Väikemees. Sari Orpheuse raamatukogu. Arkadi Strugatski
Читать онлайн книгу.
meeskondadesse skisofreenikud. Juba siis teati, et eelarvamustest vabade assotsiatsioonide loomise võime väljendub skisoidsetel tüüpidel eriti tugevalt. Seal, kus normaalne inimene üritab ennenägematu kaoses tahes-tahtmatult midagi tuttavlikku, juba nähtut, stereotüüpset leida, ei näe skisoid, vastupidi, asju mitte lihtsalt nii, nagu need on, vaid on võimeline looma uusi stereotüüpe, mis lähtuvad otse vaadeldava kaose varjatuimast olemusest. Muide,» jätkas Komov tasapisi erutudes, «see omadus on ühine kõige erinevamat tüüpi mõistuste skisoidsetele esindajatele. Ja kuna teoreetiliselt ei saa välistada võimalust, et kontakti objektiks satub just skisoidne indiviid, ja kuna õigeaegselt avastamata skisoidsus võib kontakti käigus viia üliraskete tagajärgedeni, näib teie poolt, Jakov, tõstatatud probleem väärivat teatud teaduslikku käsitlust.»
Wanderhuse kuulutas muiates, et kingib selle idee Komovile, ning teatas, et on aeg liikuma hakata. Nende sõnade peale vajus Maika, kes näis Komovit, suu lahti, huviga kuulavat, kohe kössi. Ka mina närbusin: kõik need arutlused skisodest tekitasid minus ebameeldivaid mõtteid. Ja vaat, mis siis juhtus.
Wanderhuse ja Maika olid juba messiruumist väljunud, Komov aga kohmitses veel uksel, pöördus äkki tagasi, haaras mul valusalt käest ning sõnas vaikselt ja kiiresti, külmade hallide silmade pilk hirmutavalt ja tähelepanelikult mu nägu uurimas:
«Miks te nukrutsete, Stas? Kas midagi on juhtunud?»
Vahtisin teda juhmilt. Selle skisospetsialisti tõeliselt üleloomulik läbinägelikkus tabas mind ootamatult. Sellele vaatamata õnnestus mul end kohe kokku võtta. Liiga palju oli minu jaoks kaalul. Tõmbusin eemale ja küsisin ääretu imestusega:
«Millest te räägite, Gennadi Jurjevitš?»
Tema pilk uitas jätkuvalt mööda mu nägu ning ta küsis veelgi kiireminini ja veelgi vaiksemalt:
«Kas te kardate üksi jääda?»
Aga mina istusin juba kindlalt sadulas.
«Kardan?» küsisin ma üle. «Noh, see on küll liiga karmilt öeldud, Gennadi Jurjevitš. Ma pole ju enam laps…»
Ta lasi mu käe lahti.
«Äkki lendate meiega?»
Kehitasin õlgu.
«Suurima heameelega. Aga eile olid mul siin tõrked, nii et mul oleks vist mõistlikum siia jääda.»
«No-noh!» tõi ta määratlematul toonil kuuldavale, pöördus järsult ümber ja läks.
Seisin veel veidi messiruumis ja seadsin end lõplikult korda. Peas oli kõik segi, aga enesetunne oli nagu pärast edukalt sooritatud eksamit.
Nad viipasid mulle hüvastijätuks ja lendasid minema ning ma ei vaevunud neid isegi pilguga saatma. Läksin kohe tagasi laeva, valisin kristallofonide stereopaari, torkasin mõlemasse kõrva ning vajusin oma puldi taha. Jälgisin oma lapsukeste tööd, lugesin, võtsin radiogramme vastu, vestlesin Vadiku ja Ninoniga (avastasin enese rahustuseks, et ka Vadikul mürtsub muusika), hakkasin koristama, koostasin luksusliku menüü, arvestades vajadust hingelise kosutuse järele – ja kõike seda mürina, helina, vilede ulgumise ja nekofonide näugumise saatel. Ühesõnaga – lõin püüdlikult, halastamatult, aga enese ja teiste jaoks kasulikult aega surnuks. Ja kogu selle surnukslöödava aja jooksul näris mind järjekindlalt mõte: kuidas Komov mu nõrkusest teada sai ja mida ta sellega seoses ette kavatseb võtta. Komov oli mu tupikusse ajanud. Need tema küsimused, mis tal pärast ehitusplatsi külastamist tekkisid, see jutuajamine skisodest, see kummaline vahemäng messiruumi uksel… Tont võtaks, ta ju pakkus mulle võimalust nendega lennata, ta kartis mind siia üksi jätta! Kas see oli tõesti nii silmatorkav? Aga Wanderhuse ei märganud ju midagi…
Vaat selliste varjatud mõtete saatel möödus suurem osa mu tööpäevast. Kell viisteist, hulga varem, kui ma ootasin, tuli hõljuk tagasi. Jõudsin vaevu kristallofonid kõrvast võtta ja ära peita, kui nad laeva rüsisid. Võtsin nad lüüsis vastu hoolikalt läbimõeldud vaoshoitud sõbralikkusega, hoidusin kõigist sisulistest küsimustest ning uurisin vaid, kas keegi on huvitatud keha kinnitamisest. Tõsi, karta on, et pärast kuuetunnist müristamist ja helinat rääkisin ma pisut liiga valjult, nii et Maika, kes mu suureks heameeleks nägi igati rahuldav välja, jõllitas mind mõningase imestusega, Komov aga silmitses mind pealaest jalatallani ning sulgus seejärel sõnagi lausumata oma kajutisse.
«Keha kinnitada?» sõnas Wanderhuse mõtlikult. «Tead, Stas, ma lähen praegu ruhvi ja hakkan eksperthinnangut kirjutama, nii et kui sa mulle millalgi möödaminnes klaasikese midagi toniseerivat tood, oleks see igati omal kohal, kas sa ei leia?»
Vastasin, et toon, Wanderhuse läks ruhvi, meie Maikaga suundusime aga messi, kus ma segasin kaks klaasitäit toniseerivat – ühe andsin Maikale, teise viisin Wanderhusele. Kui ma tagasi tulin, jalutas Maika, klaas käes, mööda messiruumi. Jah, ta oli oluliselt rahulikum kui hommikul, kuid ikkagi oli tunda mingit pinget, ja et aidata tal end maandada, küsisin:
«Noh, mis selle laevaga on?»
Maika võttis korraliku lonksu, limpsis huuli ja sõnas ise kuhugi kõrvale vaadates:
«Tead, Stas, see kõik pole nii lihtne.»
Ootasin järge, kuid ta vaikis.
«Mis pole lihtne?» küsisin.
«Kõik!» Ta viipas ebamääraselt klaasi hoidva käega. «Viirastuslik maailm. Kahvatustõbi. Ja usu mind: see laev ei kukkunud end siin puruks juhuslikult, ega leidnud me seda samuti juhuslikult, ja üldse – kogu see meie idee, meie projekt – kõike tabab sel planeedil kolinal krahh!» Ta jõi joogi lõpuni ja pani klaasi lauale. «Elementaarseid ohutusreegleid ei järgita, enamik töötajatest on sinu- või ka minusugused kollanokad… ja kõik ainult seetõttu, et planeet on bioloogiliselt passiivne. Aga kas siis selles on asi! Iga vähegi tundlikum inimene tajub esimese tunni jooksul, et siin on midagi mäda. Kunagi õilmitses siin elu, siis süttis täht – ja ainsa hetkega lõppes kõik… Bioloogiliselt passiivne? Jah! Aga see-eest nekrootiliselt aktiivne. Ka Panta saab kunagi selliseks. Igerikud puukesed, kidur rohi ning kõik ümberringi iidsetest surmadest läbi imbunud. Surma lõhn, saad aru? Hullem veel – kunagise elu lõhn! Saad näha, et pantalased ei kohane siin, mingit rõõmu nad siin ei tunda ei saa. Uus kodu tervele inimrassile? Ei, see pole uus kodu, vaid vana kummitustega loss…»
Võpatasin. Ta märkas seda, kuid tõlgendas valesti.
«Ära muretse,» sõnas ta nukralt naeratades. «Minuga on kõik korras. Üritan lihtsalt oma tundeid ja eelaimusi sõnadesse valada. Sina mind, nagu näha, mõista ei suuda, aga mõtle ise, millised need eelaimused on, kui nendega käivad kaasas sõnad nekrootiline ja viirastused…»
Ta hakkas uuesti mööda messi ringi kõndima, jäi siis minu ette seisma ja jätkas:
«Teisest küljest, jah, näitajad on planeedil ju suurepärased, lausa haruldased. Bioloogiline aktiivsus peaaegu null, atmosfäär, hüdrosfäär, kliima, soojustasakaal – kõik nagu projekti «Noa laev» tellimusel. Aga ma võin pea anda, et ükski selle projekti organiseerijatest pole ise siin olnud, ja kui keegi oligi, siis puudus tal igasugune tunnetus, ta ei haistnud nii-öelda elu… Olgu peale, kõik nad on armilised vanad hundid, sada põrgut läbi käinud… ohtu haistavad nad juba kaugelt. S e d a siin aga…» Ta nipsutas sõrmi ja krimpsutas, vaeseke, isegi nägu, suutmata end väljendada. «Aga kust mina tean, äkki mõni neist tundiski, et midagi ei klapi, aga katsu sa seda neile selgitada, kes siin käinud ei ole. Ma loodan, et vähemalt sina saad aru, mida ma öelda tahan?»
Ta vaatas oma roheliste silmadega ainiti mulle otsa, mina aga valetasin pärast mõningat kõhklust:
«Mitte päris. Või, noh, mingil määral on sul muidugi õigus…»
«Näed siis,» lausus ta, «isegi sina ei saa aru. Olgu, aitab sellest.» Ta istus minu vastu lauale ja, tonksanud mind sõrmega vastu põske, puhkes naerma. «Ja hakkaski kergem, kui kellegagi rääkida sain. Komoviga juba juttu ei puhu, ise tead, Wanderi juurde pole kah mõtet minna, hallitab teine oma medosakonnas…»
Pinge, mis meid mõlemaid ahistas, lahtus, ning jutuajamine võttis kergemad toonid. Kurtsin talle oma eilseid