt nägin ma aga Maika ja Wanderhuse nägusid, kui kõik need mõtted mul peast lendasid. Komov nägi välja nagu ikka ja vaatas nagu ikka ringi ilmel, nagu kuuluks kõik ümberringi talle isiklikult, kuuluks juba pikemat aega, olles teda üksjagu ära tüüdanud. Maika oli see-eest lausa sinetuseni kahvatu ja nägi välja, nagu hakkaks tal halb. Komov hüppas liivale ja päris lühidalt, miks ma raadiokutsungitele ei vastanud (ta silmad libisesid üle mu kõrva külge kinnitatud kristallofoni, ta muigas halvustavalt ning läks vastust ootamata laeva). Wanderhuse, kes meenutas rohkem kui kunagi varem elatanud tõbist kaamelit, ronis kiirustamata hõljukist välja ja tuli millegipärast nukralt noogutades minu poole. Maika aga istus ikka veel liikumatult oma kohal, ise turris ja lõug karvasesse kraesse peidetud, tema silmad olid aga kuidagi klaasised ja punakad tedretähed näisid mustadena.
«Mis juhtus?» pärisin ehmunult.
Wanderhuse jäi minu ees seisma. Tema pea värises, alalõug oli ette lükatud. Ta võttis mu õlast kinni ja raputas kergelt. Mu süda vajus saapasäärde, ma ei teadnud, mida mõelda. Ta raputas mind veelkord ja sõnas:
«Väga nukker leid, Stas. Me leidsime hukkunud laeva.»
Neelatasin kramplikult ja küsisin:
«Meie oma?»
«Jah. Meie oma.»
Maika roomas hõljukist välja, viipas mulle loiult ja suundus laeva poole.
«Kas surnuid oli palju?» uurisin.
«Kaks,»