Jan Vedderi naine. Amelia E. Barr
Читать онлайн книгу.
talved, kuigi tüütavad ja niisked, ei olnud nii külmad, et jõulude ajal ei saaks karikakrad kõikjal õide puhkeda või rukkililledele vähemalt kaheksa kuni kümne tolliseid rohelisi võrseid tekkida. Oli ka noorkuu ja roosade odadega lahingurivistuses virmalised olid kerkimas üles seniiti. Polnud sugugi ebameeldiv õhtu, sinises flanellmantlis ja keebis oleks jalutuskäik kaldale võinud mõnus ja värskendav olla.
Kui ta seal õnnetuna kahevahel seisis, nägi ta üht meest majale lähenemas. See oli Michael Snorro. Ka mehe võimas käehoop poleks Margareti rohkem rabanud. Ta sulges ukse ja vajus valutaval südamel istuma. Oli selge, et Snorro ei olnud haige ja et Jan oli talle valetanud. Snorro näis samuti kõhklevat ja tahtvat oma kavatsust muuta. Ta jalutas majast mitu korda mööda ja läks alles siis köögiukse juurde.
Mõne minuti pärast ütles Margareti teenija Elga Skade: “Michael Snorro tuli siia ja tahaks teie abikaasaga rääkida.” Margaret tõusis püsti ja läks Snorro juurde. Mees seisis köögikolde ees ning paistis hõõguva turba hämaras valguses lausa katuseni kõrguvat. Margaret vaatas peaaegu hirmunult suurt kahvatut nägu, mis teda kõrgusest süngelt trotsis, ja küsis vaevukuuldavalt: “Mida sa tahad, Snorro?”
“Tahaksin Janiga rääkida.”
“Ta ei ole veel koju tulnud. Mis kell ta poest lahkus?”
Snorros tärkas kohe kahtlus. Ta seisis minuti vaikides ja ütles siis: “Ta võis sinu isa juurest läbi astuda. Ma ootan.”
Mees hirmutas teda. Margaret aimas, et too ei usalda ega kiida teda heaks; ja ta ei küsinud enam midagi. Ta jättis mehe Elgaga, ent poole tunni pärast oli ta muutunud nii rahutuks, et ei suutnud pinget enam taluda ning läks kööki tagasi. Snorro ei andnud talle küsimuste esitamiseks mingit võimalust. Mees lausus sedamaid: “Shetlandis on vaid mõni maja, kus sisse astuvalt inimeselt ei küsitaks: “Soovid sa kah ehk midagi süüa või juua?””
“Ma unustasin, Snorro. Ma olen Jani pärast mures. Mida sa sooviksid?”
“Seda, mis sul on, ja Elga toogu see mulle lauale.”
Mõni minut hiljem asus mees sööma sellise rahuliku enesestmõistetavusega, mida Margaret ei suutnud taluda. Ta tõmbas mantli ja keebi ülle ning hüüdis Elgale: “Kui ta minu järele küsib, ütle, et läksin isa poole.”
Seejärel lipsas Margaret välisuksest välja ja läks jalgade välkudes linna. Tänav, mis oli nii kitsas, et üle tänava saanuks kättki suruda, oli pime ja tühi. Poed olid kõik kinni ja eluruumid jäid enamasti hoovi või mere poole. Ainult mõni juhuslik valgustatud aken sundis teda katuseviilu varju tõmbuma. Laskmata end millestki takistada, suundus ta peakai juures asuva maja poole. Hoone säras tuledes ning sealt võis kuulda muusikat ja laulu, lärmakat juttu ja naeru.
See oligi Ragon Torri kõrts. Esiaknad olid kardinateta ja nende alt läbi kiirustades silmas Margaret avarat suurt ruumi, mis oli rahvast täis, aga ta ei peatunud enne, kui oli maja küljel, kus ta piilus väljaulatuva korstna varjus seistes ettevaatlikult sealsetest väikestest kõrvalakendest sisse. Oligi nii, nagu ta oli kahtlustanud. Jan istus seltskonna keskel, ilusal näol säramas naeratus, käed nobedasti viiulist meloodiat võlumas. Torr ja pool tosinat meremeest kummardusid imetleval pilgul tema poole ning Ragoni naine, Barbara, peatus edasi-tagasi toimetades, et lausuda talle paar sõna, mille peale kõik teised naerma puhkesid, kuid Jani nägu morniks tõmbus.
Margaret ei kuulnud küll oma nime, aga ta oli kindel, et see märkus oli käinud tema kohta, ja ta südames kihvatas viha. Ta pöördus aknast eemale, kui kostus rõõmurõkatus ja sisse astus Suneva Torr. Margaretile polnud Suneva kunagi meeldinud; nüüd tundis ta aga, kuidas ta seda naist vihkab ja kardab. Naise ahvatlevad silmad põlesid ülemeelikusest, tema pikad kuldsed juuksed langesid suurte lainetena alla, ta läks Jani kõrvale, pani käe mehe õlale ja ütles talle midagi.
Jan pööras pead ja tõstis pilgu üles tema poole, noogutades rõõmsalt ta palve peale. Seejärel kostusid viiulihelid ning Suneva puhas, kõlav ja meloodiline hääl viis imelistesse kõrgustesse:
“Kui kord paati meid kutsutakse,
mingem aga, kergel jalal, kõik ahoi;
hüüdkem viiuldajat, Foula 2 tants las kõlada,
nagu kala sisikond nii kergelt hüpleme, ahoi!”
Siis vaatas ta meeste, oma isa ja ema poole, ning sütitava koori kõla kandus vaikuses kaugele:
“Foula laulikud maksavad selle eest!
Las käia siis, kergejalgselt, kõik koos, poisid!”
Lustakas lärm lakkas, kui Suneva võttis üles laulu:
“Nüüd kerge ja hea õllepoti auks;
las käia siis, kergejalgselt, kõik koos, poisid!
Hea kalasaagi terviseks uuel aastal,
Foula laulikud maksavad selle eest, poisid!”
Kooris:
“Foula laulikud maksavad selle eest!
Las käia siis, kergejalgselt, kõik koos!”
Margaret ei suutnud seda enam kauem taluda ning vihaselt pöördus ta näost kaamena aknast eemale. Äkki märkas ta Michael Snorrot enda kõrval seismas. Pimedusest hoolimata teadis ta, et mehe silmad kiirgavad vihast. Snorro võttis tal küünarnukist kinni ja viis kõrtsi nurga juurde.
Seal ütles mees:
“No oled sina vast naine! Mina Jan Vedderi asemel ei tahaks enam kunagi su nägu näha! Mitte kunagi!”
“Jan valetas mulle! Mulle, oma naisele! Kas sina siis arvasid, et ta on minu isa juures? Ta on Ragon Torris.”
“Sina valetasid mulle samuti; ja kui Jan ongi Ragon Torris, siis kuula, mida ma sulle ütlen, sa ise ajasidki ta sinna.”
“Ma ei valetanud sulle. Ma ei valeta kunagi.”
“Jah, aga sa käskisid Elgal mulle valetada. Armukade naine ei tea ise kah, mida teeb. Kas sa läksid oma isa poole?”
“Ma ei räägi sinuga enam ühtki sõna, Michael Snorro.” Seejärel kiirustas Margaret tänavat mööda minema, kahe käega kõvasti rinnust kinni hoides, surudes alla nuukseid, mis teda lämmatada tahtsid, kuni jõudis koju ja lukustas enda järel kohe ukse. Margaret nuuksus mitu tundi järjest niisuguse kirgliku ohjeldamatusega, mis noort inimest suure mure puhul kõige paremini lohutab. Vananedes oleme juba targemad, me langetame pea ja alistume.
Kui Margaret oli ennast tühjaks nutnud, hakkas ta igatsema kellegi lohutust, kedagi, kellele saaks oma murest rääkida. Aga Margaretil oli vähe tuttavaid, ning nendegi väheste hulgas polnud kedagi, keda oma usaldusaluseks teha. Isa ja ema eest hoiaks ta seda alandust eelkõige salajas. Jumalat polnud ta kunagi oma sõbraks pidanud. See oli tema Looja, tema lunastaja, kellel on suur rõõm teda igavesest surmast päästa. Jumal oli küll universumi valitseja, kuid Margaret ei tundnud teda isana, kes oma lastele kaasa tunneb, jumalana, kes on purunenud südamete vastu õrn. Kas oli üldse võimalik, et armastuses haiget saanud ja valjult nuttev naine saaks kuidagi ühendust igavikuga? Sellist asja ei osanud ta küll ette kujutada. Nutmisest ja meeleheitest ajapikku ära väsinud, istus Margaret kolde ette, kus hõõgus turvas, unustanud seekord kurbade mõtete tõttu isegi kudumise.
Vahepeal oli Snorro Torri kõrtsi jõudnud ja nõudis Jani. Ta ei tahtnud kuulda mingeid vabandusi ega lubadusi, tema kahvatu vali nägu ja see, kuidas ta vaikselt, pea käte vahel, kaugemal istus, pani kõiki end õige pea ebamugavalt tundma. Jan tõusis tujutult ja läks koos Snorroga ära. Nii pahane, et ootas, kuni nad jõuavad poe juurde, et siis küsida: “Miks sa tulid ja minu lõbu ära rikkusid, Snorro?”
“Neil Bork läheb öise tõusu ajal Vooli poole teele. Ta ütles mulle, et sa pidid temaga oma nõole Magnusele kirja saatma.”
“Nii see on. Peter ei võta ju midagi ette. Ma pean otsima abi Magnuselt. Hüva, ma kirjutan siis selle kirja.”
Kui
Saar Shetlandi saarestikus, üks kõige kaugemaid alaliselt asustatud Briti saari –